Jõulude tähendus enne ja nüüd

12/2015 10 arpd arder
Árpád Arder (06.12.1922–19.09.1995), Rakvere, Suure-Jaani, Oleviste koguduste pastor

Loeme jõulu valguses piiblisalme Ef 3:18–19: „...et te võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus ja ära tunda Kristuse armastuse.“

Meie jõulud on avaramad sest saadik, kui me leidsime Kristuse.

Jõulud on Jumala armastuse väljendus ja seepärast me laename täna õhtul Pauluselt mõõdunöörid ja asetame nad kallite jõulumälestuste maale. Keegi meist pole siin maatamees, keegi pole nii vaene, et temal poleks jõulumälestusi, on need siis pärit talutarest või parkettpõrandalt – kõigile on need pühad olnud kunagi kallid ja paljudele lähevad nad iga aastaga kallimaks.


Jah, on kahte moodi jõulude pühitsejaid. Ühtedele on need pühad seda suuremad olnud, mida enam nad mõtlevad tagasi oma lapsepõlvele, ja on ka neid suuri inimesi, kellele jõulud muutuvad iga aastaga kaunimaks.11 j6ulu6htul

Laename siis Pauluse mõõdupuu ja vaatame, mis sorti inimesed siis meie oleme, kas kahanevate või kasvavate jõuludega. Paulusel oli Jumala armastuse mõõtmiseks neli dimensiooni: laius, pikkus, kõrgus ja sügavus.

Esimene mõõde – laius

Selle all mõistab võib-olla mõni, kui lai on tema jõululaud, ja mõni mees on jõuluõhtul nii pikk kui lai selle laua all. Ja ta on ka pärast lai mees ja ütleb, et need olid ikka korralikud jõulud.

Paulus ütleb: „...et te võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega...“ Jumal tahab meile täna pakkuda sama mõtteviisi, nagu oli pühadel. Paulus, mida sina mõtled armastuse laiuse all? Paulus ütleks: ma armastasin enne neid, kes olid käsuõpetuses edasi jõudnud ja istusid Gamalieli jalgade ees; kogu lihtrahvas ja paganad olid minu meelest hirmsad; ent nüüd ma armastan kõiki inimesi, kõiki rahvaid, kõiki rahvakihte.

Aga esimesed jõulud seisnesid ju selles, et taevas ja maa ühinesid.

Kui ma nüüd mõtlen oma jõuludele lapsepõlves: perekond tuli kokku, kõik tädid-onud peredega – see oli armas. Aga see oli ka kõik. Ei mäleta ainustki korda, et oleksin külastanud mõnd haiget, leske või vaeslast neil pühadel. Ei mäleta ka, et iial oleks keegi selline vaene või üksik olnud meile jõuluvõõraks. Armsad, kes te siin istute, küllap te võite kõik tunnistada, kui palju avaramad on nüüd meie jõulud. Kui palju tänulikke silmi on vaadanud meie jõuluküünlaid, mida me enne hoidsime ainult oma pere tarbeks. Ja meie jõulude mõiste ulatub katusekambritesse ja keldritesse, haigevooditele ja lesknaise nutunurka.
Paulus, sinu armastus oli avaram pärast seda, kui sinu süda elas üle jõulud Damaskuse väravates. Ja meie jõulud on avaramad sest saadik, kui me leidsime Kristuse.

Teine mõõde – pikkus

Paulus soovitab meil mõõta jõulude pikkust. Jõulude pikkus sõltus vanasti präänikute hulgast ja sellest, kui kauaks kuusk tuppa jäeti. Kui mõlemad olid kadunud, siis polnud enam jõule. Nüüd on meil ka präänikud, ja kuusk ei puudu meie toast, kuid midagi on veel: jõuludel on koored ja tuum. Mõned lepivad koortega, teistel on vaja enamat. Koortel on see puudus, et nemad ei vii elu edasi. Me võime terve hektari maad pähklikoori täis külvata ja kõige parema väetisega väetada, ent ei saa sealt ainustki pähklit.

Aga kui paneme tuuma maha, siis saame mõne aasta pärast rikkaliku saagi. Jõulude tuumaga – Kristusega – kantakse vilja veel kaua aega. Kristlasele on jõulud jõuks. Esimesed jõulud panid karjased ja targad liikuma, ja kuigi need vagad mehed puhkavad ammu hauas, liigutavad nad igal aastal sadade miljonite inimeste südameid ja panevad ka nende jalad liikuma rahuteele.
Esimesed jõulud on palju pikemad ja ulatuvad igaviku väravateni. Ja sealt alles jõulusaali astudki.

Kolmas mõõde – kõrgus

Paulus käskis meil vaadelda jõulude kõrgust. Kui olime vanasti kodus koos, siis tundsime rõõmu inimestest, see on ju ka kallis. Eriti rõõmsad olid jõulud maal: vanad tädid mängisid jõulumänge, lapsed mürasid õlgedel. See kõik oli kena.

Aga esimesed jõulud seisnesid ju selles, et taevas ja maa ühinesid, inglid laulsid: „Au olgu Jumalale kõrges.“ Inimesed kuulsid ingleid ja nägid Jumala Poega. See jõulude taevalik osa tuleb ainult koos Kristusega. Jõulud temaga – need on palju kõrgemad.

Neljas mõõde – sügavus

Pärast seda, kui Paulus on oma silmad üles tõstnud, langetab ta need sügavust vaatama. Kui olime ilma Kristuseta, siis meie ise olime jõulude kõige valgem osa, meil ei puudunud midagi – söö, joo ja ole rõõmus. Nende kahekümne ühe aasta jooksul, mis ma elasin ilma Kristuseta, ei käinud ma ühelgi jõululaupäeval ega jõulupühal kirikus, ainult kord juhtusin oma kirikust, Toompea katedraalist, jõuluõhtul mööda minema ja siis panin sinna peenikese küünla ühe armsa inimese õnneks. Võib-olla on täna siin inimene, kelle juhus on siia toonud ja kes ka oma küünla kellegi õnneks asetab – teeb parima, mida ta oskab teha.

Jõulurõõm pole siiski selles, et meie midagi teeme, vaid selles, mida Kristus on teinud meie, patuste eest. Jõulud on patuste rõõm, ja seepärast oskavad ainult patused jõule pühitseda. Kui olime väikesed, siis pani ema meid enne kuuse juurde viimist pimedasse tuppa, olime seal väga vagusi oma hoidja lähedal. See oli päris pikk aeg või näis see meile nii. Siis avati uks ja me astusime valguse merre. Tõelist jõuluvalgust võib tunda ainult see, kes on olnud pimedas. Tõelised jõulud on need, mil tunneme ennast ja tunneme Kristust.

Rahvas, kes istus pimeduses, selle üle tõusis suur valgus. Oh seda õnne täna sellele, kelle südames on pimedus – sinule on tulnud jõulud, just sinule! Oh seda õnnetut, kes oma tarkuse kõhna küünlaga on tulnud siit uksest sisse.
Kristus kutsub meid täna pimedusest imelise valguse juurde. Ta kutsub meid jõuludesse, mis on avarad, pikad, kõrged ja sügavad. Kristuse armastus ületab kõik. See on kalleim nii jõuludes kui ka elus.