Jumala rahva eriline osa

02/2015 10 pavel
Pavel Kulikovitš, Valga Peeteli kogudus

Kord andis Jumal inimesele, kel oli au olla nimetatud Kõigekõrgema sõbraks, suure tõotuse: „Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!" (1Ms 12:2). Veidi hiljem Jumal kordab oma sõnu, kinnitades õnnistust: „ma teen sind paljude rahvaste isaks!" (1Ms 17:5). Selleks inimeseks oli Aabram. Valides teda, tegi Jumal temast suure rahva, keda nimetas oma suure nime järgi.

Jumala rahvaks saame Kristuse läbi

Kui Jumal valis oma rahvaks ainult Iisraeli, siis mil viisil meie, paganad, oleme äkki saanud selle valitud ja Jumalast õnnistatud rahva hulka? Aabramil oli tõotus: „Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!" (1Ms 22:18). Uues Testamendis on läkitus usklikele, kelle hulka kuulume ka meie. „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on" (1Pt 2:9–10).

Meie lipuks on see, kes me oleme – me ei saa end varjata.

Tõotades Aabramile, et tema soo nimel õnnistavad endid kõik rahvad, ei visanud Jumal oma sõnu tuulde, vaid iga sõna omas otsese tähenduse. See tõotus kõneleb Kristusest, kelle läbi meie, paganad, saime võimaluse läheneda Jumalale.

„Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti ümberlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu, – teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi" (Ef 2:11–13). Igal usklikul on Jumala armust Jeesuse Kristuse läbi võimalus kuuluda valitud rahva hulka. „Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes" (Ilm 7:9). Niisiis, Jumal oma suurest armastusest ja halastusest valis meid ja tegi meid pühaks rahvaks.

Enne Jumala tundmaõppimist ei saadud meid üldse rahvaks nimetada, ja veel enam – me olime surnud. „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud!" (Ef 2:4–5).

Jumala rahva tunnused

See suur tõotus täitus! Me oleme rahvas! Aga kas see ongi eesmärk – valjuhäälselt kuulutada, et nüüd on meil osa valitutega? Ent Jumalal on midagi enamat! Piibel räägib, et Kristusesse uskujad on eriline rahvas. Meie juht on Jumal, kes „on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele" (Tt 2:14).

Üksnes vaimulikult täisealised, tugevad kristlased suudavad vaimulikke lahinguid edukalt pidada.

Igal rahval on oma eripära, nagu keel, kiri, kultuur, hümn, lipp, vapp jt. Nende tunnuste järgi saab rahvaid määratleda. Kui me oleme erilised, siis ka tunnused, mille alusel meid võib ära tunda, peavad olema teistsugused kui teistel. Apostel Paulus ütleb: „kui tundmatud, ent ometi tuntud" (2Kr 6:9). Milliste kriteeriumite järgi „neid" tunti?
1. Apostlite sõnad olid „soolaga maitsestatud".
2. Nende teod näitasid kõiges head eeskuju.
3. Nende välimus ja riietus oli kohane pühadele.
4. Armastus inimeste vastu avaldus valmiduses aidata, kaasa tunda ja palvetada.
5. Apostlid täitsid Kristuse tahtmist: „te peate olema minu tunnistajad".
Need viis lihtsat tunnust apostlite elus kõnelesid nende pühendumisest Jumalale.

Kui Mooses viis Iisraeli rahva Egiptusest välja, käskis Jumal, et igal suguharul oleks oma lipp. Sel ajal, kui laager püsis paigal, oli see lipp tõstetud kõrgele telkide kohale, ning igaüks, kes seda nägi, võis kohe teada, milline suguharu seal paiknes. Mis on meie kui kristlaste lipuks? Meie lipuks on see, kes me oleme – me ei saa end varjata. „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas" (Mt 5:14). Kuid mida näevad meis teised inimesed? Apostel Paulus kirjutab: „teie olete Kristuse kiri... mõistetav ja loetav" (2Kr 3:2–3). Aidaku Püha Vaim meid oma lippu alati kindlalt hoida. 11 valga peetel

Jumala rahva missioon

Jumala rahvaks olemine ei tähenda ainult privileege, vaid koos õigustega on meil ka kohustused. Kui Jeesus Kristus lahkus maa pealt, andis ta oma jüngritele käsu: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse" (Mt 28:19). See käsk on otsekui tema missiooni lühikokkuvõte – luua tugev ehitus, millele miski ei suuda vastu seista. Jeesus ütles oma jüngritele: „ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16:18). Meiegi ülesanne on olla tugevaks koguduseks ja laiendada selle piire. Me ei suuda Isa tahet tulemuslikult täita, kui meie elus ei ole kahte väga olulist osist: armastust hukkuvate patuste vastu ja Jumala rahva ühtsust.

Kui täidame Jumala tahtmist, mõistame, et see pole kerge jalutuskäik paradiisiaias Jumala õndsuses, vaid raske, äge ja ohtlik lahing. Sellepärast apostel Paulus kutsub Efesose kristlasi üles: „Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega" (Ef 6:10–12). Ma tahan elada võidurikast elu, saavutada võitu võidu järel, millest kirjutab Paulus, ent paraku raugeb võitluses jõud, ning enam pole tahtmist oma lippu ülal hoida. Seda ette nähes apostel ergutab meid, meenutades, et relvad, mida kasutame, omavad erilist tugevust. Selle relvastuse andis meile Jumal ise: „meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks. Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu, ja me võtame vangi Kristuse sõnakuulmisse kõik mõtted" (2Kr 10:4–5).

Jumala rahva taktika – vaimulik kasvamine

Saavutada võitu võidu järel pole nii lihtne. Ühe korra võid saada võidu puhtast juhusest, kuid selleks, et alati elada võidus, on vaja taktikat eht tegevuse korda. Kogudust rajades kehtestas Jumal talle oma korra, mis aitab kaasa peaeesmärgi saavutamisele! „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda" (Ef 4:11–13).

Siin loeme, et tuleb „kasvada Kristuse täisea mõõtu mööda". Kas ei kõnele see sellest, et üksnes vaimulikult täisealised, tugevad kristlased suudavad vaimulikke lahinguid edukalt pidada? Apostlid ise kogesid nende heitluste ägedust ja õpetasid kristlasi kasvama armus. Püüdkem meiegi seda saavutada, et mitte jääda vaimulikeks imikuteks või kääbusteks. Neile pole jõukohane valmistuda lahinguks, nad ei tea, kuidas pidada võitlust või rünnata vaenlast, nad ei suuda lippu kõrgele tõsta, et kõik seda näeksid. Keegi ei saa aru, millise rahva hulka nad kuuluvad.

Heebrea kirja 10. peatükis loeme, kuidas Püha Vaim innustab Jumala rahvast usust ja lootusest tugevasti kinni hoidma, sest me läheme kohtumisele oma Jumalaga. Vaimulikus võitluses kogeme kiusatusi, katsumusi, mõnikord ka puudust. Neil aegadel vajame kannatlikkust, et kätte saada kõike, mida Jumal on tõotanud. Aga tema on öelnud: „kus olen mina, sinna saab ka mu teenija" (Jh 12:26).

Ilmutusraamat avab meile saladuse, mida Jumal on oma valitud ja õnnistatud rahvale valmistanud (Ilm 21:1–4). Igavesti oma Issanda läheduses viibimine. See pole midagi abstraktset, vaid reaalne koht, millest apostel Peetrus kirjutas: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus" (2Pt 3:13). Uus maa, uus taevas, kus pole haigusi, surma, probleeme ega häda. Täna paistab see idealiseeritud pilt utoopilise ideena. Kuid see on meie, kallid sõbrad, tulevane reaalsus. Reaalsus, milles hakkab elama Jumala valitud rahvas. Selle nimel tasub end oherdada, seista kindlalt tões, võidelda võiduni ja lõpuks – hoida kõrgel Jumala rahva lippu.

On väärt alanduda, on väärt võidelda, sellele tasub pühendada kogu oma elu!