Meist sõltub rohkem, kui julgeme uskuda

06/2017 10 eduard kakko
Eduard Kakko, Suigu koguduse pastor

Kallis Teekäija lugeja! Soovin sulle Nelipüha õnnistust, Jumala Püha Vaimu elustavat puudutust, Jeesuse armu ja rahu mõtetega: „Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud” (Jh 16:7–11).
Jeesus soovib meile öelda tõtt.

See, millist eeskuju me maailmale anname, sellisena õpib maailm tundma pattu, aga ka Jumalat kui kohtumõistjat ja halastajat.

Usklike inimestena vajame Lohutajat, eestkostjat ja julgustajat, kes aitaks meil siin kaduvas maailmas püsida usus, et Jeesus Kristus on tõesti Jumala Poeg. Kohe Jeesuse kuulutuse alguses tekkis talle hulk vastaseid. Sellele olid viidanud ka Vana Testamendi ettekuulutused. Jeesus hoiatab oma jüngreid, et neidki ei kohelda nende usu pärast paremini kui nende isandat.

Maailm ja ka meie vajame selgust ehk tõde patu kohta. Pilaatus küsis kohtumõistmise loos Jeesuselt: „Mis on tõde?” (Jh 18:38). Ootamata vastust, läks ta välja rahvahulga ette ja püüdis Jeesust vabastada.
Kuigi me tunneme ära tõe, pole me suutelised oma lihalikus ihus tõde kaitsma. Me suudame teha vaid kompromisse. Tänane keelepruuk iseloomustab meie vaimset, poliitilist ja majanduslikku olukorda: „tõejärgne ajastu” või ka „tõejärgne ühiskond”. Tõde enam ei võidutse. Tõde on tänases maailmas kuulutatud kaotajate vooruseks. Meie presidendi arvates olevat Eesti julgeoleku garantiiks jumalatus ja uskmatus. Teisisõnu „ilmalik riik”, nagu ta meie elu siin Maarjamaal islami terrorirünnakute valgel iseloomustab.
Piibel seostab patu mõiste eelkõige uskmatuse, täpsemalt Ainujumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse eitamisega. Jeesus hoiatas korduvalt oma jüngreid eksitaja eest.
Jeesus andis Püha Vaimu tuleku tõotuse just sellistele nõrkadele inimestele, et neid ja meid tugevaks teha. Me ei tohi endid täna jüngritest paremaks ega ka halvemaks arvata. Me oleme Jumala tööriistad, kelle kaudu Püha Vaim ilmutab maailmale tema pattu. Ilmutuse mõõdupuuks on kristlik kogukond. See, millist eeskuju me maailmale anname, sellisena õpib maailm tundma pattu, aga ka Jumalat kui kohtumõistjat ja halastajat.

Jeesus räägib meile Jumala õiguse mõiste õigest mõistmisest. See on alati seotud Jumala otsusega inimese suhtes, mis väljendub käsus armastada Jumalat ja kaasinimest kui iseennast. Püha Vaim ilmutab usklikele, et Jeesuse lunastustöö oli meie päästmise ja õigeksmõistmise ainus võimalus.
Tänase ilmaliku, aga ka teatud kristlaskonna mõttekultuuri keskmeks on inimõiguste mõiste. Selle vaatenurga amoraalsemaid külgi on lääne õigusruumis „muulaste inimõigused”, mida vastandatakse põlisrahvaste sallivuskohustusega kõigi ja kõige vastu, arvestamata nende inimõigusi. Elame seetõttu sügavas konfliktis oma liigikaaslastega. Ka Jumala rahvas on neis küsimusis lõhestatud. Vajame Püha Vaimu tarkust, et mitte sooritada ligimesearmastuse ja külalislahkuse egiidi all enesetappu.
Paavst Franciscus leidis, et pagulasabi on Euroopas liialt vähe ja pööras sõjapõgenikele 2016. aasta kannatusnädalal olulist tähelepanu. 11 mehed elvas

Selles segipaisatud maailmas vajavad lihtsad inimesed jumalikku tõde, et ennast kaitsta.

Venemaa patriarh Kirill märkis 2016. aasta märtsis, et inimõigused on „globaalne ketserlus” ja et õigeusku tuleb kaitsta „ülemaailmse inimesekummardamise lahkusu” eest. Tema hinnangul on alanud „Jumala revolutsiooniline väljakihutamine inimese ja ühiskonna elust”, kuna tänapäeval on tõe universaalseks mõõdupuuks saanud inimene ja tema õigused – see aga on üks idolaatria vorme, „mille tagajärjeks võivad saada apokalüptilised sündmused”. Kirilli sõnul on probleemiks see, et paljudes riikides kaitstakse seaduse jõul „inimese õigust igale valikule, sealhulgas ka kõige patusemale, mis on vastuolus Jumala käsuga”.
Võiksime siin mõelda patriarh Kirilli seisukohtade valgel näiteks meie kooseluseadusele või ka uuele lastekaitseseadusele, millega meie seaduseandja pretendeerib parimatele tulemustele Euroopa Liidus. Võib lisada veel rea majanduseksperimente ja muid poliitilisi suundi, mille jõustumisel saabuvat lubaduste kohaselt meile õnn. Selliste projektide puhul ei arvestata isegi rahva enamuse arvamuse ja soovidega, vaid neid lahterdatakse kui teisitimõtlejaid tagurlaste ja venemeelsete hulka.
Selles segipaisatud maailmas vajavad lihtsad inimesed jumalikku tõde. Siin toimuv saab teoks ju „kellegi” huvides ja vahel suure vale ning pettusega. Me teame, kes see valetaja on. Mõistlikud argumendid lükatakse kõrvale ja asjaajamine antakse inimeste kätte, kes ei hooli kellestki ega millestki. Nad isegi ei argumenteeri, vaid viitavad mingitele uuringutele või uurimisvajadustele.
Usklikud võiksid seda kõike võrrelda igasuguste usuvastaste teooriatega, mille sihiks on alati olnud Jumala eitus. Tuletage meelde, kuidas meid veel hiljuti on peetud tagurlikuks elemendiks ja kuidas meid on tõrjutud kõrvale ühiskondlikest otsustest. Petisele on alati oluline leida keegi teine kahjur, kes inimestelt nende õnne ja vabadust tahab röövida.
Me kõik teame röövli kommet mängida õnnetut ja abitut, paljaks röövitut ja haavatut. Samaariamees piibliloos oli õnneseen, sest inimene, kes tema abi vajas, oli tõesti abivajaja, mitte kaval ründaja. Kristlasi on kõige lihtsam manipuleerida ligimesearmastuse nõudega, samaariamehe eeskujuga jne. Me elame hetkel enamuses selle tundega, ka mina, et abivajajat tuleb aidata. Oleme ise läbi aegade teistelt abi saanud ja see on parim, mida võime teiste heaks teha. S.o see, mis inimesi heas mõttes ühendab. Samaariamehe lugu on hea pilt Jumala hoolitsusest inimese eest ja see eeskuju on kristlastele suureks eesõiguseks teenida kaasinimest igas olukorras, küsimata, kes see abivajaja tegelikult on. Aga siiski – samaariamees ei viinud hädalist oma koju. Jumalik tarkus ja ettehooldus annab meile õiguse kaitsta oma kodu ja perekonda.

„Selle maailma vürst on süüdi mõistetud.” – Seda mõtet võiks lugeda selle lühikese kirjakoha võtmeks. Jumal on oma vaenlased juba süüdi mõistnud nende jumalavastasuse ehk patu pärast, teadlikult tõe salgamise ja selle väänamise pärast.
Nelipüha hommiku uudised käesoleval kevadel:
Londoni kesklinnas leidis laupäeva hilisõhtul aset kaks terrorirünnakut, mille tagajärjel hukkus seitse ja sai viga vähemalt 48 inimest. Lisaks sai surma ka kolm terroristi, kes tapeti politseinike poolt. Terroristid sõitsid suurel kiirusel autoga rahva sekka. Pärast peatumist hakkasid nad suurte nugadega ettejuhtuvaid inimesi pussitama.
Moskvas laskis purjus mees maha kaheksa inimest.
Eestis ajas purjus autojuht alla kolm teismelist jalgratturit ja põgenes sündmuskohalt... jne.
Erinevalt Jumalast, soovitame esimese näite puhul inimestel uue reaalsusega harjuda ja teisel kahel juhul mõistame kohut kurjategija üle täie rangusega. Jeesus räägib maailma petlikkusest ja selle jumalatu elu hävitamise paratamatusest kui kohtust, aga ta ei seo jüngreid või usklikke otseselt maailma asjadest lahti. Meie päralt on aga Jumala Vaim, kes ilmutab Jumala tõde meile ja meie kaudu uskmatuile niivõrd, kui see võimalik on. Seepärast ei saa selles kaduvas maailmas ka ükski usklik, kogudus või kirik pretendeerida jumaliku tõe ainuesindajaks, sest oleme kõik ekslikud ja sõltuvad Jumala armust. Küll võime ja peamegi ütlema selle maailma valitsejaile julgelt seda, milles nad eksivad ja mis on nende patt. Tõsi, see võib osutuda raskeks, sest just Jeesuse ristisurm oli see, kus mehed lõid enesele vastu rindu ja kahetsesid pattu, et olid süütu risti löönud. Kas julgeme usklikena Jeesuse eeskuju järgida?
Kokkuvõtteks usun, et meie kristlik põhimõttekindlus avalikus elus on oluliselt suurema tähendusega, kui julgeme uskuda. Ootaksin täna, et kristlik kirik ilmutaks Pühast Vaimust antud Jumala tõde selle kohta, mis tegelikult maailmas toimub. Kuidas ja millega selle maailma vürst meid eksitab. Meil on sageli kiusatus kaasa minna populistlike otsustega, sest siis pääseme tunnustatuna pildile, kuid oluliselt raskem, aga tähtsam, on Jeesuse kombel astuda ristiteele ja kuulutada Jumala tõde nii päästmise kui kohtu kohta ja käia Püha Vaimu juhtimisel Jumala armus ja tões.