08/2014 
Meego Remmel, EKB Liidu president suvefestivali lõputeenistusel Kuressaares
Piiblis on kolm sõna, mis võtavad kokku meie kindluse üle aegade – Jeesus on Issand. Ses sõnadekolmikus kätkeb kogu kristlik usu- ja elutunnistus. Seda uskudes, kuulutades ja välja elades eristume teistest usulistest, eetilistest, filosoofilistest, poliitilistest, ideoloogilistest, kultuurilistest ja subkultuurilistest traditsioonidest. Kas need kolm sõna võtavad kokku ka sinu isikliku ja meie ühise elu?
Oleme tahtnud Jeesust eristada kõigist teistest isandatest ja andnud talle oma keeles harukordse nime – Issand.
Jeesus on Issand 
Piibel ütleb: „Jeesus on Issand." Esimeste kristlaste jaoks tähendas see kogu inimeseks- ja kristlaseksolemise lähtekohta, keset, eesmärki. See pani neid kehastama ja edasi pärandama üle aegade kindlat argumenti – Jeesuse is(s)andaksolemist. Taoline argument ületas (antiik)aegadest ja oludest sõltuva tunnetusliku-tunnistusliku väitluse. Tunnustades Jeesust Issandana, kujunes argumendiks vastav usulis-kõlbeline ja isiklik-kogukondlik elu. Kristliku elukäsituse tähendus sai selgeks üle aegade kindlas suhtes. Olles isikuline, mitte umbisikuline, omandas suhe Jeesuse kui kogu oleva Issandaga elumuutva väe. Nõnda sai „Jeesus on Issand" ka varakristlikuks ristimisvormeliks ja usutunnistuseks (mida aegade jooksul on edasi arendatud ja millele nüüdseks ehk juba liigagi palju dogmaatilisi lauseid juurde lisatud). Nii või teisiti oli ja on ning saab olema kristlik kindlus üle aegade ainiti selles, et Jeesus valitseb Issandana üle kõige ja kõigi.
Loomulikult võib ja tulebki küsida, mida see täna meie elus praktiliselt tähendab, kui tunnistame: „Jeesus on Issand"? Tegelikult kõike, üleüldse kõike, milles me veendunud oleme. Kõik muu on nii või teisiti tulenev Jeesuse ülimuslikkusest. Viimselt allub kõik temale kui Issandale, ja mis sellele ei allu, kaotab tõelise olemise väärtuse.
Kui Jeesus on Issand, siis võime pääseda selle maailma algjõudude meelevallast
Esiteks tähendab see, et Jeesus on Issand, meile võimalust pääseda selle maailma algjõudude meelevallast.
Piibel ütleb: „See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse" (Rm 10:8–9).
Lisaks räägib piibliraamat: „Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige temas, olles juurdunud ja ülesehitatud temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus. Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele. Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult, ja teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea" (Kl 2:6–10).
Meie kindluseks üle aegade on Issanda Jeesuse vabalt valitsemine.
Kui Jeesus on tõepoolest Issand, kellele on antud kogu meelevald taevas ja maa peal (Mt 28:18), siis ei saa olla selle maailma algjõududel meie elu üle enam täielikku meelevalda. Võime elada Jeesuse, mitte selle maailma algjõudude meelevallas. Kui reaalne see meie jaoks on?
Usundiloolase Uku Masingu sõnul oleme eestlastena teinud Jeesuse kuningavalitsuse tiitlist Issand (kyrios – 'isand') pigem inimlikult lähedase venna nime ('Issand'). Rahvana oleme ajaloos näinud liiga palju isandaid ja kuningaid, kelle sarnase me usume Jeesuse mitte olevat. Sellepärast oleme tahtnud teda eristada kõigist teistest isandatest ja valitsejatest ning andnud talle oma keeles harukordse nime, mida ei tunne teised rahvad (vrd lord/Lord jt). Siiski ei tähenda see, et Jeesus kaotab kogu maailma kuningate Kuninga, valitsejate Valitseja, isandate Isanda väe. Ta on seda nii või teisiti üle kõige ja kõigi. Issand on kõige kõrgem – Kõigekõrgem.
Kui Jeesus on Issand, kuulume ja kuuletume viimselt talle
Jeesuse Issandaks olemisel ei tulene meie inimväärikus enam kellegi inimlikust võimekusest ega võimetusest. Meie õigusi ja kohustusi ei piiritle keisrivõim ega võimuvaakum. Meie veendumused ei lähtu oludest ega olukordadest, vaid meie kutsumuses ja läkituses on kindlus üle aegade. Jumala näo järgi oleme loodud, lunastatud ja läkitatud elama sarnaselt Jeesusega. 
Tema loodud ja lunastatud on kõik. Viimselt kuulub kõik talle, mitte meile või kellelegi teisele. Juba vanatestamentlik juubeliaasta toonitas kõige ja kõigi Issandale kuulumist, kui orjad tuli vabaks lasta, kokkukogutud maa- ja loodusvarad tagasi anda, võlad kustutada ning kuulutada Issanda meelepärase aasta rõõmusõnumit. Siis tuli Jeesus ja kuulutas: "Täna on see täide läinud" (Lk 4:21). Kuidas? Sest mina, Jeesus, olen Issand!
Kuna tema järgijad hakkasid Jeesuse Issandaks olemist tõsiselt võtma, kadus antiikmaailma keskel levinud kristlikus elukorralduses orjapidamine. Majaisandaks sai Issand ise. Peremehed enam ei peremehetsenud. Pigem tunnistasid end heamajapidajalikult vastutavaks nende kätte usaldatud Issanda majapidamise üle. Enam ei hoitud kramplikult kinni oma staatusest ega staatussümbolitest. Keegi ega miski ei kuulunud ju päriselt ühelegi inimesele. Lõpuks oli kõik Issanda oma. Inimeseksolemise eesõigus oli talle kuuluva eest heamajapidajalikult hoolt kanda.
Väga paljud inimesed elavad täna siiski nii, nagu ei oleks kogu maailma üle Issandat olemaski. Usutakse pigem „jupijumalat", mitte kogu kosmose Loojat, Päästjat, Valitsejat. Inimeste elu üle meelevallatsevad kõiksugused jõud, olgu horoskoopilised, ideoloogilised, massipsühholoogilised või sõltuvuslikud minevikuhaavadest, paratamatusetunnetusest, allaandmismeeleoludest.
Ainuvõimu esiletõusu aegadel jäi usukuulutus Jeesuse Issandaks olemisest prohveti hüüuhääleks kõrbes.
Apostel Paulus, kes oli orjanud neidsamu „maailma algaineid", kinnitas: „Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige temas... Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele... Teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea" (Kl 2:6–10).
Muide, siinkohal kasutas ta kreekapärast mõttekonstruktsiooni stoiheia tu kosmu ehk kosmose algmed. See tähendas teatud maailma korrastavat jada, hierarhiat, osiste süsteemi, nagu alfabeet, (ka poliitiline) maailmakord, (astroloogiline või ebajumalakultuslike staaride) tähesüsteem vmt. Samas seoses puudutas apostel siinjuures ainsal korral uustestamentlikes kirjades esinevat filosoofia (kr philosophia) mõistet. Nimelt hoiatas ta taolise filosoofia eest, mis vastab „inimeste pärimusele", mitte Jeesuse Issandaks olemisele.
Teoloogilist, eetilist, filosoofilist ja ühiskonnateaduslikku kirjandust lugedes võib leida, et ei ole vahet, kas „inimeste pärimusele" taanduv kosmiline maailmapilt ehitub kristlikele või mittekristlikele algetele. Kui puudub Jeesuse Issandaks olemine, viib see tahes-tahtmatult kreeni. Ja kui me sellest kreenist ei pääse, läheb meie loodud elulaev, olgu isiklik, kogukondlik, globaalnegi, varem või hiljem Estonia sarnaselt põhja.
Eesti baptismi 130. juubeliaasta aegu tasub meenutada 80 aasta eest meie usuliikumise juhi ja hilisema riigikogu liikme Karl Kaupsi raamatut „Igaüks oma laevaga. Ilmavaateid" (Tallinn, 1934). Vaikiv ajastu ei võtnud seda sõnumit vastu. Ainuvõimu esiletõusu aegadel jäi vabakiriklik usukuulutus Jeesuse Issandaks olemisest pigem prohveti hüüuhääleks kõrbes. Wabariigi 20. aastapäevale pühendatud kõnes ülistas president Konstantin Päts rahva head elujärge ning omaenda mõtte- ja kätetööga saavutatut. Vaevalt osati siis arvata, et juba aasta pärast on ateistlik-kommunistlik-totalitaarne-nõukogude Venemaa, kellega läbi aastate tehtud kasulikke tehinguid, meilt iseolemise võõrandanud. Tänases Eestis oleme uuesti ja rohkem vabad kui kunagi varem. Läänelikule liberaalsusele oma suveräänse demokraatiaga vastaval Venemaal kõlab dostojevskilik-karamazovliku Suurinkvisiitori vastuargument Jeesusele: „Inimkonnale ei ole mitte kunagi olnud midagi nii talumatut kui vabadus." Meie kindlust üle aegade ei päästa vabadus ega valitsetus, vaid Issanda Jeesuse vabalt valitsemine.
Kuidas siis pääseda? Paulus kirjutas roomlastele omaaegses impeeriumis: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse" (Rm 10:9). Nii tuleb meil valida, kas seda usku tunnistada ja pääseda või jääda väljapääsmatult üle meie valitsevate maailma algjõudude meelevalda.
„Jeesus on Issand" saab öelda ja elada vaid Pühas Vaimus
Piibel kinnitab: „Ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!" muidu kui Pühas Vaimus" (1Kr 12:3). Tõsi, võid öelda seda, kui tahad, ka vaimuvabalt, aga siis on see vaid sõnakõlks, mis midagi ei tähenda, ja elu selle järgi on vaid paremal juhul nimekristlus.
Esimene eesti soost baptisti jutlustaja Johannes Schwan alustas süstemaatilist kuulutustööd Jeesuse Issandaks olemisest Saaremaal Haagi palvemajas, mille alusmüüride juures me suvefestivalile kogunenud usurahvaga palvust pidasime. Tema tunnistus ei olnud sõnakõlks, vaid tõsiseltvõetav sõnum nii tavainimestele kui maa- ja kirikuvõimudele: lihtne maamõõtja võib Jeesust Issandaks tunnistades saada tema Vaimus „evangeeliumi teenriks".
Samamoodi hakkas hiljem kõlama „priilaste ja pistlaste" koguduselaulus mitte ainuüksi uutmoodi laul, vaid ka „uus laul Issandale" – ühiselt inspireeritud ja häälekalt kehastatud koguduseihu kuulutus uue elu leidmisest ja väljaelamist Jeesuse Vaimus. Nii võivad meiegi suvefestivali laulud olla lugudeks elumuutvast usuliikumisest. Piibel kinnitab, et me ei kustutaks Vaimu ega joovastuks veinist ja joomalauludest, vaid ehitaksime üksteist üles ning õpetaksime ja juhataksime kogudust, muutmaks maailma läbi otsesõnu vaimustava muusika ja elu (Ef 5:14–20).
Laulva revolutsiooni rahvana oleme laulnud „Hoia, Jumal, Eestit" ning kogenud Kõigeväelise võimu üle kõigi teiste vägede ja võimude. Laulupeost on saanud kujund, kuidas on võimalik laulda maailm teistsuguseks – põlvest põlve!
Psalmide uurijana tuntud Walter Brueggeman rõhutab, et nii vana- kui uustestamentlik kogudus on kitsikuse ja tagakiusu aegadel laulnud olevaks ahistusi ületava elumaailma. Issanda ja tema valitsuse ülistuses on sisenetud otsekui „alternatiivsesse universumisse", kus vabanetakse selle maailma-ajastu algjõudude meelevallast. Vaimu väes Kõigeväelise ülemvõimu kogedes elatakse Issanda, mitte enam selle maailma valitsejate meelevallas.
Radikaalse reformatsiooni aegadel vangistatud ja märtrisurma saadetud anabaptistide laululoome tekitas usulisele tagakiusule vastukultuuri. See ületas neid vaenanud riigi- ja kirikuvõimu ning rajas tee enneolematule usu- ja südametunnistuse vabadusele, mis on tänaseks tunnustatud ja levinud inimõigustena üle maailma. Enam kui 130-aastase baptistilise usuliikumisena oleme meiegi läkitatud elama ja laulma lugusid, millel on me maa ja rahva üle elumuutev mõju. Jätkame samas Vaimus! 
Kui Jeesuse on Issand, siis võime elada tema viisil
Viimaks, kui Jeesus on meie elu viimne siht, siis paneb ta meid isiklikult, perekondlikult, koguduslikult, ühiskondlikult ja globaalselt teisiti elama. Kogu meie elu ja teenimine kujuneb Jeesuse näo ja teo järgi. Võime elada tema viisil.
Piibel ütleb, et Issand „...alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani, seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks" (Fl 2:8–11).
Iga põlv(kond) – ka praegune ja meile järgnev – peab Jeesuse Issandaks olemise elukeeles rääkima.
Kui meil on üle aegade tõeline kindlus, et Jeesus on Issand ja iga keel peab teda selleks tunnistama, siis peame ennekõike selles elukeeles rääkima ise, ja mitte ainult üksikisikutena, vaid kõik üheskoos – ühiselt usurahvana. Meile ei piisa eelmiste põlvede tunnistusest, vaid iga põlv(kond) – ka praegune ja meile järgnev – peab Jeesuse Issandaks olemise elukeeles rääkima. Sõltumata põlvkondlikest erinevustest, rääkimata koguduslike eluvormide mitmekesisusest.
Lõuna-Aafrika missioloog Alan Hirsh leiab, et kristlus kasvab täna nimelt maades, kus üle traditsiooniliste kirikuelu vormide ja struktuuride kõrgub – sageli tänu kestvale tagakiusule kristlaste suhtes – ainiti Jeesuse Issandaks olemine. Nii elatakse ja korraldatakse elu mitte „inimeste pärimuse", vaid Püha Vaimu juhtimise järgi.
Rahu koguduse karjane vend Leevi Väli tunnistas Valjalast Kuressaarde koguduseelu edasiviimise vajalikkust selgitades: „Vahel arvame, et Jumal tegutseb teatud kindlal viisil. Tegelikult tegutseb Jumal tuhandel viisil." Kui me elame Jeesuse Issandaks olemise viisil, paneb tema ise meie eluhääled kokku kõlama, sõltumata sellest, mis hääl ja partii kellelegi antud on.
