Jeesust järgivad imetlevad jüngrid, mitte orjatöölised

05/2017 10 erki tamm
Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Erki Tamme jutlus aastakonverentsil 2017

„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.” Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”” (Lk 9:28–35).

Fännidest jüngriteks

Nime poolest olid nad jüngrid juba kutsumisest alates. Olemuselt sarnanesid nad aga pigem fännidele. Nad nautisid seda, mida Jeesus tegi ja mis tema ümber toimus. Ise polnud nad veel „mängus” sees. Nemad tukastasid sellel ajal, kui Mooses ja Eelija julgustasid Jeesust tema eelseisvatest kannatustest rääkides. Esialgu oli nende jaoks see vaid üks üliäge üleloomulik kogemus.

Ta ei taha enam koguduses käia nagu tööl, mida ta nädalas viiel päeval nagunii teeb.

Aastakümned hiljem meenutavad Peetrus ja Johannes seda sündmust Jeesust imetlevate järgijatena. Johannes kirjutab: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Peetrus kirjutab: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl: „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!” – Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel” (2Pt 1:16–18).

Jeesuse kirkus

Kas te märkate, mida nii Johannes kui Peetrus rõhutavad, kui nad tagasi mõtlevad neile sündmustele? Jeesuse kirkust. Kunstnik Raffael asetab 1520. aastal loodud teoses „Muutumine” Jeesuse õigesti taevasesse valgusvihku, sest nagu ütleb Peetrus, sai Jeesus selle kirkuse „Jumalalt Isalt” kui „ilmvõrratult kirkuselt”.

Alati ei mõista me isegi Jumala häid kavatsusi.

Kreekakeelne sõna, mida on tõlgitud kirkuseks, on dóksa, mis tuleb dokeō’st ja tähendab „isikliku arvamuse kujundamist väärtuse määratlemiseks”. J. Thayer’i tõlgenduse järgi tähendab dóksa „hea arvamuse esilekutsumist millegi sisemisest, loomuomasest väärtusest tulenevalt”.

Peetrus ütleb, et see just juhtuski. Jumal Isa laskis oma soosingu valgusel Jeesuse peale paista, kui taevast kuuldi häält: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”
Roy Hession kirjutab raamatus „Me tahame näha Jeesust”: „Me loeme: „Jumal on valgus” (1Jh 1:5), aga meile on ta nähtamatu ja tundmatu, kui ta ei paista mõne teda ilmutava objekti peale. See objekt, mille peale on ta paistnud, on Jeesuse Kristuse isik, ja kui me teda vaatame, paistab meie südamesse Jumala kirkuse tundmise valgus, mida me ei näe mitte kusagil mujal.”

Imetlus või orjus

Miks võttis Jeesus Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse tolle päeva varahommikul mäele kaasa, kui nad olid nii väsinud? Vaevalt nad aru said, kuhu Jeesus läheb ja miks nemad nii vara peavad end üles ajama. Alati ei mõista me isegi Jumala häid kavatsusi. Gunnar Kotiesen on rääkinud pastor Meelis Ettist, kes võttis teda noormehe eas kõikjale kaasa, teades põhjust vaid ise.

Jeesus ütles hiljem, et ta tahab, et „need, keda sa (Isa) mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle” (Jh 17:24). Jeesus tahab, et me näeksime tema kirkust ja saaksime osa sellest, mida Jumal tahab Jeesuse järgijatega jagada!

Liiga palju aega oma elust kristlasena olen ma elanud Jeesuse kirkust nägemata. Kaua ei osanud ma seda isegi soovida. Üks mu väga lähedane kaastööline ütles kord koguduse ees, et ta ei taha enam koguduses käia nagu tööl, mida ta nädalas viiel päeval nagunii teeb. Ilma Jeesust Jumala kirkuses nägemata muutub meie usuelu orjuseks. Rõõmutuks (koguduse)töö tegemiseks. Tõsi, paljud sellest siiski ei loobu, kuna kardavad Jumalat ja on ustavad. Sellised töötegijad muutuvad vahel kurjaks teiste peale, kes ei võta seda tööd sama tõsiselt nagu nemad. 12 olevistenoored

Sõitsin möödunud sügisel koos ühe mehega, keda Jumal kasutab väga laialt oma kuningriigis. Lapsepõlvest rääkides avas ta ootamatult ennast ja jutustas oma pastorist isast, kes oli äkilise meelega ning vihastas sageli. Õigete asjade eest niimoodi võideldes suudetakse ehk inimesed panna Jumalat kartma, aga mitte kunagi armastama.

Jumala initsiatiiv

Oma väsinud järgijaid kutsub Jeesus ronima koos endaga üles mäele. See väike füüsiline koormus kulub neile ära. Lodev keha ei ole ärksale vaimule parim kodu. Jeesus teab, miks ta seda teeb ja mida nad peavad nägema.

Üks viimaste aegade parim raamat palvest, mida aastapäevad tagasi lugesin, oli Jacques Philippe’i „Aeg Jumalale”. Selles ta kirjutab: „Tema on see, kes kutsub meid sellele kohtumisele. Jumal, kes on meie Isa, ootab meid ning püüab pääseda meiega osadusse. Jumal ihaldab meid lõpmatult rohkem kui meie Teda.”

Jüngritena on meil anda vaid seda, mida oleme saanud Jeesuselt.

Mu palveelu muutus täielikult, kui mõistsin, et see ei ole mina, kes palves peab üritama Jumalat kätte saada. Hoopis tema tahab minuga jagada iseennast ja oma parimat. Selleks pean rebima end välja argimelust tema ligiollu. Just sinna juhatab Jeesus oma jüngrid.

Muudetakse samasuguseks

Mäele jõudes on jüngritel võhm otsas. Selles loos ei panda neile järgnevat väikest tukastamist pahaks. Oma silmi avades näevad nad neile tuttavat Jeesust hoopis teises valguses! „Me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde,” ütleb Johannes.

Jeesuses ilmutab Jumal end tema Isana ning kõigi kadunud poegade ja tütarde Isana. Täis armu ja tõde! Roy Hession ütleb eelnimetatud raamatus: „Armu tõmbab tema olemuse tõttu alati ligi vajadus.” Sõbrad, lubame tal saada oma vajaduste täitumiseks, eluleivaks ja elavaks veeks.
Sügisel tuleb kodumaale tagasi meie uue aja üks märkimisväärsemaid misjonäre Jael Puusaag. See tunnistus, mille annavad peamiselt islamiusulised inimesed, kelle keskel ta elab, räägib Jaeli Jumala-pildist. Räägib Jumalast, keda Jael tunneb ja keda Jael on näinud. „Jaeli Jumal naeratab,” ütlevad nad.

See muudab meid, kui oleme olnud koos Jeesusega Jumala ligiolus ja vaadelnud „Issanda kirkust peegeldumas”. Paulus ütleb, et meid „muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse” (2Kr 3:18).

Suurkohtu imestus oli suur, kui nad said kuulda Peetrust ja Johannest surnuist ülestõusnud Jeesusest kõnelemas ning tema nimel haigeid tervendamas. Isegi nemad mõistsid, miks see vägi Peetruses ja Johanneses toimis. „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased” (Ap 4:13).
Jüngritena on meil anda vaid seda, mida oleme saanud Jeesuselt. Inimesi ei aita meie targad seletused ega vähem või rohkem atraktiivsed teenistused, vaid see, mida oleme näinud ja kuulnud temaga koos olles. Seal täidetakse meid väega, mis tema nimest välja kiirgab.

Taevased palved

Mu ema ütles mulle peale läbielatud insulti: „Erki, palu taevaseid palveid!” Olin just praegusesse teenimisse valitud. Ta ei osanud isegi seletada, mida see tähendab. Kuid vaikselt hakkan mõistma, mis see on. Üks nendest taevastest palvetest, „mäel olemise” palvetest, mida on hea endast palvetades läbi lasta, on Juuda kõrbes sündinud Taaveti palve: „Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett. Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust. Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind. Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud” (Ps 63:2–5).

Mäletan lapsepõlvest Kiviõli palvelas toimunud evangeelsetelt koosolekutelt käheda häälega laulvat evangelisti Johannes Jäägerit. Selle hääle kaotas ta Siberi vangilaagris. Kuid seal leidis ta ka midagi erakordset. 1943. aastal Tatari ANSV Nurlatovi alevi haiglas kogetust kirjutab ta: „Korraga avati taevas ja Püha Vaim langes mu üle kirjeldamatult suure väe ja rõõmuga. Tundsin, et kõik minus on täidetud Vaimuga. Mu palge jume muudeti taevasest aust. Oma kätele vaadates nägin ja tundsin, et needki on täis Vaimu. Nüüd selgus mulle usklike muutmine Jeesuse tulekul. See ei sünni teisiti, kui et Püha Vaim täidab meid nii suure väega, et see muudab meid ümber, meie maise ja sureliku kuju taevaseks kujuks. Halleluuja! Ja nad lähevad Jeesusele vastu suure rõõmu ja hõiskamisega. Sellepärast on tähtis, et usklikud omaksid juba siin maa peal elades elavat ühendust Jumalaga Püha Vaimu väes.”