Ühtsuse võimalused ja takistused

09/2015 10 ugam-taavi

Taavi Ugam, Emmaste-Nurste koguduse pastor

Millegi suure ja olulise korda saatmiseks on enamasti tarvilik koostöö ja üksmeel. Ühe inimese jõud ja võimed on väikesed, aga kui need allutada ühele ühtsele eesmärgile ja juhtimisele, on võimalik palju ära teha. See kehtib meie igapäevategemiste ja töö puhul, aga samuti asjades, mida nimetame jumalariigitööks.

Jumala antud nõuannete järgimine pakub ka meile endile kooskõla ja rahu.

Usun, et teame kõik vene kirjaniku Ivan Krõlovi tuntud valmi luigest, haugist ja vähist, kes vedasid korraga koormat, igaüks ise suunas. Me ei saa öelda, et nad oleksid üksteist ignoreerinud ja koostööst keeldunud. Neil oli ühine mõte ja eesmärk, nad olid tulnud kokku ühte kohta ja koguni kõik koorma ette rakendunud. Nagu autor nimetas, ei oska me otsustada, kes neist süüdi oli, aga koorem jäi paigast nihutamata, eesmärk saavutamata. Neil puudus ühine juhtimine.

Kui meie oma koormaid veame ja eesmärke täidame, siis on meil võimalik seda viga vältida.

Jumal annab ühtsuse

Jumal pakub meile juhtimist oma sõna ja Püha Vaimu tunnetuse kaudu meie sees.

Meie otsused ja valikud saavad alguse meie olemusest ja meelsusest. Usklikena, kristlastena, usume Piibli autoriteeti, seda, et see on Jumala sõnum inimkonnale.

Võiksime vaadata kogu maailma ühe projektina (sõna, mida tänapäeval palju kasutatakse), mille juhtijaks on Jumal. Selles osaleme igaüks, kas me seda soovime ja endale teadvustame või mitte. Piibel on antud meile selleks, et mõistaksime maailma ja iseennast eelkõige vaimse poole pealt ja saaksime teada, mida Jumal „projektijuhina" meilt ootab, et tema head plaanid inimkonnaga võiksid võimalikult paljus teostuda.

Samas pakub Jumala antud nõuannete järgimine ka meile endile kooskõla ja rahu, kuigi sageli tundub kergem ja loomulikum just vastupidi käituda. Me vastutame oma otsuste eest ise, aga need mõjutavad paratamatult teisi. Elame paljude inimestega koos samal ajal, samas ruumis.

Peame pidama Jumala tahtmist oma tarkusest ja soovidest kõrgemaks.

Kui palju me taotleme ühtsust, kui paljudega tunneme ja tahamegi ühte meelt? Kas ühtsus ja koostöö on üldse hea ja tarvilik? – „Jaa, kuigi võib-olla mitte alati."

Apostel Paulus juhatas oma aja kogudusi, aga ka meid, järgmiste mõtetega ühtsuse suunas: „Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!" (Rm 12:16).

Ef 4:3 kutsub Paulus üles rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Salmide Ef 4:11–13 järgi on Jumal andnud ülesanded, et „pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse".

Taotle ühtsust Jeesuse järgijatega!

Peame siiski hoolega valima, mille või kellega me ühtsed tahame olla.

Ühest küljest mõistame, et ühtsuses peitub jõud, isemeelne teiste vältimine või halvustamine takistab eesmärgile jõudmist. Teisalt aga võib karile joosta ka kaaslasi halvasti valides ja kontrollimatult koostööd tehes. Piibel hoiatab meid kummagi kraavi eest. Arvan, et esimesest ohust oleme rohkem kuulnud. Teise ohu vastu piiri seadmisest räägivad näiteks järgmised Vana Testamendi kirjakohad.

„Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu! Kui nad ütlevad: „Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta, neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt nagu haudaminejaid. Küllap me siis leiame kõiksugu kallist vara ja täidame oma kojad saagiga. Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!" – siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt!" (Õp 1:10–15).

„Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad" (Ps 1:1–2).

Kelle killas või seltskonnas me oleme? Kust peaks minema piir, kellega Kristust järgida soovijatena peaksime taotlema ühtsust ja kellega mitte? On öeldud: „Olulistes asjades olgu üksmeel, kõrvalistes vabadus, kõiges armastus!" 11 h6marus

Mis on oluline? Keda saame nimetada vennaks ja keda mitte? Usume, et Piibel on Jumala sõna. Uue Testamendi usklikena peame pidama Jeesuse ja apostlite õpetust ja selle alusel väljendatud Jumala tahtmist oma tarkusest ja soovidest kõrgemaks.

Kõik, kes tahavad nende põhimõtete järgi elada, isegi kui see vahel ebaõnnestub ja esineb erinevat arusaamist, on õed ja vennad, kaastöölised, maa peal oleva ühtse Kristuse ihu liikmed. Selles ihus on meie vaimulik kohustus taotleda ühtsust. Paulus võrdles kogudust ihuliikmetega: „...et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest" (1Kr 12:25).

Ühistegevuses on võimalik üksteist segada, näiteks kitsas kohas ei saa palju inimesi sama tööd teha. Aga ühistegevuses võib avalduda ka sünergia – mitme mõju koostoime on suurem kui üksikute mõjude summa. Teatud olukordades võimendatakse üksteist. Näiteks (masina)ehituses võib insener olla praktilistes töövõtetes saamatu, oskustööline aga ei tea palju tugevusarvutusest. Koos jõutakse parima lahenduseni vähima võimaliku ajaga.

Kuidas siis osata õigesti tegutseda, saada aru Projektijuhi juhatusest? „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast..." (Jh 7:17).

Jeesus on ka öelnud: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat" (Mt 5:8).

Jeesus näitab valgust

Maailmas saame oma silmadega näha valguse abil, kui see peegeldub kõigelt, mis meid ümbritseb. Kui valgust on piisavalt, on pilt selge. Kui valgust on vähe, võib jääda nii mõndagi olulist märkamata. Kui valgus puudub, ei näe me midagi. Võime ainult pimeduses kobada ja vähest informatsiooni saada kompamismeele abil.

Jeesus ütles: „Mina olen maailma valgus" (Jh 8:12). Johannese evangeeliumi alguses on öeldud: „Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas" (1:9).

Tema kaudu võime näha seda, mis meid eluteel ümbritseb. Seda, mis on ilus, ja seda, kui meile läheneb mõni oht. Tähtis on, et oskaksime seda hinnata õigesti. Selleks on vaja piisavalt valgust.

Õues õhtupimeduse saabudes harjub silm üsna hästi ära. Valgus tundub peaaegu et endine, kuigi ühel hetkel võib märgata, et pilt hakkab hallimaks minema (hämaras me ju värve ei näe) ja detailid hakkavad ära kaduma... Kui siis tulla tuppa, kus põleb tuli, ja aknast välja vaadata, selgub, et õues on tegelikult juba päris pime.

Samasugune lugu võib olla ka meie südames. See, mis oli ükskord täitsa valge, paistab jätkuvalt üsna valge, eriti kui pole olnud palju aega või viitsimist end lähemalt uurida. Ja siis ühel hetkel, kui pannakse „tuli põlema", avastame, et see valge on tegelikult tumehall. Hea, kui see avastus ei saabu halbade tagajärgedega kogemuse kaudu.

Ühtsusele on takistuseks patt

Valge või puhta südame säilimise garantiiks ei ole ka ainult see, kui palju me Jumalaga koos aega veedame. Me teame Juudast, kes käis kolm aastat koos Jeesusega. Võime öelda üsna julgesti, et tema süda ei olnud puhas.

Teame Peetrust, keda võiks nimetada lausa esijüngriks. Ta käis vee peal. Tema tunnistas Jeesuse esimesena Jumala Pojaks. Jeesus usaldas Peetrusele suured ülesanded ja tõotused. Temast sai algkoguduse juht. Ja samas me teame Peetruse salgamise lugu.

Inimestena on meil põhjust igal hetkel olla valvel.

Tulles tagasi ühtsuse juurde, võime küsida, mis on see, mis lahutab inimest Jumalast ja samuti kaasinimestest? Võime seda lugeda Piiblist ja eks tunneme isegi, et selle asja nimi on patt, jumalike juhtnööride ignoreerimine. Uus Testament oma terviklikkuses on patu määratluses küllaltki konkreetne. On loetletud ka mõningaid tegusid, aga eelkõige tähendab patt teatud iseennast täis südamehoiakut, mille tagajärjeks on siis ka vastavad mõtted, sõnad ja teod.

Seega võime küsimusele, mis ohustab ja takistab ühtsust, vastata lühidalt: see on patt.

Abi ja võimalused on olemas

Jeesus on tulnud inimesi vabastama patuelu paratamatusest ja meid Jumalaga ühendama. Siis oleme ühenduses ka üksteisega. Aga see nõuab ka meiepoolset osa.

Olgu meil tahet ja püsivust, nagu vanas keeles ilmekamalt öeldi, „nõuda taga" puhast südant, siis näeme Jumalat nii siinpool kui ka sealpool surma ja mõistame tema tahet. See aitab meil näha elu läbi tema silmade, annab selgust, rahu ja kindlust.