Kas isa on kodus?

06/2018 10 kaarel v6ljamae
Kaarel Väljamäe, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

See küsimus saatis mind lapsepõlvest saadik

Pealkirjas esitatud küsimus kõlas sageli mu lapsepõlves, kui meile helistati või koputati uksele ja päriti aru. Küsijad olid inimesed, kellel oli televiisor rikkis. Minu isa oskas neid hästi parandada. Mäletan, et ta oli sageli õhtuti oma toas ja toimetas jootekolvi, juhtmete ja mikroskeemidega. See tegevus tekitas oma erilise lõhna ja see lõhn tähendas, et isa on kodus.
Minu jaoks muutusid natuke suuremaks saades nii riigikord, televiisorid kui lõhnad. Ühel hetkel isa enam telereid ei parandanud, aga see küsimus – kas isa on kodus? – jäi ilmselt alles. Kuigi see on tagantjärele tarkus, mida ma tollal ei teadvustanud. Küsimus sai nimelt uue vormi ja mitmeid valusaid vastuseid isa eemalviibimise kohta.
Ei, isa ei jätnud meid maha. Tal oli lihtsalt väga palju tegemist. Aeg oli selline. Ma ei ole selles mõttes sugugi ainulaadne, minuvanuste lapsepõlv möödus üsna omapäi olles. Ja ilmselt ei ole ma ainuke, kes hiljem avastas, et isade eemaolek puudutab ja mõjutab elus kõike, ka suhet Jumalaga.

Jeesus ei jäänud kinni küsimustesse, vaid näitas lahendusi.

Võtmeküsimused suunavad elumuutustele

Meie kõigi elus on mõned sellised küsimused, mis mõjutavad pea kõiki suhteid ja suhtumisi. Meie küsimused on otsustava tähtsusega. Me ei pruugi neid isegi sõnastada, siiski annavad nad endast märku selle kaudu, kuidas me elame… Kes on süüdi? Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas me sellist kogudust tahtsime? Mis oleks saanud, kui ma oleksin…? Küsimuste esitamine viib vestlust edasi, annab sellele suuna. Olen tähele pannud, et enamik tähendusrikkaid kõnelusi ja samme usuelus on seotud küsimustega, millele püütakse koos lahendusi leida. Samuti olen näinud, kuidas painava küsimusega elamine võib meid hoida kinni nii, et me ei tee sammugi edasi. Ja vahel juhtub, et me tegelikult ei tahagi vastust, piisab kibedast retoorikast.
„Eks tema ole Joosepi poeg?“ (Lk 4:22; Jh 6:42) küsiti Jeesuse kohta. Küsimus võib olla vahend, millega kahtluse alla panna kellegi võimekus ja kõlblikkus. Sageli teeme seda üksteise suhtes.
Jeesuse käest küsiti ka seda, kes on süüdi. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod“ (Jh 9:2–3).
See on inimlik otsida halvas olukorras süüdlast, kellele näpuga näidata. Jeesus ei lähe sedalaadi arutlustega kaasa, vaid suunab inimeste pilgu Jumala lahenduste poole.
Vahel mõtlen, kas meie oskame niimoodi inimesi suunata. Kas me näiteks teame, mida küsivad inimesed, kelle jaoks koguduse lävepakk on liiga kõrge? Või kas koguduse lävepakk tegelikult on kõrge? Meie endi jaoks ju ei ole ja väljastpool ehk lihtsalt tundub nii. Sest paljud on oma elu ja küsimistega kummuli maas. Maas olles võib kõik paista liiga kõrgena. „Kas ma ikka tohin tulla teie keskele?“ on minu käest mitmel puhul aru päritud meie osaduse kohta. Huvitav, mida me oleme teinud, et paistab, nagu inimesed ei ole oodatud? Kusjuures, see küsimus ei olene koguduse vormist.
Kui me ei tea, mis inimesi painab, siis meil ei ole nendega dialoogi. Kui me ei mõista inimeste sees elavaid küsimusi, siis me ei saa nende eest isegi mitte palvetada. Kui me ei ole valmis seda küsimuste valu välja kannatama, siis me ei näe vilja oma koguduses. Vähemalt nii arvan mina. Piibel esitab meile palju küsimusi ja see tundub olevat Jumala meetod meie elu muutmiseks ja kujundamiseks temale meelepärases suunas. Sageli ei annagi Jumal meile vastuseid, vaid esitab ise küsimuse. Veel parem, Jumal ei jäta sind küsimusega üksi. Ja meie roll koguduses on mitte jätta inimesi üksi nende küsimustega.

Minu küsimus täna ei ole, kas isa on kodus, vaid kas ma ise teen omalt poolt ukse lahti?

Küsimust enam ei ole 11 telekas

Kas mina olen saanud vastuse? Kas isa on kodus? Või on isa süüdi? Televiisoreid parandas, aga äkki laps läks katki? Me kõik saame elus mingeid hoope. Isad ei ole neis kõigis kaugeltki süüdi.

Mul ei ole oma vanematele etteheiteid. Me hindame oma lapsepõlvestki pärit küsimused ümber Jumala armu läbi. Jumal ehitab sildu meie oma minevikuga ja me näeme möödaläinud sündmusi uues valguses. Mõned küsimused saavad uutmoodi vastatud. Kooselu mõne valusa küsimusega muutub talutavaks. Ja mõnigi asi ei ole enam nii oluline, kui Jumal on su kõrval.
Pealegi olen kohanud just nüüd mitmeid inimesi, kes räägivad mulle mu isa kohta oma lugusid. Ja neid on hea kuulata. „Tead, tema oli see, kes võttis mind enda kõrvale ja lubas mul juhtida,“ on räägitud. „Sinu isa oli see, kes seisis mu eest, kui ma ei olnud eriti populaarne.“ ‒ „Ta võimaldas mul õppida.“ ‒ „Ma pean su isast väga lugu.“ Kui ma näen ja kuulen, millised mehed neid lugusid räägivad, siis tunnen uhkust ja aukartust.

Jeesuse küsimused suunavad lahendusele

Jeesusel oli päris mitmeid valusaid küsimusi, mis on meile tuttavad. „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?“ (Mt 26:40) küsib ta oma jüngritelt jõuetult keset palvevõitlust.
„Sõber, milleks sa siin oled?“ (Mt 26:50) ütleb ta mehele, kes on ta reetnud.
„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:46) peab ta küsima Isa käest agoonias ristil, aga selles küsimuses on terve inimkond. Kõik väikesed poisid, kes ei tea, kas isa on kodus. Kõik inimesed, kes kogevad totaalset üksindust. Üksikvanemad, kõigi ja kõige vastu eksinud mehed ja naised, läbipõlenud pastorid, koguduses pettunud või haiget saanud usklikud…
Me võime olla küll paljude küsimuste poolt okupeeritud, aga meil on alati keegi, kes vabastab. Kas sa tahad armu kaudu terveks saada? Või tahad sa otsida süü kaudu seletust, miks asjad niimoodi on? See on sinu otsus. Jeesus ei jäänud kinni küsimustesse, vaid näitas lahendusi. Isa ei jätnud Poega päriselt maha.

Kas sina kuuled koputust ja avad ukse?

Jeesus näitas ka seda, et tema järgimine ei pea olema ainult kannatus. Jeesuse jaoks oli mahajäetuse ahastus ristil nii valus, sest see oli täiesti erakordne. Meie oleme selle tundega liigagi tuttavad ja vahel eeldame ka Jumalalt, et ta on pigem eemal. Aga vaata Jeesuse elu, seda algusest peale. Vaata, kuidas ta otsis, leidis ja nautis Isa lähedust. Jeesuse jaoks on Isa kodus. Ta on lähedal, tal on aega, ta ei ole tööl ja kui ongi tööl, siis võtab lapse(d) sinna kaasa. See on Isa, keda Jeesus tundis ja kelle ta meile tuntuks on teinud.
Minu küsimus täna ei ole, kas isa on kodus, vaid kas ma ise teen omalt poolt ukse lahti? „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan“ (Ilm 3:20). See koputus on küsimus meile. Kas ma päriselt avan ennast?
Ei pea end avama lõpuni Jumalale, et teha Jumalariigi tööd. Sa võid jutlustada, sa võid evangeeliumi kuulutada, palvetada teiste eest, ülistada pühapäeval. Sa võid olla koguduserajaja, ilma et Jumal päriselt su ligi pääseks. Ja keset seda mingil viisil kuulda koputust.
Võib-olla peaksime võtma julguse kokku, et vahel paluda: „Meie isa, kes sa oled kodus!“ Kirjas efeslastele seisab, et meid „üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“ (Ef 2:22). Jumal tunneb end meis väga koduselt. Meil on viimane aeg sellega ära harjuda.