Saage täis Vaimu!

07-08.2016 10 paivi 1315

Erki Tamm, EKB Liidu president suvefestivali jumalateenistusel Viimsis

„Inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust” (5Ms 8:3).
Kuidas see meie tänase teemaga – Püha Vaimu vägi minus – seotud on? On inimesi, kes püüavad elada väga etteaimatavat elu. Nagu lapsed vahel paluvad: „Jumal, ma tänan sind, et täna ei juhtunud midagi!” Kui igav päev! Leivast elamine on siin pildiks etteaimatavast, planeeritud elust. Elust, millest unistas pastor Arpad Arder enne teist maailmasõda, kui ta oli noor koolilõpetaja. Suurepärases raamatus „Kus on Arpadi kuningas?” kirjeldatakse, kuidas ta oma elu kümnenditeks jagas ja planeeris, mida ta järgmisena pidi tegema ja mis siis sellele pidi järgnema jne. Kuniks algas kõik plaanid segipaisanud maailmasõda.

Eestlastena me veel teame, mida tähendab vilja külvamine ja lõikamine. Kui ilm on enam-vähem, siis toimib asi alati. Meile meeldib etteaimatavus. Eesti poliitikud on unistanud igavast Põhjamaast. Kuid needsamad poliitikud kordavad täna: „Maailm on muutunud! Maailm on muutunud!”

Me oleme õppinud säilitama, aga mitte pidama vaimulikku sõjapidamist.

Vaimulik ahhaa-elamus
See sõna, mida lugesin, räägib veel ühest seaduspärast peale külvi ja lõikuse, nn „üksnes leivast” seaduspärast. „Inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust”.

5Ms 8:2 ja 3nda salmi algus annavad nendele sõnadele tausta, mille mõistmine oli mulle tõeliseks vaimulikuks ahhaa-elamuseks. „Tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.”
Teate, Jumala poolt tõotatud maale minemisel sai Iisraeli rahvas arvestada ainult õige vähe sellega, mida nad juba teadsid ja tundsid. Külvi ja lõikuse seadusest polnud neil palju abi. Olukorrad muutusid liiga kiiresti. Nad pidid edasi liikuma. Nagu tehnoloogiate ja elu muutumine tänapäeval. See puudutab ka moraali ja kristliku elu küsimusi – on negatiivseid arenguid, millele pole me seni osanud mõelda. Iisraellased kõndisid teed, mida nad ei tundnud. Nad sattusid olukordadesse, millele neil polnud valmis vastuseid. Sellepärast nad hakkasid nurisema Moosesega – miks sa tõid meid välja Egiptusest? Orjaelul olid vähemalt mingid seaduspärad.

Maa tuleb vallutada
See, miks me vajame „kõike, mis lähtub Issanda suust”, on enama jaoks kui üksnes eluspüsimine. Iisraellased olid olnud allutatud. Nende arvates oli eluspüsimine isegi suur saavutus. Nad polnud õppinud vallutama. Kuid just sellele kutsusid neid Jumal ja Mooses. Tänu Jumalale, et nii paljud kogudused on ateistlikust ajastust läbiminemisel Eestimaal säilinud! Aga mul on tunne, et kohati meie olukord sarnaneb iisraellastega – me oleme õppinud säilitama, aga mitte pidama vaimulikku sõjapidamist. Nagu pastor Mullery eile ütles, on soolal mitte üksnes säilitav funktsioon, vaid sool on agressiivne, ta muudab kõike, millega ta kokku puutub. Tõotatud maa tuli vallutada. Elude eest tuli võidelda. 11 paivi 0790

Aastaid tagasi hakkasime Kalju koguduses tundma, et me elame liiga iseendale. Me tundsime, et see pole õige, kui koguduseelu keerleb üksnes ümber pühapäevase jumalateenistuse. Hakkasime paluma: „Jumal, me tahame tegeleda asjadega, millega sina tahaksid tegeleda. Jumal, me tahame aidata inimesi, keda sina tahad aidata.” Ja edasist te teate. Olen sellest nii palju rääkinud, sest see on minu elu õppetund. Kui need alkoholisõltlastest mehed hakkasid Kaljus käima, saime aru, et tavapärasest pühapäevasest teenistusest ei piisa – see vorm pole neile sobiv. Aga meil polnud inimesi, kes oleks osanud nendega tegeleda. See oli tundmata tee. Aga ma ei annaks seda kogemust mitte mingi hinna eest ära, sest nagu ütleb mu üks hea sõber nende hulgast: „Nüüd on mul viinapoele vähemalt alternatiiv – sinna ja Kaljusse on ühepikkune maa.” Võitlus, mida inimesed peavad oma elude pärast, on ilma Jumalata päris lootusetu. Sellepärast vajame „kõike, mis lähtub Issanda suust”, kogu vaimulikku varustust.

Võta Jeesuse nimel!
Mäletan üht venekeelset telefonikõnet: „Pastor, minus on kurat – aja ta välja!” Minu „üksnes leivast” pastorikogemusest ei piisanud sel hetkel. Sellistes olukordades me hüüame Jumala poole: „Issand, ma ei tea, mida teha?! Aga sinu sõnast ma loen, et sina tegid seda ja et su jüngrid tegid seda. Su sõna ütleb, et sa oled andnud uskujatele meelevalla teha seda. Issand, see sõna kostub nii uuena, nii võõrana, aga ma usun, et sina tahad vabastada inimesi pimeduse meelevallast, nagu apostel Paulus seda ütleb: „...kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki” (Kl 1:13). Sellistes tundmatutes kohtades vajame uut sõna Jumala suust. Jah, see on kuskil olemas, aga me pole seda kunagi kasutanud. Ainult Alfa-kursusest ei aita, ainult intellektuaalsete teadmistega kurja meelevalla vastu ei saa – selleks vajad sa Püha Vaimu väge. Julgust, millest kirjutas 19. sajandi Ameerika baptistijutlustaja Gordon: „Meil on voli võtta vaenlaselt kõik, mida ta enda käes hoiab. Hüüd peaks täna kõlama: „Võta, Jeesuse nimel!””

Sellistes tundmatutes kohtades vajame uut sõna Jumala suust.

Mis see on?
Jumal käskis oma rahval meelde tuletada neljakümmet aastat kõrbes. Miks? See oli nagu peeglisse vaatamine peale mitte eriti hästi õnnestunud tööpäeva. Ma arvasin, et ma tean kõike ja saan hakkama. Ma arvasin, et ma valitsen ennast ja olukordi. Tegelikult ma arvasin, et ma ei vaja sind enam, Jumal. Aga olukorrad, kus „ainult leivast” ei piisa, panevad meid vaatama Jumala suu peale: „Ütle sõna, Issand, muidu me hukkume!” Mooses pidi seda kordi ja kordi paluma. Ja Jumal ütles: „Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba.” Ja hommikul, kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas. Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: „Mis see on?” (2Ms 16:15). Heebra keeles: „Man?” – „Mis see on?”

Mõned päevad tagasi küsisin ma ise samamoodi, kui mu armas naine oli otsustanud pakkuda lõunaks midagi uut. See oli kinoa ja mina küsin „Man – mis see on?” Ja tema ütles: „Ei, see ei ole man’na – see on kinoa ja see on tervislik ja me hakkame seda nüüd sööma riisi asemel.” Oh, kuidas ma nendel hetkedel sooviksin kartulit ja sousti. Ma armastan sind, Riina, sellegipoolest!!! Ka siis, kui sa kinoad teed! Kuigi...
Kallid õed ja vennad, olen kogudustes käies tajunud, et paljud usklikud on tundmas „inimene elab leivast” usuelu pankrotti. Nii nagu preester Eeli vanadusaegadel, kui „Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased” (1Sm 3:1). Ollakse väsinud „harjund kohta meie tuleme” elust. Ollakse janus Püha Vaimu elava puudutuse järele. Vanamoodi ei tööta, uutmoodi ei oska. Sa oled vaadanud peeglisse – tänu Jumalale! Nüüd on vaja järgmist sõna Issanda suust. Värsket. Elulist. 12 ermo effataa

Jumala värske kõnetus
Ma tänan Jumalat nende olukordade eest oma elus, kus harjumuspärased süsteemid enam ei toiminud. Ja ma hakkasin igatsema „mannat”. Värsket sõna Jumala suust minule, olukordadele, kogudusele. Lapsest saadik on mind kangutatud Piiblit lugema. See on tulnud väga raskelt. Aga kaua aega polnud keegi mind õpetanud kuulama Jumala häält. Hakkasin igatsema seda, vaikseks jääma Jumala ees ja kuulama. Kuulma Jumalat rääkimas minu ellu.

Olime Tallinna koguduste pastoritega hiljaaegu koos. Vend Rein Uuemõis jagas sõna. See on sõna, mida ta jagab igal pool, kus olen teda kuulnud. Osad on sellest väsinud. Mingitel aegadel see tekitas minus trotsi. Vana jumalamehena tuletab ta meelde Püha Vaimu väljavalamise aegu 70ndate lõpul. Ta igatseb seda uuesti kogeda. Ma igatsen seda koos temaga.
Kallid õed ja vennad! Ma ütlen nüüd midagi, mis on mind vaevanud kaua aega. Olen kuulnud, kuidas usklikud omavahel räägivad taga eesti inimesi, kes käivad selgeltnägijate ja ravitsejate juures – ja see tõesti on ohtlik. Kuid see on koguduse väljakutse. Püha Vaim tahab varustada Kristuse kogudust, et selle kaudu tuua vabanemist, tuua tervist, prohvetlikult kõnelda inimeste ellu Jumala sõnu. See on sinu ja minu vastutus. Ja siin ei aita „ainult leivast”. Jumala Vaim on koguduse varustaja!

Tegutse meelevallaga, mis Jeesuse järgijana on sulle antud!

Imedest toitumine
Jumal ise varustas Moosest oma väega. Imed, see polnud siiani Moosese eriala. Seda tarkust Egiptuse haridussüsteem polnud talle andnud. Aga Jumal teadis olukordi, millega ta kokku puutub, ja Jumal andis talle meelevalla. Ja rahvas sai söödetud ja joodetud... kõrbes. Nagu sajandid hiljem seda Jeesus kordas. Nad toitusid Jumala imedest.

Kallis vend, kallis õde – neil päevil, ma usun, et sa oled seisnud Jumala sõna peegli ees. Sa oled tundnud, et kõik pole olnud sugugi nii, nagu Jumala Vaim on siin su ellu rääkinud, sind teistsuguse elu igatsusega täitnud. Sa oled olnud jõuetu vastama oma elu väljakutsetele. Sa oled tundnud oma võlga inimeste ees, kes otsivad lahendusi, ja sul pole olnud julgust öelda: „Ma ei ole imetegija, aga tunnen Jumalat, kes on.” Laseme Jumala iga sõna värskel väel voolata nendesse olukordadesse ja tuua muutust! Tegutse meelevallaga, mis Jeesuse järgijana on sulle antud!
Armsad õed ja vennad! Ärge öelge, et me oleme tavalised inimesed. Sa pole üksnes mullast ja sa ei ela „üksnes leivast“.

Mul on sulle täna sõna Jumalalt. See sõna on sind lepitamas sinu minevikuga. Nii nagu Jeesus ütles halvatule: „Su patud on sulle andeks antud!” (Mt 9:2jj). See sõna puudutab su tulevikku: „Tõuse püsti ja kõnni!” (Mt 9:5). Vii ellu Jumala kutsumus! Aga selleks, et sa seda teha võiksid, vajad sa väge. Ja sellepärast on mul sulle sõna Jumalalt praeguseks hetkeks: „Saage täis Vaimu!” (Ef 5:18).