09/2017 
Kuldar Kaljuste, Tallinna Kogukonnad
Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:5).
Kas märkate? Jeesus räägib tegelikult lausa nelja sorti okstest.
Minu vanavanemad elasid Hageris. Alati, kui ma poisikesena koos perega laupäeva hommikul sinna jõudsin, siis ma teadsin, et seal ülemisel riiulil on klaasist vaagen, kus on sees kommid. Mina, mu vend ja kolm õde mõtlesime, mis kommid seal sees küll seekord on? Minu lemmik oli rohelise paberiga iiris. Ootasime ja näitasime silmadega sinnapoole alati, kui vanaema või vanaisa meie poole vaatasid. Ja siis tuli küsimus: „Kas tahate kommi ka?” See oli ilus hetk!
Jumal on meile midagi valmis pannud oma Sõnas. Mis on Jumalal varuks? Mis on tema riiulil meid ootamas? Ma soovin, et sõna, mida jagan, võiks Püha Vaimu abiga tähendusrikkaks elustuda. Meie ühiseks eesmärgiks on, et Jumala Sõna meid muudaks.
Et jõuda elu muutumiseni
Lapsevanemana tegeleme iga päev meeleparanduse ja andestusega. Kui meie laps on teinud midagi valesti, siis me ei oota ainult õigeid sõnu, vaid tahame, et ta tuleks meie juurde, et ta frustratsioon läheks üle, et ta jõuaks meeleparandusele ja paluks südamest andestust. Nii on kerge andestada. See toob esile muutuse nii minus kui lapses.
Jeesus räägib samast asjast, kuigi kasutab teisi sõnu. Ta räägib viinapuust ja okstest (Jh 15:1–5). Ta ei taha, et me lihtsalt loeks seda kirjakohta ja ütleks teoreetiliselt: „Ma usun seda. Nii on õige.” Ta soovib, et see sõna läheks meisse ja muudaks meid. Siis muutub ka kõik meie ümber.
Jeesus räägib viljast. Tema on see, kes annab vilja, muudab meid viljakaks. Kuid see pole jutt, kuidas olla edukas või jõukas. See on sügav sõna, mis muudab meid. Tegelikult räägib Jeesus lausa nelja sorti okstest. Kas märkasite? Ta räägib okstest, mis ei kanna vilja, ja okstest, mis kannavad vilja. Veel räägib ta okstest, mis kannavad rohkem vilja. Ja viimaks okstest, mis kannavad palju vilja.
Viljatu ja viljakandev elu
Viljatu oks on inimene, kelles ei ole elu. Kes ei saa eluks vajalikku viinapuu küljest, see ei saa kanda vilja, ütleb Jeesus. Aednikul on nuga ja see lõikab kuivanud oksa ära, sest selles ei ole elu. Mis paneb oksa kuivama? Patt. Patt, et ma arvan, et ma ise olen kuningas ja mul ei ole vaja kedagi, kes annaks mulle elu. Selline inimene teab, et aednik oma noaga on tema jaoks lõpp.
Viljakandev oks on inimene, kes jätab oma vana elu, annab end Jeesusele ja kannab vilja. See vili on „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus” (Gl 5:22–23). See on hea vili inimeses endas, see on hea vili inimese ümber. Jeesus ütles veel: minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides ja õpetades neid! Minge, tehke jüngreid! (Mt 28:19j).
Puhastamine on rohkema vilja saladus
Jeesus tahab, et me kannaksime seda vilja, ja samas ta ei taha, et me lihtsalt kannaksime vilja, vaid et me kannaksime... rohkem vilja. Ta tahab, et Püha Vaimu vili sinus läheks veelgi suuremaks ja see paneks sind veelgi rohkem tegema jüngreid.
Samas ei ole see võrreldav jalgpallitrenniga. See ei ole nii, et mida rohkem teed trenni, seda kõvem mees oled. Sellepärast ütleb Jeesus, et rohkema vilja kandmise saladus ei ole mitte suurem pingutus, vaid allumine aedniku puhastavale tööle. „Iga oksa, mis kannab vilja, tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja” (Jh 15:2). Kui sind ei puhastata, siis sa ei kanna rohkem vilja! Aga see tähendab, et aednik tuleb jälle oma noaga.
On valus, kui aednik lõikab asju ära su elust, kuid samas… sa ei koge Jumalat kunagi lähemal kui puhastamise ajal. 
Kui viinamarjaistanduse aednik käib üle oma viinapuud ja on puhastamise aeg, siis ta lõikab ära mõned õied ja lehed. Ta lõikab ära meie patud. Aga ta lõikab ära ka hulga viinamarjakobaraid, see tähendab – ka mitmed head asjad…Ta jätab alles ainult kaks või kolm kobarat, mis kannavad uut ja väga head vilja.
Peale puhastamist näeb viinapuu välja habras ja lausa räsitud. Tundub, et see puu on viletsas seisus. Ei ole nagu midagi alles, mis viiks selle puu elu edasi – kuid ometi mõne aja pärast on vilja rohkem kui enne.
Kui ma tulin perega 2009. aastal Ristteele, Salemi tütarkogudusse, siis kogesime suurt meeleparanduslainet. See oli aeg, mil inimesed helistasid üksteisele ja tunnistasid kas valu või andestamatust, mida nad üksteisele olid põhjustanud või mida endas kandnud. Meil Margaretiga oli selja taga viljaks suvi, mille jooksul paljud noored andsid oma elu Jeesusele. Me tundsime, et meiega on kõik korras… Ja korraga koguduse keskel taipasime, et on asju meie minevikust, mida me ei ole kunagi üksteisele rääkinud. Me ei ole neid tunnistanud ega andestust palunud… See oli aednik, kes tuli oma noaga…
See on raske aeg, kui Jumal puhastab sind. On valus, kui aednik lõikab asju ära su elust, kuid samas… sa ei koge Jumalat kunagi lähemal kui puhastamise ajal. „Iga oksa, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.”
Mida tähendab kanda palju vilja?
Jeesus räägib seda lugu edasi: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4–5).
Jeesus tahab, et me kannaksime palju vilja. Palju vilja saab kanda vaid taim, mis kogu aeg ammutab elujõudu. Mõnikord on okstel ilu ilma eluta. See pole Jumala tahe ega kavatsus!
Mäletan, sealsamas vanavanemate kodus Hageris tõime talvel tuppa jõulupuu. Lõikasime mõned alumised või risti-rästi oksad ära, tegime puu ilusamaks. Eriti öösel oli see tuledes väga ilus. Aga neli nädalat hiljem oli see närtsinud. Lapsed nutsid, kui kuusk välja viidi. Ilus asi oli saanud otsa. Miks? Sest, me olime võtnud sellelt puult elu.
Kristlasena on samamoodi. Sa elad head ja üllast elu, sa ei ärritu ja püüad mitte teha pattu. Sul on üldine teadmine heast Jumalast. Sa eladki sellist rahulikku elu. Kõik on ilus, korrastatud, vahest lausa särav. Aga inimesed, kellega kokku puutud, ei muutu. Olukordades ei ilmne enam Jumala tegevus. Sa ei saa Jumala sügavustest enam aru. Sa oled nagu tuledes jõulupuu, mis on näiliselt-väliselt ilus, aga elu temas ei ole.
Jeesus ütleb: „Jääge minusse, ja mina jään teisse!” See tähendab, et aednik tahab tulla jälle oma noaga. Aga sa ei pea kartma, sest see nuga ei lõika sind ära, vaid see nuga poogib sind eluandva tüve külge. See nuga tahab ära lõigata asjad, mis ei lase sul palju vilja kanda. Seesama nuga aitab meid saada tagasi, ja tugevamalt, viinapuu külge. Et jumalik elujõud ei hajuks ega nõrgeneks tühiasjades ja liig-kasvudes.
Jumala töö Jeesuse läbi
Võib-olla on see kuidagi segane ja raskesti mõistetav. Kuidas me teame, et see nuga ei hävita meid? Ma selgitan. Seesama nuga lõikas ära Jeesuse sel pärastlõunal, kui ta suri ristil: Jeesus lõigati ära, et meie saaks poogitud Jumala külge.
„Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast...” (Js 53:8).
Lõpetan pisut teistsuguse näitega, mis siiski räägib samast asjast: Jumala uuendavast elujõust, mis avab meile teenimiseks ja viljakandmiseks kogu aeg uusi võimalusi. Et me kannaksime palju vilja! See on rohkem, kui suudame ettegi kujutada.
C. S. Lewis kirjutas: „Kujuta ette, et sa oled elav maja. Ja Jumal tuleb sisse, et seda maja taastada. Võimalik, et esialgu sa saad aru, mida Ta teeb. Ta paneb kanalisatsiooni paika ja peatab lekke katusel ja nii edasi. Sa teadsid, et neid töid on vaja teha, ja seega ei ole sa üllatunud. Kuid siis hakkab ta maja seinu lõhkuma, nii et see teeb haiget ja see ei tundu loogiline ega hea. Ja sa mõtled: Mida ta teeb? Ja varsti selgub, et ta ehitab täiesti uue ja erineva maja sellest, mida sa ette kujutasid. Ta teeb täiesti uue tiiva ühele küljele, ehitab täiesti uue põranda, laob müüri ja ehitab majale tornid, kujundab ja rajab siseõue. Ja sina arvasid algul, et ta natuke kõpitseb ja ehitab su armsaks väikseks suvilaks, aga tema ehitab üles palee… sest ta kavatseb tulla ja elada selles ise.” Aamen.
