Kui sa ainult teaksid Jumala kinki

12/2014 10 lige taavo

Taavo Lige, Nõmme baptistikoguduse pastor

„Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett"" (Jh 4:10).

Jeesus kohtus kord oma teekonnal Juudamaalt Galileasse Sühhari küla lähistel kaevu ääres ühe naisterahvaga. Nende keskustelu käigus ütles Jeesus naisele sõnad: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki."

Jumala otsus – saata oma Poeg siia maailma – on tegelikult võrratult suur kingitus meile.

Jeesuse sõnades kajastub tõsiasi, et tema vestluskaaslasele on midagi jäänud mõistmata. Kui paljud inimesed on täna samasuguses teadmatuses Jeesuse suhtes!

Jõuludel oleme harjunud kinke tegema ja neid saama. Kinkimise põhiline eesmärk on ju kellelegi rõõmu valmistada.

Piibel ei räägi meile midagi jõuludest, küll aga Jumala Poja Jeesuse sünnist. Lugedes Uut Testamenti, mõistame üsna pea, et Jumala otsus – saata oma Poeg siia maailma – on tegelikult võrratult suur kingitus meile. Paraku on tänapäeval väga palju inimesi, kes ei loe Piiblit, ja isegi, kui mingil määral loevad, ei mõista Jumala kingituse suurust. Seega on igati asjakohane mõelda Jeesuse sõnadele, mida ta kord Samaaria naisele ütles: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!"

11 joulukingid-1

Elades materialistlikus maailmas ja olles oma mõttelaadis vähem või rohkem ratsionaalsed, ei oska me sageli leida lahendusi küsimustele, mis tulevad esile meie sisemusest. Kes ma olen? Kust ma tulen? Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Neile eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid otsides puutume kokku nii oma mineviku, oleviku kui tulevikuga.

Minevikust võivad meenuda nii kordaminekud kui ka ebaõnnestumised. Ühed tekitavad heameelt ja tänutunnet, teised aga tuska, vahel ka süütunnet. Viimane võib osutuda äärmiselt tülikaks koormaks kogu meie teekonnal.

Käesolevaski hetkes võime olla kas tasakaalukad ja eesmärgikindlad või muretsejad ja ebalevad. Kindlasti sõltub kõik palju meie iseloomust ja temperamendist, eelkõige aga sisemisest rahust, mille allikas peitub tegelikult meist väljaspool.

Tuleviku teadmatuselegi saame vastu minna kas usu ja lootusega või ebakindluse ja hirmuga. Varem või hiljem seisame küsimuse ees: Mis saab, kui mul tuleb kohata surma, ja kas peale seda on ka midagi? Need ei ole imelikud, vaid igati asjakohased küsimused, milleni ühel või teisel momendil oma elus jõuame. Me oleme Jumala loodud olevused ja vajame vastuseid, et omada sisemist rahu ja tasakaalu.

Just siin hakkab minu jaoks lahti kooruma Jeesuse väljakutse sisu: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki!" See on – tunda Jumalat ja tema Poega Jeesust Kristust. Mis on siis Jumala kingi sisu? Lühidalt öeldes: see on Jeesus Kristus. Jumala Poeg, kes sai inimeseks, kelles elas Jumala täius, kes õpetas ja näitas, kuidas elada Jumalale meelepäraselt, ja kes ohverdas oma elu iga inimese pattude lepitamiseks.

Kingi saabumine algas Jeesuse sünniga

See on rõõmus sõnum, mida prohvetite kaudu on ette kuulutatud juba pikka aega. Lapsukese sünd pidi olema erakordne. "Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel" (Js 7:14). Samast sõnumist räägib Matteuse evangeelium: "Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega" (Mt 1:23).

Sündiva lapse ülesannetest ja nimest kuulutasid prohvetid läbi aastasadade. Vanas Testamendis on nimedel peaaegu alati oma kindel tähendus. Nimi kajastab midagi isiku olemusest, tema ülesannetest. "Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst" (Js 9:5).

Jumal valmistas ise ette Jeesuse tulekut siia maailma. Teda oodati kuningana. Ja kui Jumala plaanide kohaselt aeg täis sai, siis tuli Jeesus: "Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest" (Gl 4:4). Jeesuse tulek sündis teisiti, kui enamik eeldas. Jumal sai inimeseks, saades meie sarnaseks. „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu" (Jh 1:11). Kui vaatame täna enda ümber jõulupühade tähistamist, võime üsna kindlalt öelda, et ka täna ei tunne väga paljud Jeesust ära ega võta teda vastu.

Kes Jeesus ikkagi on?

Tähetargad hommikumaalt tulid otsima sündinud kuningat. Piiblit lugedes ei ole raske mõista, et Jeesus on Jumala Poeg, taevane valitseja – ta on Kuningas. Siiski tuli ta maa peale inimesena – ja väga tagasihoidlikul moel.

Täna võime vaid fantaseerida, milline oli Jeesuse seisund Jumal Isa juures enne maailma tulemist. Jeesus loobus taevasest aust. Ta tuli päästma meid pattudest, ta tuli armu pakkuma ja rahu tooma.

Jõulude ajal räägitakse andmisest ehk veidi rohkem kui tavapäraselt. See mõte pärineb tegelikult Jumala annist ja kingitusest inimkonna heaks. Jõulude ajal räägitakse palju ka rahust. Linnapead kuulutavad välja jõulurahu. Rahu on inimese praktiline vajadus. Jumala arm ja rahu käivad käsikäes. Inglid kuulutasid esimesel jõuluööl rahust.

Inglite kuulutus rahust

„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!" (Lk 2:14).

Me igatseme rahu, lausa vajame seda. Tõelist rahu saame kogeda alles siis, kui oleme saanud lepitatud Jumalaga. Inglite kuulutuses anti rahusõnum edasi neile, kes tema tahtmise järgi elavad. Seega võime rahu leida alles siis, kui me oma pattudest loobume, need Jumala käest andeks palume ja Jeesuse oma ellu Kuningaks palume. See on võimalikuks saanud Jeesuse inimeseks saamise ja meie eest karistuse kandmise läbi, mis sündis Kolgatal.

Sündinud kuningas väärib kummardamist

Täna ei ole Jeesus enam väeti laps sõimes. Tähetargad tulid kord Jeesuslast kummardama, nad tõid oma annid – kulda, viirukit ja mürri – austusavaldusena sündinud kuningale. Jeesus kasvas, teostas oma ülesande siin maa peal ja läks Isa juurde taevasse. Piibel räägib meile, et ta tuleb tagasi – järele neile, kes teda on Päästjana vastu võtnud. Aga kohtumõistjana neile, kes tema on hüljanud.

Kuningas väärib kummardamist nii armu palumiseks, palve esitamiseks kui ka austuse ja tänu toomiseks.

Jõulud on seotud andmisega, mis läheb alati midagi maksma. Jumal andis oma ainusündinud Poja. Jeesus loobus taevasest olust, sai inimeseks, ohverdas oma elu. Tähetargad tõid ande. Meie suhtumine Jõululapsesse läheb ka midagi maksma. Kuigi Jumala arm on tasuta ja see on väljateenimatu. Jumal ei paku oma armu kellelegi sunniviisiliselt. Selle vastuvõtmise või hülgamise otsustab iga inimene ise. Jeesus ütles kord oma järgijatele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda" (Mt 16:24–27).

Tähetargad kummardasid Jeesust. Kuningas väärib kummardamist nii armu palumiseks, palve esitamiseks kui ka austuse ja tänu toomiseks.

Jeesuse ees kummardades saad talle midagi anda:

✔ armu ja andestust paludes saad Jeesusele anda oma patukoorma. Ta on rõõmuga valmis seda sinult ära võtma ja asemele andma uue elu, puhta südame ja jumalalapse õiguse.

✔ teda austades ja tänades saad talle pakkuda oma südame, see tähendab oma ülejäänud elupäevade pühendamist Jumala tahte kohaselt elamisele. Jeesus on oma elu andnud sinu eest, et sina võiksid elada. Jeesus on rõõmuga valmis elama sinu südames.

Kokkuvõtteks

Jumala kink inimesele – tema Poeg Jeesus Kristus – on Jumalale kalleim, kes tal iganes on.

Jeesust Päästjana vastu võttes ja temaga koos oma elurada jätkates leiavad vastuse kõik meie küsimused.

Jõulupühade esmane ülesanne on, et me mõistaksime Jumala kingi suurust, selle olemust ja isikliku vastuvõtmise olulisust.

Aamen.