11/2015 
Aamo Remmel, pastor emeeritus
Keegi usklik mees asetas oma majale sildi ladinakeelse sõnaga Linquenda („selle ma pean maha jätma”). Tõsi on, et ühel päeval peame tõesti maha jätma mitte ainult oma maja, vaid ka töö, perekonna, sõbrad, raamatud, isegi oma ihu. Ja mis meist siis jääb veel siia? Ainult – mälestus, sest ka meie maine ihu kõduneb ja hävib. Siiski kinnitab piibliraamat: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks“ (Õp 10:7).
Elu saab olla õnnistuseks, kui see kõneleb Jeesusest, suunates teistegi inimeste mõtted Päästjale ja Lunastajale.
Mälestused
Me kõik kanname endas mälestusi, mida oleme elus endasse talletanud. Meil on mälestused me vanematest, isegi vanavanematest, mälestused oma õdedest ja vendadest. Meil on mälestused oma lapsepõlvest, noorusest, täisikka jõudmisest jne. See on otsekui suur varaait, mis peidab endas palju teavet. Täna kõneldakse tihti rahva mälust ja eri põlvkondade ajaloolisest mälust.
Paljud inimesed viivad oma mälestused endaga hauda kaasa. Teised räägivad neist oma lastele ja lastelastele. Aga needki kustuvad ühel päeval. On vähe neid, kes on kirjutanud oma mälestused üles, talletades neid papüüruspoognatele või paberilehtedele.
Me ei teaks midagi täna apostel Pauluse elust, kui ta ise koos arst Luukasega poleks sellest kirjutanud. Meie ajaloolised ja usulised arusaamad oleksid täna palju piiratumad, kui meil puuduks Pauluse kirjavara.
On neid, kes filtreerinud oma mälestusi, visates üle parda kõik selle, mis neile pole meeldinud, ja rääkinud ainult sellest, mis näis neile hea, kasulik ja õige. Jah, inimesed võivad niimoodi küll toimida, ent Jumal näeb ja mäletab inimese tervet elu. Tema eluraamatust ei ole meil, inimestel, võimalik midagi kustutada ega vahele jätta või üle parda visata.
Mälestused võivad endas peita nii kaunist ja ilusat kui ka halba ja inetut. Ühed mälestused võivad tuua meile rõõmu, teised aga kujuneda suureks ja raskeks koormaks.
Isegi apostel Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele kahest nii erinevast mälestusest: „Mulle tulevad meelde sinu pisarad, et ma saaksin täis rõõmu, mäletades sinu siirast usku, mis esmalt elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Eunikes ja nüüd elab ka sinus“ (2Tm 1:4–5). Samas kannab ta endas mälestusi, mis on koormanud tema minevikulugu: „Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale... et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind, endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit“ (1Tm 1:12–13).
Mälestused lahkunutest
Surnutemälestuspüha kutsub meid meenutama neid, keda enam meie kõrval ei ole. Meenutama seda, millise jälje on nad jätnud. Neid meenutades lähemegi oma armsate kalmudele, pannes sinna lilli ja süüdates küünlaid. Samamoodi teeme seda koguduses.
Piiblist loeme, et kui Joosepile öeldi, et tema isa on haige, siis ta ruttas oma mõlema pojaga isa juurde, et Jaakob neid õnnistaks. Oma eluõhtul tuletas Jaakob meelde sündmust, millest ta ei saanud vaikida, kuna see oli tema mõtteis ja südames. Selleks oli tema naise Raaheli ootamatu surm: „Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma“ (1Ms 48:7). Nii ei saanud Jaakob isegi oma eluõhtul Raaheli surmast mööda minna, tuletades meelde teda, keda ta oli väga armastanud ja kes oli talle väga kallis. Mälestus Raahelist ei olnud nende aastate jooksul tuhmunud. Veel surivoodilgi kõneles ta Raahelist. Mälestus temast elas Jaakobi südames ikka veel edasi.
Samas ta tegi veel midagi. Jaakob rääkis ka Joosepile, kus on paik, kus ta ema puhkab, et Joosep ei unustaks oma ema. Jaakob ei saanud enam minna Raaheli hauale, et seal küünalt süüdata, kuid ta süütas selle oma südames. Kui palju kordi oli ta seda veel teinud, võime vaid oletada.
Alul loetud Jumala sõna kõneles õige inimese mälestusest. Samas loeme Piiblist: „Ei ole õiget, ei ühtainsatki“ (Rm 3:10). Piibel kinnitab, et on olnud ainult üks õige – Jeesus Kristus (1Jh 2:1). Ometi kõneldakse meile veel õigetest inimestest. Kes need siis on? Õiged on need, keda Jumal on õigeks mõistnud: „Jumal on see, kes õigeks teeb“ (Rm 8:33). Inimene ei saa ennast ise õigeks mõista. „See Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad... ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:22, 24).
Milline on see mälestus, mis meist maha jääb? Kas see on olnud ja on ka tulevikus õnnistuseks?
Mälestus õnnistuseks
Maailmas on tuhandeid inimesi, keda ülistatakse ja meenutatakse. Jah, mälestus nende elust võib olla võimas ja muljetavaldav, kuid vaevalt saab see olla õnnistuseks lahus Jeesusest Kristusest. Ent mil viisil saab siis mälestus meist kujuneda õnnistuseks?
Õnnistuseks võivad kujuneda inimesed ja mälestused inimestest, keda Jumal on õigeks mõistnud oma Pojas Jeesuses Kristuses ning kes ka elavad ja käivad koos Jeesusega. Nende elu saab olla õnnistuseks, kuna see kõneleb Jeesusest, suunates teistegi inimeste mõtteid Päästjale ja Lunastajale.
Mõeldes taas Paulusele ja tema elule pärast kohtumist Jeesusega Damaskuse teel, teame, et tema elu sai paljudele teeviidaks Jeesuse kui Päästja juurde. Seepärast ongi olnud tema mälestus paljudele õnnistuseks.
Siiski oli ka Paulusel endal mälestusi neist, kelle elu sai temale õnnistuseks. Usun, et mälestust Stefanosest ei saanud ta kuidagi unustada. Selle mehe mälestus oli õnnistuseks. Samamoodi ei unustanud Paulus mälestust Timoteose emast ja vanaemast, kuna ka nende elu oli olnud õnnistuseks Timoteosele.
Kui paljudele Kalkuta tänavalastele on õnnistuseks mälestus ema Teresast, kuna mäletatakse tema jumalikku armastust vaeste ja kodudute vastu.
Usun, et võime tänada Jumalat ka nende inimeste eest, kelle mälestusele me ise tänutunnetega mõtleme. Nii mõtlen minagi oma vanaemale, kes igal hommikul õnnistussooviga meid, oma lapselapsi, kooli saatis. Ja millise armastuse ning soojusega ta meid vastu võttis, kui taas koju jõudsime! Aga ta oli ka ustav palvetaja ja piiblilugeja. Milline oli tema suhtumine piibliraamatusse, kui ta luges Piiblit tihti Issanda ees põlvili! See jättis suure jälje mu lapsesüdamesse. Ta tõusis igal hommikul paar tundi enne pere ärkamist ja palvetas oma toas köögi kõrval. Vahel läks tema palve nii valjuks, et ka meie lastena seda kuulsime. Et tema palved ei kao, kogesin paar nädalat pärast vanaema surma. Ühel hommikul lasi Jumal mul kuulda vanaema palvehäält nii selgelt, et ma unest ärgates ja seda kuuldes ei taibanudki kohe, et vanaema on tegelikult juba surnud... Jah, mälestus õigest jääb õnnistuseks!
Nõmme baptistikoguduse kauaaegne pastor August Ruusna rääkis neljast vennast, kelle ema oli tõsine usklik ja kes väga palju palvetas oma poegade eest. Aga ometi ei näinud ta siin maa peal nende pöördumist. Ühel päeval otsustasid pojad alustada remonttöödega oma vanemate talus. Jõudes ema tuppa ja hakates selle põrandat üles võtma, märkasid nad põrandalaudadel suurt kulunud kohta. Siis ütles üks vendadest: „Need on meie ema põlveasemed, kui ta meie eest pisarsilmil oma palvetes Jumala poole hüüdis.“ Korraga langesid nende käed ja nad seisid vaikides lahkunud ema põlveasemete juures. Minevik elustus nende mälestustes, pisarad veeresid nende silmist ja varsti olid nad kõik neljakesi põlvili seal, kus olid ema põlveasemed. Sealt tõusid nende palved Issanda trooni ette. Mälestus emast sai neile õnnistuseks.
Samamoodi võime meiegi kinnitada: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks.“ Küsimus on: milline on see mälestus, mis meist maha jääb? Kas see on olnud ja on ka tulevikus õnnistuseks?
Igal surnutemälestuspühal, kui lähen oma kalli abikaasa Viivi hauale, mõtlen ikka sellele õnnistavale jäljele, mida tema elu on jätnud. Tõsi, Viivi surmast on möödunud juba 16 aastat. Siiski kohtan ma ikka veel inimesi, kelle ellu jättis ta õnnistava mälestuse, olgu oma õigeaegselt saadetud kirjade või särava olekuga. Kuuldes neid lugusid, mõtlen endamisi, et ega ma ei tea ega saagi vist siin maa peal teada, kui paljudele on ta olnud õnnistuseks. Jah, tema mälestus on õnnistuseks veel praegugi. Üks naine tunnistas, et kui Viivi juba ise raske haigena Tartu onkoloogiahaiglas viibis, oli ta õnnistuseks teistelegi haiglas viibijatele. Jah, mälestus õigest jääb õnnistuseks.
Soovin ja palvetan, et mina ja sinagi, hea lugeja, võiksime elada nii, et meiegi elu ja mälestus saaks kuni lõpuni õnnistuseks olla.
