STEVE DOUGLASS: Kõrge kutsumine

06/201206 douglass taust

Steve Douglass, Campus Crusade for Christ International president, juhib viimase nelja aastakümne jooksul kasvanud teenistust. 1951. aastal Bill ja Vonette Bright'i poolt rajatud ülemaailmne kirikutevaheline kristlik organisatsioon on pühendunud evangelisatsioonile ja jüngerdamisele. Selle Eesti haru kannab nime Agape Eesti. Campus Crusadega liitudes omas Douglass magistrikraadi ärijuhtimises, mille omandas Harvardi Ärikoolis. Järgmise 32 aasta jooksul täitis ta erinevaid rolle, olles nii organisatsiooni asepresident kui ka Ameerika teenistuste juht. 2000. aastal valis Bill Bright Douglass'i oma mantlipärijaks. Steve elab koos abikaasa Judyga Orlandos, Floridas. Neil on 3 täiskasvanud last ja 4 lapselast.

.


Juba lapsepõlvest saati oli Steve pidanud kandma rasket koormat: isa alkoholism sundis teda varakult võtma vastutust kogu pere eest. Peale Steve kolledžisse astumist 1963. aastal ta vanemad lahutasid, kuna ilmselt tundis ema, et poja poolt seni pakutud turvatunne on kadunud.
Seistes keset ülikooli suurt õue oli Steve täiesti üksinda. Isa oli sõidutanud ta kaugest kodulinnast Rockfordist Cambridge kolledžisse Massachusettsis ja korraga seisis ta üksi, silmitsi oma tulevikuga. Kuid siis hakkas ta seadma järgmise nelja aasta eesmärke, milleks olid: saada häid hindeid, leida juhtimisvõimalusi, käia paaril kohtingul ja mängida korvpalli ülikooli meeskonnas. Ei midagi keerulist, tõdeb Steve, meenutades kindlat tahet saada edukaks.

08 orlandos
Nelja aasta möödudes olid Steve eesmärgid sisuliselt täidetud. Taaskord seisis ta kooli õuel, kuid seekord juba koos õppejõudude, klassikaaslaste ja emaga, kes istus rahva seas. Steve kutsuti lavale, võtma vastu autasu, mille ta oma õpinguid alustades oli otsustanud pälvida. Mööda kivitreppi oma hõbetahvlile järele minnes tundis ta, kuidas korraga jalad nõrgaks läksid ja peas vasardas üksainus mõte: „No ja siis? Kah nüüd asi!" Hiljem ta mõistis, et kui isegi edukuse tipphetkel pole tunnet, et see on midagi väärt, siis saab ees olema üks lõpmata pikk ja igav elu.


Õpingute vahepeal Cambridges ja Harvardis kohtas Steve oma kodulinnas gruppi Campus Crusade tudengeid. Kuna edukas-olemine tundus tühisena, tekkis küsimus, kas äkki peitub suhtes Jumalaga midagi? „Mäletan selgelt seda Jeesusest lähtuvat armastust ja rõõmu, mis nende õpilaste nägudelt ja eludest vastu säras. Nad mitte ainuüksi ei rääkinud Jeesusest, vaid ka elasid välja tema ligiolu ja väge. See oli köitev ja vastupandamatu. Seetõttu ütlesin ühel õhtul voodi serval istudes: „Jumal, seda ma tahan!"
Magistriõppe teise aasta lõpus ühendas Steve oma äsjaleitud usu ärilise mõtteviisiga. Koos kolme kristlasest toakaaslasega kulutasid nad 800 tundi, viies läbi üle 100 intervjuu oma magistritöö tarvis, mille teemaks oli Campus Crusade for Christ. Steve sõnul oli üsna ebatavaline keskenduda „kapitalismi kõrgaegadel" mittetulunduse teemale. Töö käigus avastasid nad, et Campus Crusade oli aastaga kasvanud enam kui 50%, kuid ei olnud laienemiseks piisavalt varustatud. Seetõttu nägi projekt ette 3-aastast plaani, kuidas aidata organisatsioonil edasi areneda.
Kooli lõpetamise ajaks kuulus Steve 2% kõige edukamate õpilaste hulka, keda kutsuti sel puhul ka pidulikule õhtusöögile. Kõik 14 lõpetajat rääkisid sellest, mida nad tegema hakkavad. Otsekui saatuse tahtel jäi Steve viimaseks. Ta tõmbas sügavalt hinge ja teatas: „Olen otsustanud liituda Campus Crusade for Christ'i meeskonnaga." Vaikus. Kahvlid kukkusid ja suud vajusid lahti. Kes pööras pilgu ära, kes köhatas. Väljahõigatud hüüumärgist sai korraga suur küsimärk, mis tekitas ebamugavustunnet. Professorid mõtlesid endamisi: „Kus me küll mööda panime? Ta liitub mittetulundussektoriga? See pole ju eetiline!"

07 douglass-tom-mills
1969. aastal küsis Bill Bright, Campus Crusade asutaja ja endine ärimees: "Kes on nõus rakendama magistritöö projektis esitatud ettepanekuid?" Steve vastus oli juba ette kindel ja ta vastas: „Mina." Sellest alates on Steve olnud kaasas kogu teenistusega. Ta on olnud Bill Brighti isiklik assistent, juhtkonna asepresident, organisatsiooni asepresident, Campus Crusade USA president ja lõpuks, alates 2001. aastast, kogu organisatsiooni president.
„Te ju teate, mida öeldakse inimeste kohta, kes lähevad rajaja jälgedes?" küsib Steve naerdes. „Enamuse jaoks pole tulevikuperspektiiv just pikaajaline – heal juhul 5 aastat. Veelgi vähem aga neile, kes lähevad tugeva rajaja jälgedes." Praegu, 11 aastat hiljem, on Steve endiselt hoidmas kogu teenistust ree peal.

Ta on pühendunud Jumala poolt 1951. aastal antud nägemusele, aitamaks täide viia Suurt misjonikäsku. Steve usub, et Jumal õnnistab seda, mida ta ise on andnud. Ja kui teenistus peaks õigelt rajalt kõrvale kalduma, kaotaks see ka oma Kristuse ihu jaoks mõeldud annid ja võib-olla et Jumala õnnistusegi.
Paljud ootasid Steve presidendiks-saamisega kaasnevaid uusi tuuli. Kuid Steve sai Jumalalt hoopis teise sõnumi. „Selle teenistuse saladus peitub inimestes ja Pühas Vaimus. Nemad on need, kes seda teenistust alal hoiavad!" Ühel 2002. aasta varajasel suvehommikul koges Steve Jumalat ütlevat: „Liikumised. Kõikjal!" Sellest ainsast fraasist sai üks pidev edasiviiv hüüd, mis oli ühtaegu mõõdetav ja inspireeriv. Steve süda põles Jumala plaanidest. Jumal saab liikuma kõikjal ja liitma inimesi Püha Vaimu väes, et minna ja õpetada teisi õpetama teisi Jeesusest. Just nõnda nagu tol 1967. aasta suvel, kui tuli kokku üks käputäis õpilasi, tänu kelle nakatavale usule leidis Steve tee Kristuse juurde.
Steve sõnul on tema peamiseks ülesandeks muuta Campus Crusade efektiivseks, et läbi erinevate vaimulike liikumiste algatamise aidata täita Suurt misjonikäsku. Hoides silma peal 25 000 meeskonnaliikmel üle 190 maal on tal käed-jalad tööd täis.
„Piibel on meie käsiraamat ja minu esmane ning kõige tähtsam tööülesanne on elada lähedases suhtes Jumalaga. Ainuüksi see aitab mul toime tulla paljude probleemidega, nagu näiteks muretsemine. Campus Crusade on alati olnud Jumala oma. Mul on vaid eesõigus aidata võtta sellest parim!"
Denny Rydbergi sõnul, kes on Young Life president ja Steve ametivend üle 20 aasta, on Steve distsiplineeritus ja armastus Jumala vastu just need aspektid, mis muudavad ta nii stabiilseks. Ta on kui vankumatu puu oma suure võraga.
Steve Douglass läheb tulevikule vastu tasakaalukalt, omades rohkelt kogemusi erinevates valdkondades ning kirglikku südant, nägemaks maailma saamas võidetud Jumalale.

Tõlgitud artiklist "Kõrge kutsumine", Judy Nelson, kõik õigused kaitstud ajakirja Worldwide Challenge/Cru poolt, 2010.



4. juunil 2012 vastas Steve Douglass Agape Eesti küsimustele:



Mida te "Heartbeat Tallinna" nädala juures põnevusega ootate?
Mulle pakub suurt põnevust see, et "Heartbeat Tallinn" annab kristlastele võimaluse edastada sõnumit Kristusest atraktiivsel ja tähenduslikul viisil. Erineva taustaga usklikud töötavad koos armastuses ja ühtsuses. See on, mille pärast Jeesus palvetas, et juhtuks, Johannese evangeeliumis 17:20-23. Milline elamus on teada, et lühikese aja jooksul puudutab evangeeliumisõnum kogu Eestimaad!

Mida võib selline algatus teie arvates Kristuse ihule tuua?
Ma arvan, et "Heartbeat Tallinn" inspireerib ja suurendab usklike lootust Eestimaal, et nende maa võib kuuluda Kristusele. Kui Jeesus Kristus muutub iga vestluse teemaks, võivad kirikud seal maal taas täituda. Eesti kristlased saavad kogeda mitmekülgset lähenemist evangeeliumi kuulutamisele. See peaks stimuleerima jätkuvat loovust ja teenistuste efektiivsust.

Mis on teie arvates huvitav Eesti ajaloo ja siinsete kirikute vaatenurgast?
Kristlus Eestis võib liikuda viimasel ajal ilmnenud allakäigust ja vähesest tähenduslikkusest taas ühiskonna etteotsa ning ühiskonna keskmesse. On põnev mõelda, kuidas noored inimesed elavad välja oma usku ajal, mil paljud kristlusele selja pööravad. Paljud inimesed Eestis näevad, et edu, nii nagu maailm seda defineerib, ei saa lõplikult rahuldada. Ainult olles isiklikus suhtes Jeesusega pääsevad inimesed patu lootusetusest ja kogevad radikaalset, elu muutvat kogemust, mis on täis eesmärki ja lootust.