Isiklikud kõnetused

04/2016 10 toomas kivisild 1
Toomas Kivisild, Tapa Elava Usu koguduse pastor

„Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” (Js 43:1).

Jumala kõnetused muudavad meie elukäiku kardinaalselt. Nad toovad meid alati elu eesmärgi juurde.

Pöördun koguduse poole tihti sõnadega: Tere armas rahvas! Teen seda sooviga haarata võimalikult kõiki sellesse tervitusse kaasa. See, kuidas inimesed selle tervituse vastu võtavad, sõltub sellest, kas nad peavad ennast selleks „armsaks rahvaks“. Abikaasa hüüab kodus: „Lapsed, koristage tuba ära!“ Tihtipeale ei juhtu selle peale midagi. Järgmise küsimise peale, miks te tuba ei korista, kostab vastuküsimus: kellele sa seda ütlesid? Kuna nimepidi ei olnud kedagi nimetatud, siis keegi end puudutatuna ei tundnud. On olukordi, kus me väga ootame, et meid nimepidi nimetataks, näiteks oodates oma järjekorda arstikabineti ukse taga. Klassiruumis on vahel vastupidine olukord – oh, oleks et minu nime seekord ei nimetataks. Küllap on pea igaüks meist olnud olukorras, kus telefon heliseb ja keegi toru teises otsas kõnetab sind tuttavliku häälega, nimetab sind nimepidi ja ütleb, et tal on just sulle midagi vajalikku soodsalt pakkuda. Ma tunnistan, et kaotan huvi kohemaid, kui taipan, et helistaja mind tegelikult ei tunne.

Jumal kõnetab inimesi
Piibliraamat on algusest lõpuni täis Jumala pöördumisi konkreetsete isikute poole. Alates Aadamast Eedeni aias kuni Johanneseni Ilmutuse raamatus. Kui Jumal kedagi kõnetab, teeb ta väga selge pöördumise: Mooses, Mooses!, Saamuel, Saamuel!, Saul, Saul! Samuti tutvustab ta ennast, öeldes, kes räägib. Ta ütles Moosesele: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” (2Ms 3:6). Noor poiss Saamuel sai selgituse vana preestri Eeli käest. Ka Saulus sai oma küsimusele konkreetse vastuse: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad“ (Ap 9:5).

Mäletan rasket olukorda oma elus. Tajusin enda jõuetust ja puudujääke. Nende mõtete keskel olles kuulsin selget ja karmi häält. Sain aru, et see, mida öeldi, oli õige ja õiglane minu suhtes. Olin hulk aega tõsises segaduses. Alles hiljem mõtlesin sellele, et rääkija ei tutvustanud ennast. Samuti ei pöördunud ta ka nimeliselt minu poole. Läks aega, enne kui suutsin uskuda, et olen siiski veel Jumala armu all. Lastel on tore tähelepanumäng: Kuningas ütleb: „Tõuse püsti!“ Kuningas ütleb: „Istu!“ Kui ei öelda, et „kuningas ütleb“, pole vaja käsku täita…

Prohvet Jesaja kaudu kõnetab Jumal Iisraeli rahvast. Ta ütleb, kes ta on. Ta seletab oma suhet kõnetatavaga: ma olen see, kes olen sind loonud ja kujundanud. Ta kinnitab oma omandiõigust Iisraeli üle: ma olen sind lunastanud – sa oled minu päralt. Kui ta seda on teinud, siis ta julgustab kõnetatavat ja ütleb, kui eriline on see, et ta Iisraeli on nimepidi kutsunud.

Ka meie usulistes kahtlustes ja aruteludes oskab Jeesus öelda selle olulise sõna, mis meid õiges suunas edasi viib.

Jumala kõnetused muudavad meid
Jumala kõnetused muudavad meie elukäiku kardinaalselt. Nad toovad meid alati elu eesmärgi juurde. Uue Testamendi lehekülgedel on palju Jeesuse pöördumisi inimeste poole pandud kirja sõna-sõnalt. Lugedes mõistad, et need on olnud nii olulised, et on talletunud sügavalt mällu. Inimestel on need meeles veel aastakümneid hiljem, kui hakatakse evangeeliume kirja panema. Vaatleme neist mõningaid.
Jeesus ütleb Peetrusele: „Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” (Jh 1:42). See Jeesuse sõna ütleb Siimonale, kes ta on – kõikuva meelega pilliroog – ja kelleks ta peab saama – kaljuks. Me vahel ütleme, et inimese olemust muuta ei saa. Jumal niimoodi ei arva. Jeesus ütleb Peetrusele hiljem veel korduvalt, mida tal on plaanis Peetrusega ja Peetruse läbi teha.
Jeesus ütleb Naatanaelile: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet” (Jh 1:47). Vestlus areneb edasi ja kahtlused, mis Naatanaeli südames on olnud, kaovad. Ta on siiralt üllatunud, et teda tuntakse ja et ka tema südame salajased mõtted ja teod on kellelegi teada. Jeesus kinnitab talle, et ta saab nägema veel palju enamat.

Jeesus kõnetab Sakkeust, kes puu otsas istub: „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!” (Lk 19:5). Sakkeusel pole aega piinlikkust tunda, et temasugune rikas mees puu otsas passib ja nüüd veel kõik näevad ka seda. Ta ei vaata küsivalt ringi, nagu meie vahel teeme, kui me ei taha aru saada, et jutt meie kohta käib. Ta tulebki kiiresti puu otsast maha ja võõrustab rõõmuga Jeesust. See, mis juhtub, on kaugelt enam, kui Sakkeus unistadagi on osanud. Ta lootis näha vaid Jeesuse pealage rahvahulga keskel. 11 pyhap6evakoolis 1

Sealsamas Jeeriko tee ääres istub pime Bartimeus. Tema vajadused on hoopis teised kui Naatanaeli mõtisklused või Sakkeuse uudishimu. Ta ei ole ka valmis võimalust, millest ta teadlikuks on saanud, laskma endast lihtsalt mööda minna – ta karjub ja karjub kõvasti. Ja Jeesus ei lähe mööda, vaid küsib temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” (Mk 10:51). See mees ei hakka pikalt seletama oma lugu, nagu vahel eespalveteenistustel juhtub. Ta on oma sõnadega väga kokkuhoidlik ja konkreetne – kõigepealt viisakas pöördumine – Issand! Ja siis nii lühidalt kui võimalik – et ma jälle näeksin! Ja ka Jeesuse vastus on sama lühike ja konkreetne.
Üks väga lühike, aga eriline kõnetus toimub ülestõusmispäeva hommikul haua juures. Maarja Magdaleena seisab tühja haua juures ja nutab. Peetrus ja Johannes on käinud tühja hauda vaatamas ja on lahkunud. Maarja ikka seisab seal. Maarja meeleolust annab meile ettekujutuse see, et ta on just rääkinud inglitega selle olukorra erilisust mõistmata. Ta nutab edasi. Ka Jeesuse küsimusele vastab ta masinlikult, oma mõtete ringist väljumata. Kuni Jeesus teda nimepidi kõnetab: „Maarja!“ (Jh 20:16). Ma tahaks kuulda seda häält. Selle ühe sõnaga on öeldud võrratult palju Maarja jaoks. Selles on lohutus, julgustus, lootus, tunda-andmine. Sellega on Maarjale korraga nii palju meelde tuletatud. Ta on valmis Jeesust kallistama.

Need isiklikud kõnetused Jumala poolt tõid kaasa olulisi muudatusi kõnetatute elus. Peetrus asub julgelt tegutsema. Vahel isegi liiga julgelt. Jeesus peab teda veel mitmel korral korrigeerima. Naatanael tunnistab oma usku sõnadega, mida me tavaliselt seostame Peetrusega: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!” (Jh 1:49). Sakkeuse elus saab Jeesuse kõnetusest alguse meeleparandus, mis on sügav ja põhjalik. Bartimeus jätkab oma teekonda nägijana, koos Jeesusega, Jumalat kiites. Ja Maarja – võib vaid ette kujutada, milline rõõmu ja armastuse puhang kannab teda sealt haua juurest tagasi jüngrite juurde – ja ma usun, et veel palju kaugemale.

Kas sa kuuled Jumala kõnetust?
Lugedes ja meelde tuletades nende inimeste kohtumisi, tulevad sulle kindlasti meelde sinu isiklikud vestlused Jumalaga. Tõenäoselt mäletad sa täpselt olukorda, kus see toimus. Mõned võivad sinna lisada kuupäeva ja kellaaja. Küsin sinult täna, millised on need püsivad muudatused sinu elus, mida see kaasa on toonud? Jumal on seesama täna ka sinu jaoks. Nii nagu Jeesus kutsus lihtsaid inimesi ennast järgima ja jüngriteks saama, nii kutsub ta tänagi veel. Ka meie usulistes kahtlustes ja aruteludes oskab ta öelda selle olulise sõna, mis meie mõtteid õiges suunas edasi viib. Nii et võime veendunult tunnistada teda Issandaks kõiges.

Arvan, et keegi meist pole mööda pääsenud ka Sakkeuse kogemusest, et midagi meie elus tuleb korda seada. Kas selleks on vaja läinud poolt varandust või midagi muud, seda tead sina ja teab Issand. Oluline on, kas sa tegid seda. Bartimeuse kombel olen ise hüüdnud Jumala poole ja kogenud tema abi. Ta on seesama Issand ja tema halastus ei ole lõppenud. Aga kõige võrratumad on need kogemused, kui Jumal oma armastusega on kõnetanud meid. Siis, kui tundub, et ees on vaid tühjus. Siis, kui kõik lootus on kadunud. Näha siis, et Issand on elav, ja kuulda tema häält, on kirjeldamatu. Kui lähedane oled sina Jeesusele? Mõned ainult kummardavad teda kaugelt. Samas on neid, kes julgevad tema rinna najale toetuda ja ka teda kallistada. Millised iganes need armastuseteod on, Jeesus ütleb, et ta ootab neid (Ilm 2:5).

Kui ma olin väike poiss, istusin pühapäeva hommikul koos teistega kirikupingil. Ühes armsas laulus olid sõnad: „Kallis pühapäev on tulnud jälle, nädalise vaeva järele, magust rahu tooma südamele, kelle sees on parandatud tee“ (Laulud Talle Kiituseks II 92). Kui neid sõnu lauldi, tundsin ma end ikka meeldivalt puudutatuna, sest selles laulus nimetati mind nimepidi – jutt oli ju Toomasest ja Tooma südamest. Soovin, et ka sina – armas lugeja – paneksid tähele, kui Jumal sind kõnetab.