Haldi ja Ruudi Leinuse kaminaõhtu jutud

11/2012
Tarmo Lige, Oleviste koguduse liige

Haldi. Abikaasa. Ema kahele tütrele. Vanaema üheksale lapselapsele. Raadiosaadete toimetaja. Teenimine koguduses. 06 haldi 70Vene piirkonna naistöö koordinaator. Olnud EKB Liidu naistöö juht ja oikumeenilise naistöö koordinaator. Töötanud üle kahekümne aasta ujumistreener-metoodikuna.
See on vaid jäämäe veepealne osa. Küllap on aga Jumalal kõik talletatud ja kunagi avaneb meile ka see, mis täna jääb saladuseks. Ma arvan, et enamusele 40+ inimestele Haldi tutvustamist ei vajagi. Või siiski?

Haldile meeldivad inimesed, kes on ausad ja otsekohesed. Tal on kõrgelt arenenud õiglustunne. Nii on tal palju sõpru, veel rohkem aga tuttavaid. Haldi on õppinud psühholoogiat. Kas ta „näeb inimesi läbi"? Küllap on see hoopis elukogemus, mis aitab kaasteelist mõista, mitte kiirustavaid hinnanguid anda.
Haldile meeldib elada Eestis. Reisiks aga igale poole, kuhu vaid võimalik. Ütleb, et Norra on küll ilus, aga mäed mõjuvad ohtlikena.

Haldi abikaasa Ruudi on pastor, kes oli ka EKB Liidu peasekretär ja on praegu Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär. Haldi on oma meest jäägitult toetanud, aga ta on jäänud tagalasse ega ole tahtnud olla samal „pildil". Mäletan 90-ndatel käisime Oleviste noortekooriga Saksamaal kogudustes laulmas. Kogu reis oli Haldi ja Ruudi poolt korraldatud. Oli hetk, kus ühes suuremas linnas tuli otsustada, millist teed edasi sõita. Sõbralikult omavahel mõtteid vahetades, ütles Haldi muiates (ja meest aktsepteerides): „Vanem härrasmees, küllap teab, mis teeb..."
Hiljuti sai Haldi koguduse pühapäevakooli lastelt ja õpetajatelt diplomi, millele oli kirjutatud „I koht distantsil 25 550 toimekat päeva". See ongi põhjus, miks oleme kodus, kus igal sammul on märgata pererahva poolt hoolega läbi mõeldud ja sooja südamega paika pandud detaile. Elutoas köeb kamin ja naudime videvikus oktoobrilumist „talveõhtut". Räägime elust ja väärtustest, mis ajas ei muutu. Osaliselt on ka „Teekäija" lugejal võimalik sellest vestlusest osa saada.

Raadio 7-s teed sa saadet „Lõputa lugu". Kuidas algas sinu ja Ruudi „lõputa lugu"?

Ma arvan, et enamus noori inimesi soovivad abielluda. Nii ka mina. Kui ma ei leidnud kedagi, siis ema ütles mulle prohvetlikult: "Võib-olla sinu noormees ei ole üldse kuskil lähedal." Mõtlesin, et mis rumal jutt see on. Arvasin, et kohtun kellegagi Olevistest või mõnest teisest kogudusest, kus siis noortega käisime.
07 haldi pulmapilt Õpingud viisid Leningradi, sest eelkooli pedagoogikat ja psühholoogiat ei olnud tol ajal võimalik õppida Eestis. Hiljem spetsialiseerusin kehalise kasvatuse metoodikale. Peterburis tegutses sel ajal Balti liiduvabariikide üliõpilaste ühing. Vahel korraldati ekskursioone, kus Baltikumi üliõpilased kokku said. Üks väljasõit toimus Peterhofi, kus ma Ruudiga kohtusingi. Ta jäi mulle meelde oma ontliku olekuga. Mäletan, et tal oli valge nailonsärk, mis oli tol ajal haruldus. Ilmselt rääkisin sellest oma kursusekaaslastele ja siis nad tuletasid mulle aeg-ajalt seda „valge nailonsärgiga noormeest" meelde. Ruudi ei olnud aga siis veel usklik. Ta elas väga korralikku elu. Aga ma ei sidunud temaga ennast enne, kui Ruudi oli Jumalaga oma suhted korraldanud. Mäletan, et see sündis Tallinnas pastor Osvald Tärgiga vesteldes. Tahan siinkohal öelda kõigile noortele: „Ärge siduge ennast meeldiva inimesega abiellumise eesmärgil enne, kui ta on Jumalaga oma suhted korda saanud!"

Ärge siduge ennast meeldiva inimesega abiellumise eesmärgil enne, kui ta on Jumalaga oma suhted korda saanud!

Kahjuks on nii, et sekulaarne meedia kajastab enamasti skandaale ja ebaõnnestumisi. Olgu siis „Lõputa lugu" Raadio 7-s sellele vastukaaluks. Ei piisa ju sellest, et perekonnast räägime aastas ainult kaks korda: emadepäeval ja isadepäeval. Kristlik ja õnnelik abielu on väga positiivne eeskuju ja sellest ei saa vaikida.

Milline oli sinu tee Jumala juurde?

Mitmed sõbrad olid oma valiku teinud. Ka minu vend Heik, kes oli selline korralik ja sobiv „usklikuks saama". Mina olin rüblik, kärsitu ja üks ebatavaline tüüp. Arvasin, et minust küll usklikku ei saa. Kuid tuli aeg, kui ka mina tegin oma otsuse. Oli aasta 1957, õppisin siis 7. klassis. Olevistes siis noortetööd tänapäevases mõistes ei olnud. Küll aga kutsus õde Hilja Kuusk tüdrukuid oma Pelgulinna koju ja tegeles meiega. Tollest ajast meenuvad mitmed nimed: Marje Pihlak (Tammo), Liivia Kaustel (Holm), Aksa Saare, Kaja Ülenõmm (Puusepp), Virve Lepnurm (Soode) jt. Too aeg nõudis konspiratsiooni, kõigest ei saanud avalikult rääkida. Meie ütlesime üksteisele, et läheme „Pärlisse", tolleaegse populaarse kohviku nimi, tegelikult aga läksime Hilja juurde.

Kuidas suutsid sa usu säilitada õpingute ajal Leningradis?

Arvestades Neevalinna mastaape, ei jõudnud ma sõita regulaarselt äärelinnas asuvasse baptisti palvelasse. Noori seal koguduses tol ajal ka ei olnud. Oli aga üks Haapsalust pärit teaduskraadiga õde Vilma Jõgis, kes eesti uskliknoori kokku kutsus ja nii saime osadust pidada. Ka kodus sain käia tihti, sest odav kiirrong tuli viie tunniga Tallinna. Oleviste oli minu kodukogudus ja seal ammutasin ka jõudu.

Teil Ruudiga on väga palju sõpru. Kui palju saatsite parematel aegadel näiteks jõulukaarte?

Sõpru oleme leidnud juurde nii Ruudi pastori- ja peasekretäri- kui ka minu reporteritööga seonduvalt, enne seda „suurel kodumaal" reisides. Meil on sõpru kõikjal, v.a Alaskal ja Antarktikas (naerame koos). Jõuludeks saatsime kaarte üle 200. Hindan isiklikku kontakti ja käsitsi kirjutatud kaarti rohkem kui elektrooniliselt saadetud tervitusi. Sõpruse hoidmine on kulukas, aga mina käin selleks raha heameelega välja.

Kogudustes kasutame vahel andide testi, et jõuda selgusele oma talentides. Ilma testi tegemata arvan, et Jumal on sulle andnud organiseerimise ja administreerimise anni. Teiseks hoolimise ja märkamise anni.
Noh, võib-olla. (Ja lisab muiates) Ruudil ei ole minuga vedanud. Kui tavaliselt oodatakse, et pastori abikaasa mängib klaverit ja laulab, siis seda andi mul ei ole.
Olen märganud, et siis te organiseerite klaverisaatja ja muusikud.

Kuidas sa oled elus toime tulnud tagasilöökide ja raskustega?

07 haldi ruudi kanuuga 

Elan oma emotsioone väljapoole. Kui on olnud raske, siis nutan... Nooruses kas siis ema või isa juures. Isaga olin väga lähedane. Täna on Ruudi see, kes mind ära kuulab ja rahulikult selgitab, et „asi pole üldse nii hull". Siis palvetame koos ja otsime Jumala tahet... Ma olen tänulik, et Jumal on Ruudi loonud nii tasakaaluka ja rahulikuna. Nii me täiendame teineteist.

 

Te olete olnud sillaehitajad vene ja eesti kogukondade vahel. Mis on erinevused vene ja eesti koguduste vahel?

Vene usklikud on rohkem pühendunud kui eestlased. See oli nii juba nõukogude ajal ja ma arvan, et see jätkub. Niimoodi öeldes teen võib-olla eestlastele liiga.
Veel on üks silmatorkav erinevus: venelased alati teietavad. Mina jälle ütlen sina.
Muidugi tuleb siin eristada kaht kultuuri: vene ja nõukogude oma, viimane oli „kultuuritus".

Sa oled väga heas füüsilises vormis. Igati kooskõlas Piibli õpetusega: kanda hoolt „hinge, ihu ja vaimu" eest. Kuidas sul see on õnnestunud?

Olen pidevas liikumises. Iga päev tuleb ikka 10 000 sammu täis. Ruudiga on selleks tegevuseks ühist aega raske leida. Ta sõidab rohkem autoga. Ujumas käin nii tihti kui võimalik. Viin ka iga nädal lapselapsi ujuma ja ujun siis samaaegselt ka ise. Nendega meeldib koos teha kõike, mis hoiab liikumises. Väga põnev on koos nendega batuudil hüpata ja seiklusrajal turnida.

Kui sa oleks peaminister, mida sa sooviks ühiskonnas muuta?

Minu pädevuses ei ole midagi muuta. Küll aga soovin, et inimesed, sh poliitikud, oleksid ausad ja ei väänaks tõde. Meenub aastaid tagasi tehtud intervjuu Läti perekonnaministriga. See mees oli Riia Matteuse baptistikoguduse liige. Soovin väga, et ka meil Eestis asutaks jõuliselt ellu viima perepoliitikat, perekonda ja abielu ausse tõstma. Praegu meil ei ole seda piisavalt. See peab olema!
Teiseks: õiglus! Näiteks liiklustrahvid peavad olema sõltuvuses sissetulekutest ja laste arvust perekonnas. Praegu on nii, et „kogemata" eksinu võib kaotada pere terve kuu eelarve ja ülbe liiklushuligaan vaid naerab makstud summa üle ja rikub eeskirju edasi.

Novembris on kaks olulist päeva: isadepäev ja igaviku pühapäev.

Mida sa sooviksid öelda isadele?

Kui enne „reetsin" oma prioriteedid (Jumal, perekond, kogudus), siis just noorematele isadele ütlen, et prioriteedid tuleb paika panna. Need võiksid olla: Jumal, abikaasa ja lapsed, kogudus. Vahel oleks vaja loobuda paljudest isiklikest soovidest ja vajadustest perekonna kasuks. Enda sidumine ja vastutuse võtmine perekonna ees on hoopis eriline teema.

Mis mõtted tekivad sul seoses surmaga?

Minu arvates on Eestis levimas kalmistukultus.

Me kõik sureme. See ei tohiks olla kellelegi uudis ega üllatus. Küsimus on, kas see tuleb sama ootamatult nagu talv. 08 leinus haldi ruudi 2007Õnnetusi ja raskeid haigusi on ka väikeste laste ja noortega. Aga tõenäoliselt on surm jätkuvalt ootamatu. Nii mahajääjate kui lahkuja enda jaoks. On hea olla surmaks valmis.
Minu arvates on Eestis levimas kalmistukultus. Muidugi on ilus käia surnuaias, kus kõik on korras ja lilled haudadel. Aga see ei ole peamine. Palju tähtsam on see elu, mis meil on kasutada praegu. Oluline on öelda inimesele tema eluajal, et ma armastan teda ja näidata, et ma hoolin temast. Oma tütardele olen ka öelnud, et see ei ole eriti oluline, kuhu ja kuidas mind maetakse. Palju tähtsam on see, mida me jätame endast siia maha. Ja lõpuks on väga oluline, milline on meie igavik.

Mida ütled praegustele pastoriprouadele? Oled seda „ametit" pidanud üle 30 aasta.

Ilmselt tuleb eluperioodid jagada kahte ossa. Esimene on siis, kui lapsed on väikesed. Teine siis, kui nad on juba suured. Kui lapsed meie peres olid väikesed, siis oli Ruudi Lehtse koguduse pastor. Millestki tuli loobuda. Seadsin lapsed ja pere esikohale ja alati me ei läinud isaga Lehtsesse kaasa. Kui lapsed kasvasid suureks, siis olen abikaasat alati toetanud ka sellega, et olen püüdnud temaga kaasas olla. Olen seda meelt, et Jumal olgu esikohal, perekond teisel ja kogudus kolmandal kohal.

Mare Peil, kolleeg ja kursusekaaslane, kauaaegne Tallinna Pedagoogilise Seminari direktor
09 mare peil50 aastat tagasi asusime koos viie eesti tüdrukuga õppima Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Haldi oli aktiivne ja valdas hästi vene keelt. Ta aitas juba sisseastumiseksamil minu kirjatöö ära parandada. Et ühiselamu oli külm, näppasime ööpimeduses koos temaga toidupoe juurest pappkaste ja kütsime nendega oma toa päris soojaks.

Seal tekkis tal tõeline armastus. Haldi aitas kujundada Ruudist mehe, kes ta praegu on.
Isa hoidis tütart väga ja saatis talle alati raha. Kuna isa oli hea laulja, kuid mitte kirikus, siis oli Haldile suureks üllatuseks see, kui isa tuli ta laulatusele laulma.

Venelased olid toredad ja hoidsid meid. Meie kursus ütles, et kui „estonkad" tahavad pühade ajal koju sõita, siis mingu rahuga, meie läheme teie eest paraadile marssima. Praegugi saame nendega iga viie aasta tagant kokku. Oh seda kallistamist ja naermist!

Haldil olid soojad suhted ka õppejõududega. Pärast lõpetamist käis ta neid tihti vaatamas. Ta sooritas giidi eksamid ja on kogu Venemaa läbi käinud.

Erki Korp, Tallinna Nõmme linnaosa vanem

09 korp erki  Haldiga puutusin kokku Tallinna Pedagoogilises Seminaris õppides. Ta jättis õppejõuna aktiivse ja mitmekülgse inimese  mulje. Järgnevalt kohtusime, kui hakkasin ise samas koolis projektitöö ainet lugema.

Kui olin Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja, siis tuli raadioreporter Haldi tihti sõltuvusküsimustega laste probleeme kajastama. Ta oli hästi ette valmistunud ja mulle meeldis tema teistest intervjueerijatest erinev vaatenurk.

Täna, kus mina olen linnaosa vanem ja Haldi "Vabaduse" Baptistikoguduse liige, on meievaheline suhtlemine olnud alati meeldiv. Haldi on tark naine, kes hoolib väga oma perest ja lähedastest. Tema nooruslikkus ja tohutu energia on need, mis muudavad temaga kokku puutuvate inimeste elu rõõmsamaks ja tegusemaks.

Vilgo Vahesaar, tütar

Haldi on lihtsalt superema. Alati oli tal meie jaoks aega ja nüüd ka oma üheksale lapselapsele. Ta on lahke ja hea huumoriga. Kindlasti on ta olnud ka nõudlik, aga teisiti ei saakski olla hea ema. Mulle meeldib, et ta võtab meid sellistena nagu me oleme. Eks meil ole ju oma head ja vead. Temaga saab alati arvestada. Andekas on ta ka, oskab paljusid asju ja teeb nii mõnelegi nooremale spordis silmad ette. Mäletan, et kui olime Päiviga väikesed, siis käisime pühapäeviti peale kirikut tihti muuseumides või näitustel. See oli eriline kogemus. Nüüd leiab ta aega oma lastelaste jaoks ja viib ka neid igasugustesse põnevatesse kohtadesse.

Helle Aan, Raadio 7 direktor

Kes palju teeb, see palju jõuab. Me imetleme, kuidas Haldi viib varahommikul lapselapsi kooli, aitab hommikul koguduse vanakesi arsti vastuvõtule ja tagasi, ujub lõuna ajal basseinis ja võtab õhtul veel osa piiblitunnist. Sinna vahele mahuvad nii kodused tööd kui ka raadiointervjuud.

Raadio 7 saade ,,Kirikuelu" on olnud eetris pea 3000 korda. Nende autor toob kirikute argipäeva kuulajateni – nii on elu kogudustes osa meie avalikust ruumist ja kultuurielust. Teine teema, millega Haldi innukalt tegeleb, on perekond ja abielu. Sari ,,Lõputa lugu" on eetris 1999. aastast. Ja parim tagasiside on kuuldu eeskujuks võtmine ja rakendamine oma elus: kuidas leida koos Jumalaga see Õige ja lahendada elus ettetulevad keerdsõlmed samuti koos Loojaga.