Kuulad või järgid?

07-08.2017 10 erki kohilas
Erki Tamm, EKB Liidu president suvefestivali jumalateenistusel Kohilas

Üks mu lähedane kaastööline küsis ühe lõuna ajal: „Aga miks me üldse suvefestivali teeme?“ Natuke ootamatu oli, aga täiesti siiras ja asjakohane küsimus noorelt inimeselt. Aga küsimus jäi kiusama. Ühel hommikul, kui lugesin Vana Testamenti, sain vastuse. Ajal, kui Mooses andis oma teenimistööd üle Joosuale, ütles ta: „Kogu kokku rahvas, mehed ja naised ja lapsed, ka võõrad, kes on su väravais, et nad kuuleksid ja õpiksid ning kardaksid Issandat, teie Jumalat, ja teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi, ja et nende lapsed, kes seda veel ei tunne, kuuleksid ja õpiksid kartma Issandat, teie Jumalat, kogu aja, mis te elate maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida” (5Ms 31:12–13).

Kui tuleme Jumala rahvana kokku (nagu eestlased laulupeol) Jumala sõna kuulamisse ja kuulutamisse, uuendatakse meie identiteet.

Jumala rahvaks saamine

Sõbrad, meil ei ole vaja kokku tulla, et keegi loeks meile ette Jumala sõna nagu Moosese ajal. Lugemisoskusega on meil hästi juba paar sajandit. Me peame kokku saama, et lasta Jumalal rääkida meiega kui oma rahvaga. Koos Jumala sõna kuulutamises ja kuulamises olles me alles muutume Jumala rahvaks. Muidu oleme nagu suguharud hajutatuna mööda maad. Kui tuleme Jumala sõna kuulamisse ja kuulutamisse kokku, uuendatakse meie sisemine identiteet, Jumal korrigeerib meid, inspireerib oma sõna ja Püha Vaimu kaudu. Rahvana. Nagu eestlased laulupeol.

Meil Jumala rahvana on oma ajalugu ja väärtused, aga veel enam, meil on elav Jumal, kes täna kõneleb meie ellu, et näidata, mida ta tahab oma koguduse läbi teha Eestimaal. Laseme siis endid „ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks” (1Pt 2:5).

Aprillikuu aastakonverentsil ütlesime, et tahame liikuda ühises visioonis. Me „järgime Jeesust, armastame inimesi, kasvame Jumala sõnas ja väes”. Me oleme näinud nende päevade jooksul siin Kohilas, kuidas Jumal ehitab oma kogudust üles 2017. aastal Eestimaal. Varustab Püha Vaimu andidega, väega ülevalt. Kui olin täna hommikul Jumala ees, tundsin, et möödunud päevadest on õhus nii palju. Jumal on rääkinud. See on olnud emotsionaalselt julgustav keskkond. Kuid tehing on veel sõlmimata (nagu öeldakse ärilõunal). Mis saab edasi? Või lähen lihtsalt tagasi oma elu ja kogudusetöö juurde. Ja kõik jätkub nagu enne. Ma tean, et paljud on oma südames juba otsustanud: ma ei jätka enam samamoodi. Kogudustes ringi sõites näen ma tohutut janu, et Peetruses ja Johanneses elanud ja töötanud Vaim võiks saada täie meelevalla ka meis. Et võiks sündida „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!”

Kolm aastat tagasi, läbi valu, läbi otsimise, läbi kriisi, tõi Püha Vaim mind uuesti jüngriksolemise juurde. Mõistsin kristlaseksolemist taas läbi selle naturaalse suhte Jeesusega. Hakkasin igatsema, et Markuse evangee11 aaron haljasorgliumi lõpus olev läkitustekst saaks tõeliseks ka minu teenimises. Hakkasin paluma uut palvet: „Jeesus, kuhu sa täna oled liikumas? Kas ma võin sinuga tulla? Mida sa tahad minu kaudu teha?” Nagu vend Aaron Jen eile meile ütles: „Jeesus, tule sina rooli!”

„Eeskuju ei ole peamine viis teisi mõjutada. See on ainus viis.” (Albert Schweitzer)

Usalduskriis

Kallid sõbrad, suvefestivali reklaamplakatitel olev küsimärk intrigeerib: mille või kelle järgi me käime? Millest või kellest laseme end mõjutada? Mida või keda saan ma usaldada? Mille või kelle abiga võiks mu elu potentsiaal esile tulla?

Mulle ei meeldi korrata kuskil liikvele läinud sõnapaari, nagu seda on „tõejärgne ühiskond”. Oxford Dictionaries järgi kasvas selle väljendi meedias kasutamine 2016. aastal 2000%. See ingliskeelne kirjastus nimetas selle eelmise aasta sõnaks. Siin on taustaks paradoks, kus plahvatuslikult arenenud meedia on sedavõrd killustunud, et keegi ei suuda kontrollida edastatava info tõepärasust. Enamus meist on täna ajakirjanikud, edastades FB kaudu sõnumeid. Meedia võimalused on paraku tekitanud ka segadust juurde. Palju räägitakse sihilikult suunatud meediast.

Alternatiivne eeskuju

Selle suvefestivali keskmesse on tõstetud alternatiiv. Eeskujud. Saksa filosoof, teoloog ja misjonär Albert Schweitzer (1875–1965) on öelnud: „Eeskuju ei ole peamine viis teisi mõjutada. See on ainus viis.”

Minu suureks eeskujuks oli mu vanaisa Edgar (Kaldver). Ta oli tõeline eesti mees. Sõjas käinud ja Siberi vangilaagris kannatanud. Mäletan tema lugusid esimese vabariigi ajast. Minu kooliajal räägiti muud. Kord seletasin innukalt klassikaaslastele, mida eelmisel õhtul koos vanaisaga „Ameerika häälest” olin kuulnud. Ma ei pannud tähelegi, kui eesti keele õpetaja selja taha tuli. Nüüd sain teada, et olen kuulanud imperialistide valet. Ühel hetkel pidin otsustama, kas usun koolis kuuldut või oma vanaisa. Otsustasin viimase kasuks. Hilisem ajalugu näitas, et õigustatult.

Mäletan aastatetagust autosõitu oma tütre Hellikaga. (Küsisin talt luba seda lugu rääkida.) See oli tema jaoks otsimise aeg. Vahel võis ta seda teha päris trotslikult. Aga ta on sügav tüdruk ja ei otsusta kergemeelselt. Ühel hetkel küsis ta: „Aga isa, mis sa siis teed, kui minust saab budist?” Sellised hetked jäävad meelde. Need on läbinisti ausad momendid. Seal ei pääse kantslijutluse loosungitega. Mäletan, et hakkasin rääkima sellest, kuidas olen kogenud Jumalat ja mida mõistnud selle läbi. Rääkisin oma vanematest, Kohila vanaemast ja vanaisast, keda armastan kogu südamest tänase päevani, kuigi nad on juba Jumala juures. Nende eludes olin näinud siirast usaldust Jumala vastu. Ja Jumala imesid. Rääkisin isa elumuutusest, mis sündis tänu Jumalale. „See on mu kogemus, mis mul usust ja Jumalast on,” ja „see on minu seniste otsuste ja veendumuste aluseks.” Täna on Hellika siin. Eeskujude pärast.

Ma kutsun sind üles taasavastama ja praktiseerima jüngri-usku. 12 villy v6rk

Rohkem kui faktid mõjutab meid eeskuju. Päris inimeste elus, päris olukordades nähtud usk. Jeesus ei kutsunud Peetrust ja Andreast, Jaakobust ja Johannest sünagoogi teenistusele oma jutlust kuulama, vaid endaga teele minema. Meiegi võiksime rohkem rääkida Jumalast siis, kui oleme inimeste keskel, mitte oodata aega, millal nad meie pastorit kuulama jõuavad. Jeesuse jünger Johannes kirjutas: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).

Teadmine versus järgimine

Nii alustas Jeesus kogudusega. Jumala kadunud poegade ja tütardega koos olles. „Teid olen ma nimetanud sõpradeks,” ütles ta, „sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt” (Jh 15:14–16). Ta tegi seda nendega koos süües, nendega elu jagades. Me räägime jüngerlusest, sest see on Jeesuse meetod koguduse rajamisel.

Meie suvefestivali külaline Aaron Jen võrdles ida ja lääne kristluse praktikaid. Läänes (sh meil) on koguduseelu õpetusekeskne. Idas õpetajakeskne. Kuid milline oli Jeesuse praktika? Milline apostlite praktika?

Protestantidena sai meie kirikute ja palvelate keskmeks altari asemel kantsel. Valgustusajastust alates on usutud, et kui inimene on kuulnud ja teab, siis sellest piisab. Pühapäevast pühapäeva õpetatakse kirikutes inimesi. Kantslist. Kas puudu on teadmistest?! Me teame piisavalt palju, aga me ei tee. Elujõuline kasv ei ole kinni teadmiste puuduses. Me vajame pauluslikult inspireerivaid eeskujusid, kes ütleks: „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!” (1Kr 11:1). Me vajame elude jagamist, kus õpetus saab nähtavaks ning kogetavaks. Lihtsates ja elulistes oludes. Jumalateenistusest üksnes ei piisa. Johannes ütleb: „Need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes” (Jh 20:31). Me vajame avatud olemist Püha Vaimu tegevusele, sest tema elustab (Jh 6:63).

Uus usk, uutmoodi tegutsemine

Ma kutsun teid täna üles usku vahetama. Ei, ma ei kutsu sind jätma oma kogudust ega konfessiooni. Ma kutsun sind üles taasavastama ja praktiseerima jüngri-usku. Looma ja jagama osadust nagu algkoguduse ajal. Kodudes kogunemistest said alguse ka meie liidu vanimad kogudused. Meie noorimad kogudused järgivad taas seda praktikat. Kui siis pühapäeval kogu kogudusega kokku saadakse, on mida jagada – lugusid, mis juhtusid teel olles. Olukordades, kus Jeesuse nimel muutusid elud.

Kui ma mõtlen tagasi oma teenimistööle, siis üks kõige õnnelikum periood oli töötada Kalju alkohoolikutega. Nii hakkasime neid kutsuma. Läbi terve talve sain nendega igal teisipäeval kokku. Sõime. Jagasime elusid ja lugesime Sõna. Palvetasime. Päris palveid. Nädala jooksul juhtus palju. Vahel otsisin mõnd sõpra, kammides läbi korrusmajade koridorid. Erakorralise meditsiini osakond sai tuttavaks. Mõnelgi ööl magasin koos mõnega neist liidu kantselei põrandal. Koju ma ei riskinud neid viia. Vahel kuulsin, justkui keegi sosistaks: „Miks sa raiskad ennast nende peale?” Paulus ütleb Jeesuse kohta: „...kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne...” (Fl 2:6). Ma ei aidanud üksnes neid. Nemad muutsid mind, et saaksin rohkem Jeesuse moodi.

Mu hea vend Raido Oras ütleb, et selles teenimises, kus ta tsiklimeeste keskel vaimulikuna on, ei saa ta ühtki ust jalaga lahti lüüa. Siis lendaks ta ise tuldud teed väga kiiresti tagasi. Kuid täna kutsutakse teda ühe laua äärde selliste inimestega, kes tavalised kirikulised tõenäoliselt ära hirmutaks. Raido järgib Jeesust, kes sai „inimeste sarnaseks” (Fl 2:7).

Kohila on minu jaoks eriline koht. Minu (ja pastor Viljar Lihti) vanavanaisa Priidik Prooso tundis kibedat valu, kui nägi 1905. aasta rahvarahutustel osalenud sõprade peksmist siinse mõisa tallis. Ta hüüdis Kapa männikus appi Jumalat selle olukorra üle ja Jumal hakkas päästma inimesi ning elusid muutma. Sellest sai alguse Kohila kogudus, kelle esimene pastor ta oli. Mu vanavanaisa polnud täiuslik jumalamees. Ta tegi seda, mida Jeesus, kes ütles: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid” (Mk 2:17).

Räägin neid lugusid vaid selleks, et teha sind kadedaks ja süüdata sinu sees igatsus – saada, nagu Jeesuse jüngrid olid, teha tegusid, mis muutsid inimeste elusid ja rahvaste saatusi.

Ma julgen sind kutsuda üles palvetama üht jüngripalvet, mille Püha Vaim tõi minusse ja mida iga uue päeva alguses palun: „Ma tänan sind, Jumal, et ootad mind selles päevas! Et võin ärgata sellesse, kus sina juba ees oled. Jeesus, mis on sinu plaan tänaseks? Mida sa tahad teha? Kuhu sa tahad minna? Luba mul liikuda koos sinuga läbi selle päeva. Kohata inimesi, keda sina tahad kohata. Ma igatsen teha tegusid, mida tegid Peetrus ja Johannes, et inimesed kogeksid Jumala armastust. Ma tänan sind, et seesama Vaim elab ka minu sees, kes Jeesuse surnuist üles äratas!”