01/2014 
Siim Kask, Käina koguduse pastor
Jumal on loonud inimese imeliselt: meile on antud mõtlemine ja tunded. Kas võib öelda, et üks on olulisem kui teine? Kutsun teid kaasa mõtlema, kuidas need kaks saavad teineteist täiendada.
Apostel Peetrus kirjutab peaaegu kaks tuhat aastat tagasi tähelepanuväärse mõtte: „Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises" (1Pt 1:13). Tol ajal kanti Lähis-Idas rõivaid, mis koosnesid peamiselt kahest pikast kuuest: aluskuub ja ülekuub. Kui asuti teele või võeti ette tõsisem töö, siis oli tarvis end valmis seada.
Kui tahame kuhugi liikuda, peame motiveerima „elevanti".
Ei saanud endale lubada, et töö käigus jäävad riided millegi taha kinni või segavad suure tuulega vaatevälja. Seetõttu oli vöötamine oluline tegevus iga päev. Peetrus kutsub meid üles mõistust valmis panema. Kinni siduma uitavad ja segavad mõtted selleks, et keskenduda olulisele. See on ilus võrdpilt küll, aga kuidas seda päris-elus rakendada?
Elevant ja sõitja 
Tänapäeva sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt loob oma raamatus „The Happiness Hypothesis" inimesest pildi kui elevandist ja selle juhist ehk sõitjast. Elevant on inimese tunded ja instinktid. Sõitja on mõtlemine ja ratsionaalne pool. Esimene pool on kiire reageerimisega, teine aeglane. Kui need kaks tahavad liikuda eri suundades, siis võidab alati „elevant" ehk meie tunded. Näiteks meie ratsionaalne pool tahab ülikoolis hästi õppida, et tulevikus leida tasuv töö. Irratsionaalne osa meist aga tahaks kulutada tunde teleri ees või sõpradega lobisedes. Kristlaste seas ütleb meie ratsionaalne pool, et kui sa loed Piiblit ja palvetad, siis õpid sa Jumalat rohkem tundma ja selle läbi saab Jumal sind kasutada ning õnnistada. Samas instinktiivne ja emotsionaalne pool kutsub üles aega veetma millegi „põnevamaga". Võib järeldada, et sõltub meie distsiplineeritusest, kumb osa peale jääb.
Chip ja Dan Heath oma raamatus „Klõps. Kuidas teha muutusi, kui muutused on rasked" arendavad elevandi ja sõitja metafoori veel edasi. Nad ütlevad, et „elevant" soovib näha kohest tulemust ja rahulolu, samas kui „sõitja" suudab näha kaugemale ja ette planeerida. Kui tahame kuhugi liikuda, peame motiveerima „elevanti". „Sõitja" peab olema piisavalt nutikas, et „elevanti" liikuma panna.
Kas vajame muutust?
Tulles tagasi Peetruse üleskutse juurde – panna valmis oma mõistus – usun ma, et meie ülesanne on mõista inimese käitumise loogikat ja seda muutuse esiletoomiseks ära kasutada. Muutus, millele Peetrus tähelepanu pöörab, on hakata lootma armule, mida pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Milles seisneb siis meie olukord enne muutust? Miks me üldse muutust vajame?
Jeesus ütleb, et kui me ei tee oma taevase Isa tahtmist, siis on meid määratud igavesse tulle (Mt 25:41). Tema tahtmine on see, et me teeniksime inimesi meie ümber (Mt 25:35–36). Jeesus käsib, et armastaksime oma ligimest nagu iseennast (Mt 22:39). Ta ütleb, et kui me usume temasse, siis on meil igavene elu (Jh 3:16).
Ühelt poolt peame oma mõistusega aru saama Jumala armust, aga teiselt poolt vajame Püha Vaimu kõnetust oma südames.
Kui ma vaatan enda peale ja võrdlen, milline on Jumal oma täiuses, milline on tema pühadus ja ootus inimese suhtes, siis mõistan, et mul ei ole lootust. Ma ei suuda kunagi täita Jumala poolt seatud standardit. Kas suudan minna, täiesti isetult, puhtast hoolimisest, oma elatanud naabri juurde ja pakkuda abi aia koristamisel või lume lükkamisel? Või kas suudan, kui keegi on mind südamepõhjani solvanud või mind alatult petnud, talle andeks anda? Ma soovin, et suudaksin, aga senine kogemus näitab, et ikka ja jälle ma eksin. Selle eksimise sees keevad tunded tihti üle pea ja ma ütlen või teen midagi mõtlematut. See teeb loo veel hullemaks ja tunnen ennast rõhutult. Kuskilt tuleb süüdistamine, kuskilt tuleb eneseõigustamine, eneseuhkus, isekus. Need viivad stressini, vahel ka masenduseni. Minu suhted teiste inimestega hakkavad kannatama ja ma haletsen iseennast.
Alati ei ole lugu võib-olla nii drastiline, aga siiski vajame muutust, mis tooks meid välja olukorrast, kus oleme jäänud süüdistama või ei suuda andestada. Lõpuks jõuame lahenduseni, mida Peetrus pakub armule lootmise kaudu.
Arm on teenimata kingitus
Arm on miski, mida me ei ole ära teeninud. Väga ilmekalt mõtestab armu mõiste lahti Victor Hugo oma raamatus „Hüljatud". Peategelane Jean Valjean pääseb pärast 19 aastat kestnud sunnitööd tingimisi vabadusse. Keegi ei võta teda vastu, kuni ta jõuab piiskopi ukse taha. Piiskop on ainuke, kes hoolib temast ja on tema vastu lahke. Oma viletsusest ja hüljatusest kibestunud Jean näeb lühiajalist kasu piiskopi lauahõbedas, millega ta põgeneb. Selles olukorras võib öelda, et peategelane lasi „elevandil" end juhtida. Ta ei mõelnud pikalt ette, mida ta selle hõbedaga teeb ja mis võib juhtuda, kui ta vahele jääb. Ta nägi võimalust ja tegutses lühinägelikult. Sandarmid saavad varga kätte ja toovad ta piiskopi juurde. Jean teab, et ta väärib karistust – tagasisaatmist hirmsale sunnitööle. Piiskop aga annab hoopis armu – ta ütleb, et kinkis selle lauahõbeda, ja lisab, et unustas anda kaks hinnalist hõbedast küünlajalga, ning ulatab ka need temale. Piiskop kinkis Jeanile vabadusest ja lauahõbedast veel midagi enamat. Ta tõi arusaamise, mida tähendab arm. Arm on teenimata kingitus, midagi, mille saamist me ei ole väärt. Sellest hetkest Jean Valjean'i elu muutub.
Loodame armule
Peetrus ütleb, et me loodaksime armule, mis on meile ilmunud Jeesuse Kristuse kaudu. Paulus lisab: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt" (Ef 2:8). Jumala kingitus meile on meie eksimuste kustutamine ja igavese elu andmine. Meie taevane Isa armastab meid niivõrd palju, et lasi Jeesusel kanda karistuse meie eest (Rm 5:8). Jeesus suri ja tõusis üles, et meil „oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti" (Jh 10:10). Kui me oleme päästetud usu kaudu, tekib küsimus, kas usk on meie ratsionaalne, mõtlev pool või irratsionaalne, tundeline pool. Ma usun, et usk sisaldab mõlemat. Ühelt poolt peame oma mõistusega aru saama Jumala armust, aga teiselt poolt vajame Püha Vaimu kõnetust oma südames.
Kui Jumal meid kutsub, on õige aeg võtta oma ratsionaalne mõtlemine, vöötada end sellega ja lülituda režiimile, mis ütleb: Jumal on kutsunud sadu miljoneid inimesi ja muutnud nende elud, toonud neile positiivse muutuse; ka minul on mõttekas sellele kutsele vastata; täna annab ta ka mulle armu, vaatamata minu mõtetele, sõnadele, tegudele või tegematajätmistele; ma ei vääri seda, ent Jumal kingib oma armastuses armu kõigile, kes on valmis seda vastu võtma.
Pangem valmis oma mõtlemine, et kaalutletult tähele panna Jumala kutset, mis sisaldab armu pakkumist. Ja mitte ainult tähele panna, vaid ka seda vastu võtta ja sellele loota. Vaatamata sellele, mida meie emotsionaalne pool ütleb süü või sobimatuse või väljateenimatuse kohta. Samas rakendades oma irratsionaalset osa selleks, et näha Jumala kutset. Kumb on siis olulisem, kas meie mõtlemine, mida Peetrus kutsub üles vöötama, või tunded, mida Jumal on meile samuti kinkinud? Mõlemad on olulised. Meil tuleb vaid oma mõtlemist ette valmistada, et ära tunda Jumala kõnet ja vastu võtta armu, mida ta pakub. Aamen.
