04/2015 
Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Meego Remmeli jutlus aastakonverentsil 2015
Matteus jutustab oma evangeeliumis, kuidas temast sai Jeesuse järgija, 9. peatüki salmides 9–13: „Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle:„Järgne mulle!" Ja Matteus tõusis ning järgnes talle. Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega. Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: „Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?" Aga seda kuuldes vastas Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!"
Jumal oli saatnud isiklikult oma Poja patuga koormatud inimesi päästma.
Esiteks, kas Sina järgid Jeesust?
Matteuse lugu paneb küsima: kas Sina järgid Jeesust? Kui mitte, siis täna on Sul võimalus tõusta ja minna – eluga edasi Jeesuse järel. Just nagu Matteus. Jeesus peatub täna Sinu juures ning ütleb: "Järgne mulle!" Oled Sa valmis tema kutset järgima?
Jeesus leidis Matteuse oma kodulinna „tollihoone juures istuvat". Just sealt kutsus ta mehe endaga kaasa. Vaevalt oleks keegi teine midagi niisugust teinud. Jeesus pakkus Matteusele elu võimalust – koos edasi liikuda.
Kuna tegemist oli Jeesusele koduse linnaga, pole ime, et nad olid varemgi kokku puutunud. Jeesus võis maksukogujat ka isiklikult tunda, nagu kõik inimesed, näiteks sealsamas Kapernaumas kalastusäri ajanud Peetruse perekond, kel tuli tolliametnikuga pidevalt asju ajada.
Nii mõnigi võis aga Matteusele näpuga näidata. Ta oli reetnud juutide usulised, moraalsed, kultuurilised ja poliitilised põhimõtted ning teenis kasu Rooma impeeriumi esindamisest oma rahva seas okupatsioonivõimudele makse kogudes. Juutide jaoks oli tegemist langenud mehega, kes süsteemiga kompromissile minnes sulges end omasuguste patuste suhtlusringi ja kaotas sideme sünagoogi ümber koondunud pühadega.
Kindlasti võis Matteus ka ise ennast Jumala ees süüdi tunda. Võib-olla ammutas Jeesus nimelt tema loost inspiratsiooni, rääkides tähendamissõna variserist ja tölnerist (Lk 18:9–14). Üks oli kõigi ja iseendagi silmis nagu õige mees kunagi. Teine „seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"" (Lk 18:13).
Jeesus küsib, kuidas Jumal neile meie elu kaudu läheneda tahab ja neid päästa saab?
Kui õiget juutlust kehastanud variser võis kasuahnet võimupoliitikat kehastanud tölnerile ülevalt alla vaadata, siis patune maksukoguja ei söandanud „silmigi tõsta taeva poole", arvates end juba ise Jumalale vastuvõetamatuna tema rahva hulgast välja.
Jeesus nägi siiski Matteust teistsuguse pilguga. Mitte juutlik-variserlikult ega roomalik-tölnerlikult positsioonilt, vaid Kõigekõrgema enese messialikus väljavaates. Jeesus ei demonstreerinud ega demoniseerinud Matteuse ja tema suhtluskonna pattu, vaid nägi ja väärtustas reaalseid inimesi. Jah, need inimesed olid kadunud ja abitud, haiged ja patused. Aga nad olid inimesed! Nemadki vajasid jumalikku halastust, tervendust ja kutset, et muutuda. „Ei vaja arsti terved, vaid haiged," kinnitas Jeesus. „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!"
Võiksime küsida: millal ja kuidas Matteuse elu muutus? Millal sai Matteus „päästetud"? Jeesus ju lihtsalt ütles talle: „Järgne mulle!" Ja Matteus tõusis ja järgnes talle. Edasi kirjutab Matteus juba sellest, kuidas „Jeesus istus lauas tema kodus" ja inimesed tegid suured silmad, kui nägid, kuidas ta vennastus koos kõige patusematega Pühima jüngerkonnaga: „Vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega." Matteuse ja tema sõpruskonna elumuutus sai alguse sellest, et Jeesus ei kõndinud lihtsalt mööda, vaid märkas neis vaatamata pahedele kõrgeima kutsumuse väärilisi inimesi. Jeesus kutsus patused endaga kaasa ja pani nende elu edasi liikuma Pühima nimel. Jumal oli saatnud isiklikult oma Poja patuga koormatud inimesi päästma.
Kui Matteuse elu muutus sellest, et Jeesus kaasas ta oma jüngerkonda – patuse mehe patuselt töökohalt –, siis võib samamoodi muutuda Sinu ja minugi elulugu. Jeesuse järgimine võib alata just seal, kus iganes Sa oma elus ja suhetes ning töödes-tegemistes täna oled. Ära arva, et kunagi võib tulla veel parem hetk muutumiseks kui praegu! Tõuse üles ja tee selle nimel oma esimene samm! Hakka edasi liikuma samm-sammult Jeesuse järel!
Kui Jeesuse järgimise järgmine samm oli Matteuse jaoks kutsuda Jeesus oma koju, lõimida teda ja ta kaaslasi oma pere ja sõpruskonnaga ühist võõruspidu ja suhtlusringkonda luues, võib jüngerlikult elumuutva usuliikumise järgmine samm tähendada meiegi jaoks avatust Jeesusele oma igapäevastes elusuhetes, olgu kodus ja pereringis või sõprussidemete arendamisel kolleegide ja kaasõppijate ning eri huvialadel ja jõudeelus osalevate inimestega. Koos Jeesusega toimus Matteuse elu- ja suheteloos restart. Samamoodi võib Jeesuse järgimine tuua uue(d) alguse(d) meiegi ellu ja suhetevõrgustikku.
Võta Jeesuse kutse vastu! Võta Jeesus vastu just seal ja nende inimeste keskel, kus Sa oma elu elad! Hakka lihtsalt Jeesust järgides edasi minema! Matteuse lugu kinnitab, et elu ei ole läbi. Elu on ees.
Teiseks, kas Sina järgid Jeesust?
Tölner Matteus sai Jeesuse apostliks, tõdeb evangeelium edaspidi (Mt 10:3). Samas muutus taoliselt muudetud elu ka ise evangeeliumiks. Jeesuse ja tema järgimisega kaasnebki rõõmusõnum: iga inimese elu võib muutuda. Kuidas? Jeesus vastab: „Järgi mind!"
Matteus ei jäänud ootama imeilmutust, mis võiks tema sarnastest pattudega koormatud sõpradest teha Jeesuse järgijad. Ta lihtsalt läks ja edastas neilegi kutse – nagu Jeesus selle temale oli esitanud – ühineda koos temaga Jeesuse ja ta järgijatega. Ja oh imet – kutse mõjus! Ennäe, kirjutas Matteus oma evangeeliumi meile pärandades ja otsekui isegi toimunu üle üllatudes, „vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega"!
Jeesus oli rõõmusõnumiks Matteuse elus. Matteus sai rõõmusõnumiks oma pere ja sõpruskonna eluloos. Sina ja mina võime osutuda rõõmusõnumiks omaenda pere-, sugulaste- ja sõpraderingis, koolis ja töökohal, huviala- ja vabaaja kaaslaste keskel, kõikjal, kuhu Jeesuse järgimine meid viib. Muudetud elud muudavad maailma. Nii liigubki evangeelselt elumuutev usuliikumine inimeselt inimesele, rahvalt rahvale, põlvkonnalt põlvkonnale, ajastust ajastuni.
Pahatihti jääb aga rõõmusõnumi levik meie taha kinni. Jeesus ja teda evangeelselt järgivad inimesed lähevad edasi. Meie jääme millegipärast maha. Jääme maha mitte ainult Jeesusest ja tema rõõmusõnumi edasi(k)andjate liikumisest. Jääme ka ajast maha. Aeg, kus elame, on Jumala aeg. Inimesed, kes selles ajahetkes elavad, on Jumalale kallid inimesed. Jeesus peatus Matteuse juures ja kinkis tema patustele sõpradele oma aega. Kas me järgime Jeesust?
Vahel kohtlevad kristlased oma aja Matteuse taolisi ehk endast erinevaid ja pattudega koormatud inimesi, nagu pühad juudid, kes ei teinud nendega lihtsalt tegemist, vaid kandsid nad variserlikult Jumala riigi arvelt maha. Tunnistagem: meiegi ümber elab hulgi Matteuse ja tema sõpruskonnaga sarnanevaid inimesi, kelle koju me kunagi sisse ei astu ega esita neile oma sõbrakutset, ja nad saavad väga hästi aru, et nad ei väärigi seda, kuna meie elame ju oma elu nii õigesti, nemad aga – valesti.
Küsimus on aga kõrgemas, jumalikus, messialikus nägemuses. Jeesus ei küsi, kuidas teised neid inimesi määratlevad. Tema jaoks pole ka küsimus, kuidas need inimesed end ise määratlevad. Jeesus küsib, kuidas Jumal neile meie elu kaudu läheneda tahab ja neid päästa saab?
Täna ei ole aeg oodata, et Jeesus ise kõnniks meie kodulinnade maksuametnike, riigi-, omavalitsus-, kultuuri-, kooli-, äri ja muude elu tegelaste juurde, nagu toona Matteuse juurde, ja kutsuks neid endale järgnema. Täna ei pruugi ka iseeneslikku ärkamislainet puhkeda. Täna tahab Jeesus jõuda patuse maailmani kõige tavalisemal viisil, lihtsa inimese kujul – minu ja Sinu elu kaudu – meie töökohtades ja õppeasutustes, vaba- ja naabruskondades, kodus ja võõrsil. Meie ise olemegi inimestena, kogudustena, usuliikumisena see „üks tervik" (1Kr 12:12), kelle Jumal on oma Poja ihus ja Vaimus päästeläkitusega siia maailma saatnud.
Meie ülesanne on kehastada selles maailmas Jeesust ja tema rõõmusõnumit jüngerlikult elumuutva usuliikumisena. Nii ja ainult nii võivad meiegi aja Matteused ja nende sõbrad, olgu maksukasu, võimumõju, seksuaalsuhete, alkoholi või uimastisõltlased või mis tahes muude pattudega orjastatud, Jeesusele järgneda, istuda tema ja ta jüngerkonnaga ühte lauda ning tõusta, et minna temaga maailma päästvale missioonile.
Üleliia käsumeelsete jaoks olid tölnerid üleliia kasumeelsed ja Jeesus üleliia evangeelne.
Kolmandaks, kas Sina järgid Jeesust?
Jeesuse järel käis aga veel inimesi. Osa neist käisid tema järel siiski mitte selleks, et tema sarnaselt elada ja toimida. Nad läksid talle järele vaid selleks, et vaadata ja rääkida, mida Jeesus valesti tegi, mida Jeesuse jüngrid valesti tegid, mida nende rõõmusõnumit levitav liikumine valesti tegi.
Mis tüüpi Jeesuse järgijad oleme meie? Kas me vaatame, mis on Jeesuse järgijate juures valesti ja toome seda esile ning levitame edasi? Või järgime Jeesust ja tema jüngreid nende elumuutval missioonil, nagu Matteus? Kas me järgime Jeesust tema sarnaseks muutumise pärast või jälitame teda variserlikult varitsedes vaid vigu, mida tema järgijad teevad?
Tölnerid olid kasumeelsed, variserid olid käsumeelsed. Jeesus ja tema järgijad olid ja peavadki olema – evangeelsed. Ma tahaksin väga, et meie liitu iseloomustaks mitte tölnerlik kasumeelsus ega variserlik käsumeelsus, vaid jeesuslik evangeelsus. See tähendab seda, et me elame nende inimeste pärast, kes on meie ümber, kelle pärast Jumal oma Poja meie maailma Päästjaks saatis.
Kriitika, mida Jeesuse suhtes variserlikult tehti ja mida ta avalikult vastustas, oli selles, et ta liiga lähedalt patustega läbi käis ning nende seltsis liiga palju kvaliteetaega veetis. Üleliia käsumeelsete jaoks olid tölnerid üleliia kasumeelsed ja Jeesus üleliia evangeelne. Jeesus aga toonitas, et Matteuse taolisi kadunud poegi ja nende patuga koormatud sõpruskonda saabki ainuüksi evangeelselt päästa. Jah, käsumeelselt võis neid vabalt patuga rikututeks pidada ja sildistada. Messialikkus lähenes neile aga halastusega. Jeesus ravis neid otsekui kogenud arst erilise hoole ja armastusega ning ütles neile siis elu suurima rõõmusõnumi: teil on lootust! Tänu sellele julgesid need mehed ja naised tõusta ja järgida mitte enam oma madalamat mina ja sõltuvust, vaid kõrgemat ennast – Päästjat.
Saatanal näikse olevat kaks esmapilgul vastandlikku strateegiat, mis viimaks aga teenivad üht ja sedasama inimest armuevangeeliumist ilmajätvat eesmärki. Üks on inimese veenmine eneseuhkuses, teine enesealanduses. Üks teeb meile selgeks, et me oleme paremad kui teised, isegi Jumala ees paremad, nagu variser end tölneriga võrreldes arvas. Teine veenab meid selles, et me ei kõlba kuhugi, isegi mitte Jumalale, kes meid on loonud ja lunastanud, ega vääri enam armu, mida Jeesus meile pakub. Nii või teisiti end veenda lastes laseme surma käsul võitu saada elu Vaimus antud armuseaduse üle. Loobume Jumala pakutud armust ning mõistame end ja teisigi ühel või teisel moel hukka.
Hingevaenlasele meeldib panna meid tundma, et kasumeelsed kasutavad meid ära ja käsumeelsed käsutavad meid hukkamõistuga. Jeesus lähenes Matteusele ja tema sõpradele aga palju kõrgema, otse taevaliku suhtumisega, öeldes: te olete väärtuslikud ja ma kutsun teid endaga kaasa! Nii ütleb ta meilegi. Läheme siis Jeesuse järel, et olla osa elumuutvast usuliikumisest!
Oma kõrgemat missiooni järgimata hakkame tahes-tahtmatult elama omaenda madalama versiooni järgi varjuelu. Jeesus kutsus varjuderiigi külge kinni jäänud mehed ja naised madaluse varjust üles, et nad teda järgides teisi varjumaailmast päästa aitaksid. Nii kutsub Jeesus meidki ennast järgima. Matteus, samuti Peetrus, Paulus ja teised uustestamentlikud eeskujud on meile häiks teenäitajaiks, kuidas järgida Jeesust evangeelselt elumuutva usuliikumisena. Järgime siis Jeesust ja saame tema sarnaseks!
