09/2012
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor
Tulen kohtumiselt Mare ja Helari Hellenurmega ja mõtlen, kuidas võtta ühe nimetaja alla kokku nii mitmekesiste ja paljujõudvate inimeste lugu. Mare kutsumuseks on argipäeviti põhikoolis ja gümnaasiumis inglise keelt õpetada. Helari ajas interneti-misjoni asja juba enne seda, kui ei ta ise ega keegi teine Eestimaal hästi ei teadnud, mis „asi" see täpselt on. Nende aktiivsel osalemisel kasvas üks koguduse kodugruppidest nii suureks, et mullu tuli jaguneda kaheks. Võibolla võiks kõige selle ühiseks nimetajaks olla tahtmine toetada teiste vaimulikku, hariduslikku või sotsiaalset arengut. „Et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna Kristuses," meenub selle kohta Jumala sõna Kl 1:28.
Kodugrupid on hädavajalikud
Hellenurmedest on Tartu Kolgata koguduses saanud kodugrupiosaduse fännid ja innukad eestkõnelejad. Koguduse kokkusaamistel – olgu siis jumalateenistustel, noorteõhtutel, laagrites, Alfa kursusel vm – jõuavad nad võõramate inimestega suheldes lõpuks ikka küsimuseni: Kas sa kodugrupis juba käid? Helari kinnitab, et talle meeldib kutsuda kodugruppi: „Ka neid, kes on usus noored, või päris otsijaid." See suhtumine on nakatanud ka kodugrupikaaslasi: „Meil on kõik heas mõttes „püüdjad"," kirjeldab Helari. „Käib isegi väike võistlus. Koguduse noorte talvelaagris tuli välja, et kõik meie kodugrupi liikmed olid ühte noormeest kodugruppi kutsunud. Nüüdseks on ta saanud kristlaseks ja koguduseliikmeks."
Kodugruppides toimuv arutelu väiksemas ringis, osadus, vastastikune eestpalve ja sotsiaalne läbikäimine toetab vaimulikku kasvu. „Koguduses on inimesi palju, aga kodugrupis on inimesed lähemal. Suures rühmas jäävad mõned tahaplaanile. Kodugrupis näed ka vaiksemate inimeste õidepuhkemist." Hellenurmed on näinud, et see aitab usul püsida ja kasvada. „Kui mul seda ei ole nädala sees, siis ma kogen, et mu usuelu on vaesem," kinnitab Helari.
Võibolla aitab mõnda ka kristlik perekond, aga tavaliselt on kodugrupp vajalik, et jääda elavaks kristlaseks.
Väiksema ringi osadust peab Mare eriti hädavajalikuks usus noortele kristlastele: „Nad ei julge alati minna pastori juurde, kui on küsimus. Kui nad on üksi, siis on tõenäosus, et nad ära kaovad, palju suurem. Kogenud kristlane juba teab, kust vastuseid otsida. Aga isegi kui ma olen vaimulikult kogenum, saan kodugrupis arutada. Pühapäeval keset jutlust ei saa ju küsida! Võibolla aitab mõnda ka kristlik perekond, aga tavaliselt on kodugrupp vajalik, et jääda elavaks kristlaseks."
Kodugrupp, mida Mare ja Helari juhtida aitavad, hakkas koos käima neli aastat tagasi. Kahe aasta eest koliti kahe tudengineiu juurde Annelinna korteris. Nende eesnimetähtede järgi võeti grupile nimigi: „AI" (Ave ja Iris). Aasta tagasi tõdeti, et regulaarselt käib koos juba üle viieteistkümne inimese, kontaktide ring on paisunud üle kahekümne.
Ettekujutused kodugrupis toimuvast võivad olla kaugel tegelikkusest. Ühte noormeest, kes alles avastas koguduses toimuvat, kutsuti ka kodugruppi. Asjast midagi teadmata oletas ta, et tegemist on mingi halearmsa käehoidmis-kogunemise või eneseabirühmaga ja püüdis intelligentse meesterahvana seda esialgu vältida. Tegelikkus osutus aga sootuks teistsuguseks. Ta leidis eest arukad arutelud, kus võis kahelda ja vastu vaielda.
Ühistegevus loob kodugrupis usaldust
AI kodugrupp võtab ette ka mitmesuguseid ühistegevusi. Nii on koos vabariigi aastapäeva vaadatud, sõidetud pärast pühapäevast teenistust Taevaskotta, tähistatud jõule. „Sotsiaalne osa on väga oluline, see tekitab usaldust," teab Helari. Just sellistele ettevõtmistele on mõni kaasa kutsunud sõbra, kelle jaoks see on olnud esimene kogemus kristlaste osadusest.
Kindlasti vajab hea kodugrupp pühendunud eestvedajaid. Aga Mare jaoks on kodugrupi toimimisel veel üks nüanss: „Inimesed ei tohi olla liiga sõbrad omavahel. On hea, kui rühmas on mõni hea sõber, aga ka neid, kes ei ole lähedased sõbrad. See hoiab asja sisuka. Muidu võib minna liiga jututoaks, hängimiseks." Helari on abikaasaga nõus: „Kui on väga tugev sõpruskond, siis on raske juurde tulla. Grupp peab teadvustama, et kõiki osalejaid tuleb kaasata."
Paljude jaoks on kodugruppide juures õudus-unenäoks kodugrupi pooldumine: kuidas hakata „lõhkuma" gruppi, mis on omavahel kokku kasvanud? Kuidas sa ütled osadele: minge teie mujale? Helarile ja Marele on see läbikäidud etapp. Ega see AI kodugrupiski kerge olnud. Aga kui rahvast muudkui juurde tuli, tekkis paratamatu küsimus: kuidas edasi? Tekkis tunne, et mõned võibolla enam ei pea vajalikuks iga kord tulla, kui rahvast nii palju on.
„Poolduda on vaja siis, kui on nii palju inimesi, et vaiksemad ei julge enam midagi öelda," arvab Mare. „Kui stabiilselt sai üle 15 liikme, siis tuli hakata midagi tegema, ehkki ka 12 on juba palju," täpsustab Helari. Pooldumine vajab juhte, kes võtavad vastutust. „Vaja on, et mõlemasse gruppi jääks Piiblit tundvaid kristlasi, kes on pikemalt olnud kristlased." Hellenurmede kogemuses jätkasid mõlemad grupid aeg-ajalt ühiste sotsiaalsete tegevustega. Seega sõprus säilis, ehkki iganädalaselt kõikidega kokku ei saadud.
Mare ei saa ilma õpetamata
Igapäevast leiba teenib Mare juba neli aastat inglise keele õpetajana ühes Eesti suurimas koolis: Tartu Kivilinna gümnaasiumis. Kui me argipäeval kl 17 artikli intervjuuks kokku saame, siis tulebki ta otse töölt. Esimest kuud on ta ka klassijuhataja. Toon ruttu lauale küpsisekausi, et ta saaks esimest nälga kustutada ja meil vestlus ikka sujuks.
„Miks sa oled õpetaja?" küsin otse, pidades vaikimisi meeles ühiskonnas käivat arutelu õpetajate raske elu üle. Pärast hetkelist sõnadeotsimist vastab Mare: „See on minu loomuses." Mõtleb veel natuke ja lisab: „Näiteks ma püüan alati istuda sirge seljaga ja tahan, et teised ka seda teeksid.(Naerab.) Tahan, et kõik oleks korras, ja tahaks teistes ka korrektuure teha," lõpetab Mare rahulolevalt oma mõtte.
Mare nendib, et tema jaoks on õpetajakutse heas mõttes väljakutse. „See on küll raske, aga mulle meeldib sellega tegeleda. Kui tekib probleeme, siis see tekitab mulle tahtmise neid lahendada." Helari kinnitab oma abikaasat kõrvalt: „Kui sa näed kelleski arengut, siis see on sulle tasu."
Mare: „Tõlgina saaksin sama panuse eest palju rohkem, aga ma tahan olla õpetaja."
Aga ikkagi, kuidas suhtuda ühiskondlikku debatti selle ümber, et õpetajad saavad vähe palka ja on ülekoormatud? „Oleneb õpetajast," vastab Mare oma kolleegidele mõeldes. „Kui inimene on hingelt õpetaja, siis ta teeb ka vähese raha eest kõik. Aga mida vähem palka saadakse, seda suurem on tõenäosus, et nad lahkuvad või ei saagi õpetajaks."
„Hingelt õpetajad küll räägivad, et saavad vähe raha, aga nad ei tee selle võrra vähem tööd." Õpetaja Hellenurme olemisest järeldan, et ta teeb oma tööd hingega. „Tõlgina saaksin sama panuse eest palju rohkem, aga ma tahan olla õpetaja."
Koguduses hinnatakse Maret kogenud pühapäevakooli õpetajana – seda juba varasemast ajast Tallinna Kalju koguduses. Möödunud kevadel said Mare rühma lapsed nii vanaks, et lõpetasid pühapäevakooli. Nii alustas Mare sügisel tema jaoks uute lastega, 4-5aastastega. „Mõtlesin ja muretsesin palju uue pühapäevakoolirühma pärast. Arvasin, et ma ei jaksa. Kui tegin esimese tunni ära, siis tundsin, et sain vaimselt nii palju tagasi. Mul on hea meel, et saan kasutada kiriku jaoks seda, mis mul on olemas. Ju mulle siis ikka meeldib!"
Pühapäevakoolis saab õpetaja vabalt jagada oma usku ja väärtusi. Aga kas koolis on hetki, kus kristlaseks-olemine teeb õpetaja rolli raskemaks? „Kuna ma ei tohi oma usku otseselt väljendada, siis mul on raskem põhjendada mõningaid väärtusi, mida ma püüan otseselt või kaudselt edasi anda," arutleb Mare. Ent ta ei pea seda kristlastele ainuomaseks väljakutseks. „Ka teistel õpetajatel on oma eetika – ma ei arva, et mul on raskem." Helari arvab, et selles kontekstis tulevad kasuks Mare tõlgikogemused: „Sa õpid, kuidas anda edasi väärtusi ilma kristlikke argumente kasutamata."
Helari ei saa ilma internetimisjonita
Ka Helari igapäevatöö on natuke tõlgiameti moodi. Ta püüab tõlkida evangeeliumi tänapäeva maailmas arusaadavasse internetikeelde. Selleks annab võimaluse töö misjoniorganisatsioonis Agape Eesti.
Interneti-misjon erineb muust misjonist eelkõige seetõttu, et kasutatakse tänapäeva tehnoloogilisi lahendusi. „Olemuslikult erinev on see, et see on tihtipeale anonüümne," seletab Helari. „Küsija saab teha seda oma tempos, just siis, kui tahab. Kui inimesel juhtub midagi elus, siis internetis saab ta teha seda iga kell, ka kell kaks öösel. Misjonäri iga kell ukse taha ei telli! Isiklikke suhteid ja sotsiaalsust internet aga ei lahenda. Väljakutse on tuua inimesed internetist offline'i." Ehk siis arvutist välja tavasuhtlusse.
Kümnekonna aasta jooksul on Helari palju omal käel selgeks õppinud: „Kui osta reklaamipinda google'ist või facebook'ist, siis on see kulukas. Kui rohkem lugeda ja teada, siis saab ka madalate eelarvekuludega hakkama, aga aega läheb palju."
Laiemalt tuntum on Helari eestvõttel tegutsev kristlik portaal kaev.net, mis vahendab kristlikke uudiseid, fotoreportaaže, isiklikke tunnistusi usuelu kogemustest ja vaimulikke artikleid. Siin leiab pidevat rakendust ka Helari armastus fotograafia vastu: „Mu südames on jagada teistele seda, mida kogen. Pildi kaudu annab seda hästi teha."
jumal.ee värav Kristuseni
Käesoleva aasta septembris pani vast iga eestlane tähele suuri reklaame jumal.ee kohta tänavapildis ja televisioonis. See juhib inimesi veebilehele, kust leiab videod nelja inimese pöördumislooga ja veel mõned kristlust tutvustavad materjalid. Edasi saab juba küsida küsimusi või väljendada oma palvet. Vastajateks on seni koolitatud 60 online-mentorit üle Eesti. Küsimused suunatakse edasi vastavalt piirkonnale, kus küsija elab.
jumal.ee on juba aidanud leida üles inimesi, kes kirikutesse kunagi küsima ei läheks. „Keegi kirjutas: olen mitu aastat uurinud usuasja, aga kui seda veebilehte nägin, siis oli see viimane tõuge, et tegin oma otsuse. Üks pastor suhtleb temaga – eks näeb, kuidas edasi läheb." Samasugune kogemus on tal juba paariaastasest kaev.net toimetamisest: „Olen saanud tagasisidet, et inimesetele, kes on käinud kirikus, aga pole veel kristlased, on see hea koht, et saada ülevaadet Eesti usumaastikust."
Internet on ainult esimene samm info pakkumiseks. Kogudusel on palju rohkem pakkuda.
Internetimisjoniga käib kaasas ka inimeste vabadus neile sobival hetkel suhtlemine lõpetada: „Suhtled inimesega meili teel, aga siis ta enam ei taha suhelda sinuga. Mulle tundus, et teemad olid head, saaks edasi minna – aga ühel hetkel ta ei soovi jätkata. See ongi inimese valik, aga ikka loodad ju midagi."
„Pettumus on ka see, et panen kogu oma südame ja elu sinna sisse, aga inimesed arvavad erinevalt neist asjadest. Kui kristlaskonnast – enda tagalast – tuleb negatiivset tagasisidet, siis see on raske. Olen püüdnud seda oikumeeniliselt teha, Jumal on meil ju ühine. Eri põhjustel ei ole kõik kristlased saanud aru jumal.ee strateegiast. Aga olen avatud, et kogu kristlaskond saaks kasutada seda oma töö kasuks. Et Eesti internetimaastik oleks evangeelsem."
Internetimaastikul on tohutult infot. Selles silmatorkamiseks peab teadma oma nippe. „Kui kõik kristlased tõmbaksid enda mobiiltelefoni piibli-programmi, siis kõik selles piirkonnas saaksid programmide allalaadimise juurest näha, et see on populaarne programm," toob Helari ühe näite. Samuti on tähtis olla kursis internetiturunduse omapäradega: „Tuleb oletada, mida inimesed võiksid google'ist otsida – ja kuidas nad võiksid seda leida evangeeliumi juurest."
Internetimisjon peab viima koguduseni
Interneti atraktiivsuse juures kohtab aeg-ajalt küsimust, et milleks veel kogudus, kui veebist kõik kätte saab? Selle üle on Mare ja Helari ilmselt palju koos mõelnud ja arutlenud, sest vastused on mõlemal kiired tulema „Internetis puudub sotsiaalne keskkond," ütleb Helari otse. „Koguduses saab inimene aga kasvada, tulla kokku, et julgustada, ja minna välja." Mare täiendab: „Internet on ainult esimene samm info pakkumiseks. Kogudusel on palju rohkem pakkuda."
Edasi läheb juba omavaheliseks võisturääkimiseks. Helari: „Osad ei soovigi rohkemat kui anonüümset otsimist ja harimist." Mare: „Siis nad ei otsi suhet Jumalaga. Jumal on inimese sisse pannud vajaduse jumalasuhte järele. Kui inimene ütleb, et ta ei vaja seda, siis ta ju ei otsi!" Helari: „Ta otsib, aga ta pole jumalasuhteks valmis."
***
Hellenurmedega võiks veel paljust rääkida. Näiteks sellest, kuidas nad ehitavad Tartu Karlova linnaosas puitmaja endisest keldripoest endale korterit. („Mõnikord on ka hea koos kodus remonti teha.") Või sellest, mida kõik sõbrad teavad: Hellenurmesid liidab ühine armastus strateegiliste lauamängude vastu („Hetke lemmikuteks on Carcassonne, Katan, Agricola, 7 Wonders."). Või armastusest reisimise vastu. („Kuna see on seotud kuludega, siis nii palju ei saa, kui tahaks.")
Kas seda on teie jaoks vähe või palju? „Päris raske on leida ühist aega – päris kahekesi. Aga õnneks me pingutame selle nimel. Kui ühist aega pole olnud, annab see emotsionaalselt tunda – ja siis tuleb korrektuure teha. Õnneks me toetame üksteist teineteise asjades."
Mare Hellenurm (27)
Inglise keele õpetaja Tartu Kivilinna gümnaasiumis
Päästetud ja ristitud sai 2004. a Tallinna Kalju koguduses
Teenib kaasa Tartu Kolgata koguduse pühapäevakoolis ja ühes kodugrupis
Helari Hellenurm (34)
Internetimisjonär Agape Eestis
Veebiportaalide jumal.ee ja kaev.net autor
Päästetud sai kolmekuningapäeval 1998 Tallinna vanglas
Teenib kaasa Tartu Kolgata koguduses veebisepana ja ühes kodugrupis
Mare Soonik ja Helari Hellenurm abiellusid 2010. a
Ave Sepp
Med-õde, Mare sõbranna ja kodugrupikaaslane, Tartu Kolgata kogudusest
„Mare on kogu oma olemuselt õpetaja, õpetades oma tegude ja sõnadega inimesi enda ümber. Tundes Maret juba väga ammusest ajast, julgen väita, et Mare kõige paremaks omaduseseks on hoolimine sellest, midata parasjagu teeb. Olgu see siis õpilastevaheliste probleemide lahendamine või noortelaagri jaoks mängude mõtlemine. Ta teab, mis on elus kõige olulisem. Ja mis veel tähtsam: teab, Kes on elus kõige olulisem."
Margus Veisveer
Internetiturunduse spetsialist, Helari Hellenurme kaastööline kaev.net'is, Tallinna metodisti kogudusest
„Minu esimene kontakt Helariga toimus läbi foorumi virtuaalses maailmas, kuigi tema nime sain teada alles palju hiljem. Aga tema seisukohtadest paistis läbi eelkõige hoolivus inimeste suhtes. Kui ta midagi kirjutas, siis, need ei olnud lihtsad välja öeldud sõnad, vaid kaalutlevad, mõistlikud ja tõde otsivad, seetõttu mõjusid need usaldust äratavalt. Hiljem, kohates teda reaalses elus, võin vaid seda sama kinnitada, et ta peab armastust oma elus väga oluliseks."
