Kas ja kuidas peaks armastama isamaad?

02/2019 10 meego r
Meego Remmel, 3D koguduse õpetuspastor

Eesti Vabariik on juba 101-aastane. Teeb tänulikuks, kas pole? Mäletan, kuidas lapsena nõukogude totalitaar-ateistliku okupatsioonirežiimi aastatel laulupeokooris isamaa-armastusest lauldes Gustav Ernesaksa viisi järgi Lydia Koidula armastusesõnu laususin:

Mu isamaa on minu arm,
kell’ südant annud ma,
...
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!

Meie ajalugu jutustab isamaa-armastusest
Täna mõtleme tänutundes mitte ainult sadadele, vaid tuhandetele, kes me riigi sünni nimel elanud, töötanud, kannatanud, isegi surnud. Vabadussõjas kaotas elu 3600 Eesti võitlejat, haavata sai vähemalt 14 000, neist 2600 jäigi invaliidiks. Vangi langes 1000 eestlast, tõsi, hiljem said nad 10 000 vangistatud punaväelase vastu välja vahetatult vabaks. Kõik see oli meie ja me riigi vabaduse hind.

Armastada tähendab tahta koos elada.
Koos elades peame armastuses õppima praktiseerima veel vähemalt kaht vooruslikku isikuomadust: alandlikkust ja andestamist.

Vabadussõjas osales ka minu vanaisa Rudolf Remmel. Esimesse maailmasõtta kistuna oli ta noore usumehena otsustanud omalt poolt inimesi mitte tappa. Siiski sai ta raskelt haavata ja naases koju invaliidina. Vabadussõtta läks ta siiski – vabatahtlikult, kuna seal oli kaalul palju enam kui suurriikide omavaheline tüli maailmavõimu jaotamise pärast. Selles sõjas tuli välja astuda omaenda kodumaa, me endi kodude, oma perekondade kaitseks. Nii tundis temagi – invaliidsele käele vaatamata – hinges sundi minna, et aidata oma maad ja rahvast kallaletungijaist vabaneda. Liitudes varustajate rooduga, hoolitses ta rindemeeste ja neile eluks vajaliku eest. Vabadussõjas osalemise ja ennastsalgava abistamistöö tänutähena anti talle aurahadki.
Ometi ei pingutanud mu vanaisa ega keegi eesti võitlejatest ju teenetemärkide nimel, vaid armastuse nimel omaenda rahva ja vaba riigi pärast. Tartu rahulepinguga saime nõutada endale juba rahvusvahelise õiguse järgi kehtiva „riikliku sünnitunnistuse“. Nii tunnustas „Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad,“ kinnitas Tartu rahuleping, lisades: „Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“
Siiski röövis totalitaar-ateistlik nõukogude okupatsioonirežiim eesti rahvalt vaba riigi, aga mitte isamaa armastuse. Laulsime ikka: „Mu isamaa on minu arm, kell’ südant annud ma.“ Ja sellest kasvas välja veretu revolutsioon, laulev revolutsioon.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine sündis, Jumalale tänu, verevalamiseta. Eesti kodanikkonna liikumine, valitseva perestroika-võimuga targalt suhtlemine ja arukas juriidiline loogika Tartu rahulepingust tulenevast õigusjärglusest avasid tee Eesti Vabariigi taas iseseisvaks kuulutamisele. 20. augustil 1991. aastal sai tõeks, mida olime uskunud, lootnud, armastanud. Kristlastena tunnistame, et üle kõige ja kõigi kingiti see arm meile Kõigeväeliselt.

Mida tähendab armastada? 11 3pastorit
Armastus tähendab mitte pelgalt poolehoidu või sümpaatiat, vaid lõpuni minevat pühendumust, kiindumust, truudust, andumust, eneseandmist, isegi eneseohverdust. Öeldes „Ma armastan sind!“ või „Ma armastan oma isamaad!“ tõotan ma viimselt: „Ma annan Sulle endast kõik!“
Piiblis defineerib armastust uustestamentlik mõiste agape. Jh 3:16 kirjeldab seda Jumala ennastohverdava armastusena, kes andis oma Poja meie elu nimel. Nii on armastus kristlikus arusaamises mitte saamine või võtmine, vaid andmine, kinkimine.
„Armastada tähendab tahta koos elada,“ lugesin nõuka-ajal ühest põranda all masinkirjas trükitud suheteraamatust. Tänagi veel leian, et nii see ongi. Kui me tahame rahvana üheskoos isamaal elada, peame õppima oma maad ja rahvast armastama.
Armastus ei pruugi meile lihtsalt niisama, iseeneslikult sülle kukkuda. Piibel ütleb: „Taotlege armastust!“ (kr 'Diokete ten agapen'). Kooselamist tuleb õppida, ennast selleks kujundades ja kohandades, teiste heaks muutes, parandades, parendades.
Parima nimel elades peaksime teistele eeskuju andma. Nii teostub üksteise armastamises kooselu ülim vorm ja sisu. Sellises elus ei saa armastusest pelgalt rääkida, vaid seda tuleb praktiliselt välja elada, teoks teha. Piibel ütleb: „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:18). 'Armastus' on tegusõna.
Samamoodi on tegusõnaks tõeline 'isamaa-armastus'. See on olnud nii minu vanaisa kui kõigi teistegi elus, kes meie vaba riigi nimel elanud, olgu võideldes oma elu või tervist ohvriks tuues või üldisemalt omaenda heaolust loobudes ja teiste heaks pühendudes. Vabaduse hind pole kunagi odav.

Kas isamaa-armastusest piisab?
„Mu isamaa on minu arm,“ – jah, tõsi. Aga kui minu jaoks on see arm lihtsalt armust kingitud, siis seda paljude teiste elu hinnaga. Piibel õpetab: „Me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud, (...) et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud“ (2Kr 5:14–15).
Meile on antud arm elada vaba riigi kodanikena ka kõigi nende elu vääriliselt, tänu kelle elule meile see vaba riik on kingitud. Samamoodi võime Jumala riigi kodanikkonnana elada Jeesuse nimel, kes meile Jumala riigi on kinkinud. Tema evangeelne missioon kutsub meid armastust osutama ühtviisi kõigile rahvastele üle maailma. „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad,“ läkitas meid Jeesus (Mt 28:19).
Mida aga tähendab elada mitte ainuüksi iseenda nimel, vaid ka teiste nimel armastust osutades?
Kui armastada tähendab tahta koos elada, siis teistega koos elades peame armastuses õppima praktiseerima veel vähemalt kaht vooruslikku isikuomadust: alandlikkust ja andestamist. Ilma alandlikkuse ja andestamise võimeta on raske ühiselu ette kujutada, olgu laiemalt ühiskonnas või kitsamalt perekonnas, koguduses, kogukonnas.
Piibel ütleb apostel Pauluse sõnadega koloslastele: „Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ (Kl 3:13b). Kuidas, võime küsida? Piibel vastab: „Üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust“ (Kl 3:13a). Ja lisab: „Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!“ (Kl 3:14).
Ema Teresa tõdeb: „Usk tegudes on armastus ja armastus tegudes on teenimine. Kui tahame tõeliselt armastada, siis peame õppima andestama. Head teod moodustavad armastuse keti. Sügav armastus ei mõõda, ta lihtsalt annab. Armastusel iseenesest pole mõtet.“
Armastavates inimsuhetes pole võimalik elada vastastikku kingitud andestuse ja alandumise kogemuseta. Apostel Pauluse sõnul peame kehastama kõike kolme kristlikes elusuhetes ühe korraga ja tervikuna.
Kuidas see teoks teha? Tõeliselt ja ehedalt – mitte pealesunnitult ja vägivaldselt – saab alistuda vaid armastusele. Sama tõeliselt ja ehedalt – mitte tehtult ja mängitult – saab armastada vaid neid, kes ise sellele vastu ei pane. Armastus tuleb vastu võtta, sellele tuleb vastata, alistuda, anduda.
Ühelt poolt on armastus Jumala ime – kingitus, mis on meile antud Jeesuse Vaimus. Teiselt poolt tuleb meil see inimelus ka isiklikult omaks võtta. Armastamise, alandumise ja andestamise harmooniline muster sünnib vaid ühe ihu kahe käe koostoimel. Peast rääkimata.
Eesti iseseisvumisel kutsus Kaitsepolitsei KGB-ga koostööd teinud Eesti kodanikke end üles andma ja oma vigu tunnistama. Siis lubati neile riiklikult andeks anda. Kes aga end üles ei andnud, selle nimi avaldati kõigile loetavana KGB kaastööliste nimekirjas. See oli otsekui armastuse, alandlikkuse ja andestuse mõlemapoolne test. Kas kanname riigi ja rahvana välja? Kandsime. Ainult üks inimene vaidlustas oma nime lisamise sellesse nimekirja...
Kui aga meie riik ei ole meile täna enam armastusväärne, mis siis? Jeesus õpetab armastama tingimusteta. Tema elu, kannatus ja ristisurm näitavad, kuidas ta oli valmis oma elu andma isegi teades, et enamus maailmast küsib läbi ajaloo, kas selle nimel tasub üldse oma elu loovutada. „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8). Siiski armastas ta meid ennastandvalt ja kinnitas: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate” (Jh 13:34–35).