Anni Lepiku saladused

05/2012 Heldur Kajaste, Vancouver14 dsc 0121cr

Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus ei ole liikmete arvult just suur, aga siin on väga huvipakkuvaid inimesi. Nende elu- ja sünnipaiga-vahelisi kaugusi mõõdetakse tuhandete kilomeetritega; üle 90-aastastena juhivad nad ikka veel autot, sõidavad traktoriga ja teevad heina. Tundub, nagu oleks aeg nende puhul seisma jäänud.

.

Iseäranis ühte nende seast ei jõua ma kuidagi ära imestada. Nähes teda kiriku alumise korruse köögis toimetamas ja tundes tema selget mõistust, hakkab vaat, et enese pärast piinlik. Tegemist on koguduse vanima liikme – välejalgse Johanna Lepikuga. Anni, nagu teda siin hüütakse, on sündinud 6. oktoobril 1913.

Anni esimesed, 4-aastase lapse, mälestused pärinevad sõja-ajast. Isa oli läinud koos onuga Ameerikasse raha tegema ja teda pole tütar eales näinud. Ema jäänud lapseootel koju.

Anni: „Mäletan emakodust seda, kuidas sõjavägi tuli asju ära viima, enne venelased ja siis sakslased. Siga tapeti toas laua peal ja lehm värava taga. Lambad taheti ka ära viia, aga ema läks neid päästma ja mina hoidsin ema kleidisabast kinni. Ju oli ka sel mehel endal väike tütar, sest jättis need võtmata. Võite arvata, millisesse olukorda siis ema jäi. Seda kuulis ema poolvend Mihkel Saagpak ja saatis oma naise: „Mine too sealt üks (laps) ära!" Ta oli öelnud, et too sealt üks poiss (neil pole poissi olnud). Poiss hoidnud aga kogu aeg kõrvale, kuid mina olin pugenud mammale põlvede ümber. Mamma võttiski minu ja ma olin siis kolmas tütar oma papale."

Mida sa teadsid oma isast?

Teadsin, et ta oli soomlane. Naulainen oli ta perekonnanimi. Mu kasuõed kuulusid Kaarma priikogudusse, mille vanemaks oli Eduard Aak, kena suur mees, väga tubli. Õed käisid sagedasti kirikus ja rääkisid mulle kord: „Meie nägime täna sinu isa!" Oh kui hea meel mul oli! Aga siis nad ütlesid, et üks võõras vend oli kirikus ja see olla just sinu isa nägu. Kui tahad teda näha, siis mine ka kirikusse! Ma läksin siis huvi pärast ja sest ajast hakkasin kirikus käima. 16-aastasena elasin läbi uuestisünni ja sain ristitud. See on minu põhjaks, et olin usklikus perekonnas ja olen tänini püüdnud elada nõnda, et oleksin just Jumala meele pärgi.

Kuidas sa kohtusid Albertiga?

Oh, see on nii külm jutt, et te ei taha kuulda ka! Ükskord helistas kasuõde Aino: „Tule täna Kuressaare kiriku koosolekule!" Olin tippen-toppen tüdruk, mul oli ratas. Onu oli mulle selle Ameerikast tagasi tulles ostnud. Pärast kirikut ütles Aino: „See noormees, kes seal istub, tahab sinuga rääkida." Vaatasin – see pole üldse seda nägu, et mina tahaks temaga rääkida. Aino kutsus meid lõunale – see oli mu kasuõe sokutamine – olime seal ja hakkasime siis seltsis ratastega ära sõitma. Albert tahtis ikka rohkem tutvust saada. Ta rääkis, et tuli vanemate soovil laevast talu peale ja et kas ma tuleks abiks? Ma ütlesin, et no-no! Albert jätkas: „Ma tahaks ikka, et sa mulle naiseks tuleks." – „No-no!" Nii meie jutt sel päeval lõppes. Ta tuli üks õhtu ja rääkis, et tahab ikka naist võtta. Mina küsisin naerdes, et „mis ajal sa tahad neid pulmi pidada?" Tema ütleb: sel ja sel kuupäeval jaanipäeva paiku. Ja kas sa usud – ta ütles selle kuupäeva, mida mina olin kunagi varem mõelnud – see pani mind mõtlema. Pärastpoole ma vaatasin natuke teise pilguga. Me hakkasime lahkelt rääkima ja kahe kuu pärast abiellusime, päris sõbralikult. Mitte armumisega, no-no, see oli kaugelt ära! Nõnda oli see: A ja O said kokku, ilma armumiseta. Pole olnud armumist ega ka riidu. Hakkasime nõnda aukartusega teineteisega elama ja vaata, pole julgenud elus teisele ühte halba sõna ütelda. Ja see abielu kestis 62 aastat."

Kuidas on võimalik elada 60 aastat ühegi riiuta?

Vaata, kes hakkavad väga vara kurameerima, neil lõpeb armastus ära juba enne, kui nad abielluvad. Me abiellusime võõrastena ja kartsime teineteist. Siis elasime kogu elu nii, justkui alles kurameeriksime. See on see saladus! Sedamoodi jääb kõik see rumalus, mida teeksid, tegemata; sa oled juba täiskasvanu ja võtad teist inimest ausalt ega hakka talle midagi ette viskama.

Kuidas sa oled ikka veel nii elujõuline, terava pilgu ja mõistusega?15 dsc 8424cr

See jõud on tulnud sellest, et ma olen kogu aeg hoidnud Jumalat teises käes. Ma palun igal hommikul ja õhtul kohe põlvili maas – ta on minu käes (=käe otsas) kogu aeg. Ma olen kohe temaga kaasas ja siis ei saa ka ilma temata teha midagi. See on üks suur saladus siiski. Kui sina ikka paned kummardudes põlved maha ja palud: „hoia mind tänase päeva läbi oma armus", siis ta hoiab ka. See on ikka usklikul üks suur saladus – sa algad iga päeva oma elu Jumalaga, sul on tunne, et ta on ainiti su juures.

Anni ja Albert abiellusid 1937. aastal ja said pea seitse aastat Eestis elada. Albert hakkas kohe maja ehitama ja nõnda sai noor pere veidi aega oma kodu nautida.

Kuidas need äraminemisemõtted tulid?

Albert oleks võetud sõjaväkke, aga ta põgenes. Mina võtsin 3-aastase Jaani ja 3-kuuse beebi Evi ning teenija viis meid mere äärde. Mu sünnipäeval – 6. oktoobril – me lahkusime. Paljud läksid ära, küll oli rahvatung suur! Hoidku Jumal sellist aega kordumast!

Pere noorim laps – Peter – sündis Rootsis ja Kanadasse tulles sai ka üheksa aastat Torontos elatud. Kuna aga Alberti vennad olid Vancouveris ees, siis suunduti lõpuks siia.

Kas siinsed ja sõjaeelsed jumateenistused Saaremaal erinevad omavahel?

Me olime rohkem paluja rahvas – laulu ja palveid oli rohkem. Ja vaata – see pastori meelsus loeb kogudusele palju ka – see on suur saladus. Iga pastor on isemoodi. Nagu lillel on mitu värvi. Kõik teenime Jumalat, käime kirikus, aga igaüks on isemoodi. Ega sina pole sedamoodi kut' mina olen, nõnda on vahe ka pastoritel, aga Jumal on valinud, temale on kõiki tarvis.

Kuidas tulid sa tütre kaotusest välja?

15 dsc 4476

Tütre õnnetu surm 40-selt on siiski jäänud mu südamesse. Loojaga ei saa vaielda, sa pead temale alluma. Me ei ei tea, mis oleks võinud muidu kõik tulla. Evi oli väga lugupeetud, võib-olla oleks see aitand' teda väga kõrgele, kus ta poleks suutnud enam jumalalaps ollagi. Tead, mis ma ausalt ütlen: vanakuri on igavene kuri meie igaühe peale... jah, ta otsib.

Ma ainult palusin, ega süüdistanud Jumalat. Ma jätan ikka tema hooleks, tema teeb kõige paremini. Peenemadki asjad, mis teed – Jumal teab! See on ikka väga tõsine, et peale surma peavad me teod meie eest läbi käima, see on küll huvitav. Seepärast katsu elada nõnda, et sul poleks häbi neile vaadata!

Mida sa ütleksid 100 aasta lävel tänapäeva noortele?

Aeg on niipalju muutunud – ma ei taha kritiseerida, aga ma mõtlen – kas noored võtavad ka iga asja tõsiselt? Paljud unustavad nagu Jumala ära, nad elavad ise. Elu läheb nii heaks, nii lõbusaks. Kas nad paluvad igal hommikul Jumalat? Elu läheb nii automaatselt – neil ei ole ju neid künkaid olnud nagu meil. Sõjad on hirmsad asjad, aga nad valmistavad sind rohkem sisemiselt. Hakkad rohkem Jumalale lootma, sa palud, et „Jumal aita nüüd!" Oled rohkem temast kinni, aga kui elu on hea, siis sa lähed ju ise ja teed ise, mis tahad. Väga hea elu ei ole vaimulikult nii hea, inimene läheb mugavaks, tal pole põhjust paluda. Sellepärast öeldaksegi, et tuleb selline tuimuse aeg...

Ma ütlen ausalt: pidage Jumalat esimesel kohal! See on üks suuremaid saladusi me elus. Kui me ka ei oska nii hästi, kui tema tahab, aga teeme oma parima, ta arvestab sellega. Tema on nii kõrgel ja näeb igale poole.

Selline ta on. Anni, kelle üle me siin kõik uhked oleme. Kelle jutt, kelle silmapisarad, kelle palved meile nii suureks õnnistuseks on olnud. Meie Anni oma pühade saladustega.