Taevatee on parim võimalus igaühele

03/2015 10 joel keernik
Joel Keernik, Kilingi-Nõmme koguduse pastor

Elu on Jumala kingitus, kus ta pakub meile mitmeid erilisi võimalusi. Need on tõeliselt väärtuslikud, igavikulised ja elumuutvad. Jumala igatsus on, et me kasutaksime oma elu parimal viisil!

Sa võid kogeda päästmist

Väikse poisina istusin ühel augustikuu õhtusel jumalateenistusel Pärnu Immaanueli koguduses. Minu jaoks oli see eriline õhtu, kogesin, kuidas Jumal kutsub mind oma elu tema kätte usaldama. Tundsin, et olen teinud pattu, mis vajab jumalikku andestust. Jumala sõna julgustab meid: „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse" (Ap 2:21). Jumala sõna toimib. Ma võisin Jumala armust kasutada oma võimalust. Päästet vajab igaüks, olgu ta vana, noor või laps – olgu su elus palju või vähem möödalaskmisi. Meie ees seisab küsimus, kas usaldame oma elu Jeesuse juhtimise alla.

Usus saame tõeliselt ja ehtsalt vaid koguduses kasvada.

Olen väga õnnelik, et olen võinud üles kasvada kristlikus peres – siiski, usklikuks ei kasvata, vaid sünnitakse. Piibel nimetab seda uuestisünniks. Olen tänulik, et minu elus on olnud selge algus, see on andnud julguse, rõõmu ja kindluse, et olen Jumala laps.

See on võimalus igaühele – „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Jumala armastus on nii haaramatu ja imeline. Tema armastus hõlmab kogu maailma, miljardeid, ja siiski ükski meist ei ole märkamata talle. Me pole lihtsalt hall mass tema ees. Jeesus paneb tähele Sakkeust puu otsas ja pimedat tee ääres. Jeesus seisatub abivajaja juures ja on valmis Nikodeemosega kohtuma öötunnil. Jeesuse kutse on väga isiklik, ta kutsub meid lausa nimepidi. Igaüks meist võib kasutada võimalust, et kohtuda Jeesusega. See kohtumine osutub elumuutvaks.

Mõtle, kui sinu lähedastega juhtub liiklusõnnetus, kas pole esimene küsimus – kas kõik pääsesid?

Patuga ei ole meil pistmist mitte ainult enne kristlaseks saamist. Mõnikord võib kristlaselegi tunduda, et patt tungib uksest ja aknast sisse tema ellu. Kiusatused ja ahvatlused haaravad mõtteid ja meeli. Hingevaenlane otsib meie nõrku kohti. Jeesus julgustab meid appi hüüdma: „...päästa meid ära kurjast!" (Mt 6:13). Ta on tõotanud appihüüdu kuulda ja abiga vastata. Ära kunagi usu vaenlase valet, et sa pead patule alla jääma. Keegi ei pea patule alla jääma, sest Jeesuse ristisurmas ja ülestõusmises on päästev vägi.

Lase end ristida 11 kilingi nomme

Pääste kogemine on algus, kust tuleb edasi liikuda. Mitmed aastad hiljem selgines minus soov end ristida lasta. „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni" (Ap 2:38). Igaüks, kes on meelt parandanud, lasku end ristida! Minus oli aga mingi argus, mis takistas seda sammu astumast. Asi lükkus edasi. Sõnakuulmatus Jumala pakutud võimalusele läks kalliks maksma – järgnes kiusatusterikas aeg. Tundsin, kuidas olin vaimulikus elus nõrgestatud, mul polnud tugevust ahvatlustele vastu panna. Jeesus ütleb, et mitte ainult sõna tundmine, vaid selle järgi tegutsemine annab usuhoonele tugevuse. Sõnakuulmatus on vaimuliku immuunsüsteemi nõrgestaja, nii et patuhaigus hakkab kergesti külge.

Lasin end oma usu peale ristida järgmisel suvel. Ristimine on sõnakuulelikkuse, pühendumise ja puhta südametunnistuse tõotuse märk. Päästetud võime saada kodus, tänaval või bussis, nii et keegi seda ei teagi. Siis tuleb aga avalikult tunnistada, et oleme vanale patusele elule surnud ja tõusnud uuele elule. Ristimine on väline märk sellest, mis sisemiselt on juba toimunud. Meeleparandus, mis puudutab inimese südant, mis on nähtamatu, viiakse lõpule välise, nähtava märgi – ristimise – kaudu.

Minu ristimisest on möödas üle 20 aasta. Kuidas nii ammune sündmus saab meid usuteel täna aidata? Apostel Paulus toob ristimise tähenduse meie igapäevaellu: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus... Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses" (Rm 6:4,11). Paulus toob alguses ideaalpildi ja siis ütleb, et „nõnda arvestage" ja hakake seda igapäevaselt ellu viima. Niisiis, ristitud inimene võib igal hommikul tõustes tänada, et ta on surnud patule ja paluda jõudu käia Jumala tahtmises.

Võib-olla, armas lugeja, seisad sina selle võimaluse ees. Tahan sind julgustada seda sammu astuma. Ära lükka seda põhjendamatult edasi. Kasuta oma võimalust!

Liitu kogudusega

Meil kõigil on harukordne eesõigus liituda Jumala kogudusega. „Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest" (Ap 2:41). Siin maailmas pole kindlamat ega püsivamat osaduskonda kui kogudus.

Mõni kristlane jääb üksinda oma usuteed käima. Olgu selleks koguduse tähtsuse mittemõistmine või eluolukordade alla jäämine. Kord kuulsin kedagi ütlevat, et koguduses ta ei saavat käia, aga Meie Isa palvet loeb ikka. See on hea, et tema isiklik palveelu taevase Isaga toimib. Minul tekkis aga küsimus, kus on tema jaoks „meie"? Jumal tahab, et kuuluksime tema ihusse – kogudusse. „Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed" (Rm 12:5). Ihu pilt on eriline. Siin on paljud liikmed, kes peavad koordineeritult koos toimima. Keegi ei saa enam teha, mida ta ise heaks arvab. Ihu peab alluma pealt – Kristuselt – tulevatele käsklustele.

Usus saame tõeliselt ja ehtsalt vaid koguduses kasvada. Mis viga on üksinda olla lahke ja pikameelne? Üksinda võime kõik olla pühakud! Ühekoos proovitakse meid läbi. Liikmetel on ühine rõõm ja mure ning vastutus hoida üksmeelt, „et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest" (1Kr 12:25). Kuidas saavutada ja säilitada üksmeelt? See toimub, kui meil on „Kristuse meel" (1Kr 2:16). Mida lähemal oleme Kristusele, seda lähemal ka üksteisele.

Tea, et koht, kuhu Jumal on sind asetanud, on sinu jaoks õige – „Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis" (1Kr 12:18). Täida seal oma ülesannet. „Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses" (Ef 4:16). Milline imeline vaatepilt! Ihu kasvab, sest igaüks täidab oma ülesannet. Ükski ei üle- ega alahinda ennast või teisi ja liikmeid seob omavaheline armastus. Igaühel on võimalus osaleda koguduse ihu ülesehitamisel, kasutades oma ande. Olgu juhtidel silma seda märgata ja meil kõigil julgust oma abi pakkuda. Kui miski on rikkunud osaduse, siis saab see taastatud üksteisele andestades ja andeks paludes.

Hingehaavu ei paranda aeg, vaid andestus. Puuduseid koguduse juures nähes arvesta sellega, et kus on ehitus, seal on tolmu, prahti ja tellinguid. Aga kord saab ehitus valmis ja ebatäiuslikkus kõrvaldatakse. Seepärast ära jäta maha oma koguduse kooskäimisi. Hoia üksmeelt – Jumal on sinna peitnud erilise õnnistuse – ja see on jüngrite tunnus.

Igaüks olgu Issanda tunnistaja

Kui kusagil on veel „üks", kes ei tunne Jeesust kui oma isiklikku Päästjat, siis on veel võimalus juhatada teda Kristuse juurde. Jumal „ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele" (2Pt 3:9). Jeesus ütleb, et me saame Püha Vaimu väe ja peame olema tema tunnistajad! Suur misjonikäsk on meile antud, et seda täita. Jeesusel oli siin maailmas eriline kaastunne ja süda kadunute suhtes. Ta tuligi kadunute pärast. Tihti oleme liiga ükskõiksed, et olla Issanda tunnistajad. Mõtle, kui sinu lähedastega juhtub liiklusõnnetus, kas pole esimene küsimus – kas kõik pääsesid? Kui palju tähtsam on, et keegi igavesti ei hukkuks. Kas oleme Issanda tunnistajad oma tööl või koolis, pere ja sugulaste keskel? Äkki oleme need, kes häbenevad oma usku. Jeesus hoiatab tõsiselt selle eest. Meil on tõeliselt hea sõnum kõigile. Tõsi on see, et meie ei päästa, me osutame Päästjale ja võime rääkida oma loo, kuidas leidsime Jeesuse. Sõnadele lisaks saame teha lihtsalt head – armastada siiralt kaasinimest.

Ükskõik millist sammu tuleb meil järgmisena teha, ei pea me seda tegema oma jõust, vaid Püha Vaimu väes – jõust, mille Jumal annab. Kogeda päästet ja lasta end ristida, astuda kogudusse, kus usus kasvada, hoides osadust ja täites oma ülesannet – see on igaühe võimalus.