01/2015 
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor
„Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli öeldud" (Lk 2:20).
Kas meile meeldib rohkem vana aastat ära saata või uut vastu võtta? Küllap ikka seda teist. Ometi võivad lahkumisedki meid mõjutada ja seejuures mitte kaugeltki üksnes negatiivselt või kurvastavalt. Seda seepärast, et neid lahkumisi on vääristanud midagi suuremat kui lahkumine ise.
Meis uitab ringi tunne, et midagi suurt ja võimast saab sündida vaid erakordsetel päevadel ja kusagil väga pidulikus õhkkonnas
Luuka evangeelium räägib meile lahkuvatest karjastest, öeldes nõnda: „Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest..."
Lahkumisaeg argipäevadesse
Jõulud on perepühad, pühad keset oma perekonda, keset lähedasi ja armsaid inimesi. Need on soojuse, siiruse, valguse pühad.
Kuid ometi on ka need mööduvad. Tuleb aeg, mil viimane küünlake kustub, mil viimane kingitus saab lahti pakitud, mil viimane jõulusalm loetud ja -laul lauldud. Eks laulusalmgi ütle: „Aga kõik need asjad lõpvad, küünlasära kustub ka..." Kui väga me ka ei tahaks pikendada oma pidupäevi, peame ometi edasi astuma – tagasi oma argipäeva.
Need tunduvad olevat ehk kurvavõitu mõtted. Aga siiski – tagasiminek ei pea alati olema kurb sündmus ega lahkumine üks õnnetu asi!
Jäägu meie silme ette lahkuvad karjased. Karjased, kes ka lahkudes olid rõõmsad ja Jumalat kiitvad.
Kuhu lahkusid karjased? Kas kuningapaleesse? Templisse? Kas erilisi uusi ülesandeid täitma? Ei – nad läksid vaid tagasi! Tagasi argipäeva, tagasi väljale, tagasi karja keskele, tagasi sinna, kus oli teinekord tulnud ka unega võidelda.
Väliselt ei olnud midagi muutunud. Nende riietus oli sama, nende kodud, nende töö – kõik oli sama. Keegi ei olnud andnud neile ühtegi dokumenti selle kohta, et inglid olid neid külastanud või et nüüdsest olid nad näinud Jeesuslast. Nende käes ei olnud midagi materiaalset, tõestamaks läbielatut.
Hallidel päevadel tärganud rõõm
Karjased olid lahkumas maailma kõige esimeselt jõuluõhtult. Nad olid kogenud suurt rõõmupidu taevas. Nad olid näinud sära ja kuulnud hõiskamist. Ja kõige selle juurest oli neid juhatatud... ühe tavalise ja vaikse loomalauda juurde! Seal olid nad näinud ühe perekonna tasast rõõmu, keset vaesust ja viletsust. Jah, ja sealtki ei olnud neil midagi kaasa võtta. Tol ajal polnud neil võimalust isegi ühte ülesvõtet teha!
Kuid ometi – need tühjade käte ja unetute silmadega mehed olid rõõmsad ja õnnelikud. Nende hinged olid omandanud midagi – ja seal oli nii pilt kui heli, nii nähtu kui kuuldu. Ma olen kindel, et see oli midagi nõnda erilist, mida taaskohatav argipäevasus enam ära võtta ei suutnud.
Mäletan, et väikese poisina tegi mind jõuluajal veidi kurvaks juba ainuüksi mõte sellest, et ka need pühad varsti-varsti läbi saavad. Juba üksnes taolisel mõttel oli jõud midagi tumestada! Kuidas saab siis olla, et lahkuvad karjased olid täis kiitmist ja tänu?
Jagagem koos nii rõõmu kui muret, aga mis peaasi – armastust!
Inimloomusesse on kangekaelselt haakunud kinnisidee, et midagi suurt toimub vaid suurte ja eriti auväärsete inimeste eludes. Kuid vaadake karjaseid! Nad olid kõige tavalisema klassi esindajad ja ometi just neile kuulutas Issanda ingel suurt rõõmusõnumit.
Jumal ei vaadanud mitte tarkuse, rikkuse, visiooni ega kuulsuse järgi. Sel öösel otsis ta lihtsaid, vastuvõtlikke ja siiraid inimesi, kes olid valmis uskuma. Ja ta leidis need!
On öeldud, et suured asjad sünnivad väikestest algustest. Ka sellele tahab me inimloomus vastu vaielda. Kusagil meis uitab ringi tunne, et midagi suurt ja võimast saab sündida vaid erakordsetel päevadel ja kusagil väga pidulikus õhkkonnas – just seal on meie arvates suurte muudatuste algus!
Vaadakem siingi karjastele. Mitte sõime juurest ei saanud sel ööl nende elu suured muudatused alguse. Lihtne, vaikne, ehk ka ohtlik öine karjamaa – nende hall argipäev – oli koht, kus hakkasid hargnema elumuutvad sündmused.
Jumala armastus ilmneb argipäevil
Jumal on armastanud seda maailma niivõrd, et ta saatis siia oma Poja surema inimkonna pattude eest. Kuid Jumala armastus pole mitte ainult laiahaardeline piiritu mõiste. Jumala armastus on ka väga isiklik. Näide sellest on nimelt siin!
Jumal armastas neid lihtsaid karjaseid sedavõrd, et saatis oma ingli nende juurde justnimelt argiste päevade ja ööde keskele. Just sinna, kus nad olid. Ta saatis neile erakordse sõnumi. Sõnumi, mis oli määratud neile, aga nende läbi ka paljudele teistele, sealhulgas mulle ja sulle.
Tõesti – erakordne Jumal peatus tavaliste karjaste juures just keset nende argipäeva. Taoline hool pani liikuma aga mitte üksnes nende tunded, vaid ka käed ja jalad – kogu nende olemuse.
Rääkigu see sinugi vastu ühest kaunimast tõest – Jumal hoolib igast inimesest! Tema on alustanud oma tööd sinugi juures juba su hallide argipäevade keskel. Tuleta meelde! Mõnikord on sul olnud nii valus, sa oled tundnud end mahajäetuna, aga samas oled sa tundnud soovi seda kellegagi jagada. Selle soovi taga on seisnud Jumal, kes ütleb: „Siin ma olen." Teinekord oled sa kogenud erilisi kordaminekuid, sa kohe ei tea, kellele oma tänu ja rõõmu jagada, ja ka seal on kõige selle taga seisnud sama Jumal samade sõnadega: „Siin ma olen."
„Siin ma olen." See on konstateering, kuid see on ka kutse. „Tulge minu juurde kõik!" – Nõnda on öelnud tema Poeg Jeesus Kristus.
Jumal tegeleb sinuga! Temale ei ole ükspuha sinu kannatused, valud, kaotused. Jumala jaoks oli see maailm üks suur perekond. Kuid tema loodud, tema lapsed, olid kaotanud pattudesse langedes taevase Isaga õige osaduse. Midagi oli kaotatud.
Just sellepärast pidi sündima Jeesus Kristus. Sellepärast pidi ta ka surema. Just sellepärast läkitati kesk halli argipäevasust karjaste juurde ingel. Sellepärast et Jumal armastab ja hoolib kõigist neist, kes on valmis oma pattudest pöörduma ja teda vastu võtma.
Teise ilmasõja ajal olid mõned liitlassõdurid jõuluajal oma ametipuhkusel Londonis. Nad jalutasid linnas ja olid kõige selle hävingu tunnistajateks, mille olid korda saatnud saksa pommid. Oma jalutusretkel sattusid nad lastekodu juurde. Sõdurid tundsid huvi, missugused on laste jõulud sel ränkraskel ajal, ja nad sisenesid majja. Seal ei näinud nad aga ei jõuludekoratsioone ega jõulupuud, ei kingitusi ega muud jõuluga seonduvat. Ka põhjus oli hall ja argipäevane – polnud raha, mille eest osta! Sõdurid puistasid oma taskuid, et ometi midagi lastele leida. Kes sai nöörijupi, kes mündi, kes väikese närimiskummi, kes taskunoa. Sõdurid tahtsid nii väga anda midagi, mis nähtaval kombel lisanduks soovile „Häid jõulupühi!". Seal ligines keegi sõdur ühele väikesele poisile, kes meenutas talle väga ta vennapoega, ja küsis: „Poeg, mida sa tahaksid saada jõuludeks?" Ja poisike vastas: „Härra, et keegi mind vaid armastaks!"
Et keegi mind vaid armastaks! See ei ole enam mitte vaid ühe väikese poisi soov. Tundub, et see on tänapäeval kujunenud tuhandete karjeks. Et keegi mind vaid armastaks!
Kord öeldi ühel jõululaupäeval nõnda kaunisti: „Ilma kannatuseta pole õnne!" Jah, jõuludki on perepühad. Ja me teame sedagi, et pere keskel on rõõmu, kuid ka kurbust ja valu. Ainult külas olles paistab kõik täiuslikult särav ja rõõmus. Pere keskel võib aga kohata mõlemat.
Tunnetagem end kui ühist ja ühtset peret. Jagagem koos nii rõõmu kui muret, aga mis peaasi – armastust! Meie perepea Jeesus Kristus armastab ju eranditult meid kõiki ja ta ei lükka välja ühtki meeleparandajat.
Armastus ja hoolitsus ligimese suhtes pole sellest maailmast veel kadunud. Nägin kord väikest kommikotiga poissi, kelle kõrval veel tillukesem tüdruk. Jälgisin huvi ja heldimusega, kuidas poisi käsi kommikotti kadus ja kompvek poisi kotist seejärel otse väikese tirtsu suhu rändas. Üks igapidi magus armastus. Kuid sellest veel enam väärt on taevase Isa oma.
...Karjased lahkusid Jumalat kiites. Nad olid näinud Jeesust ja kogenud Jumala armastust ja hoolitsust endi suhtes. Eksib see, kes arvab, et nendel meestel ei tulnud küll enam kunagi väljal õitsil olla. Eksib see, kes arvab, et neist said rändkuulutajad, kes külasid pidi oma seiklustest pajatamas käisid. Ometi ei olnud nende argipäev enam kaugeltki sama. Seda seetõttu, et neid oli kutsutud ja juhatatud kohtama Jeesust!
Karjased olid kogenud midagi suurt. Sellepärast võisid nad ka lahkuda. Enam me neist ei kuule. Ometi on nad jäänud. Jäänud kui särav näide hallist argipäevast, mida kordumatult rikastab Jumala armastus.
