Kõige tähtsam

August 2019 10 margusMv01
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastori avajutlus suvefestivalil Keilas

„Armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb ... ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja. Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega ning kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale – temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!“ (Ilm 1:4–6).

Tähtsaid asju tulebki korrata ja oma elu kõige tähtsama järgi seada.

Mis või kes on kõige tähtsam? Kas on üks tõde või on neid mitu, st igaühel oma tõde?
Kui mina räägiks kõige tähtsama ära, siis mida oleks lisada teistel kõnelejatel? Võib-olla peaksin ma kasvõi austusest meie Liidu juhi Erki Tamme suhtes rääkima täna pigem ebaolulistest asjadest, et tema saaks rääkida kõige tähtsamast?
Isegi kui peaks juhtuma, et me kõik räägime ühest ja samast, siis järelikult see ongi kõige tähtsam ja tähtsaid asju tulebki korrata ja oma elu kõige tähtsama järgi seada.

Miks mina pean olema teine?
30 aastat tagasi sündis meile esimene tütar. Siis läks mööda poolteist aastat ja sündis teine tütar ning kolmas laps oli poeg.
Meenub humoorikas seik, kus ajasime elutoas abikaasa ja vanema tütrega juttu. Järsku saabus teisest toast noorem tütar, ajas käed puusa ja ütles: „Aga mina olen tähtsam!“ Talle võis vahel tunduda, et õde on tähtsam kui tema. Eks pere esimene laps saab tõesti mõnda aega nautida kogu tähelepanu, aga teine peab algusest peale hakkama kõike jagama. Mõnda inimest saadab see teadmine terve elu. Hea kuulaja, kas tunned midagi taolist? Seda, et keegi on alati tähtsam, ilusam, andekam, eelistatum, tublim jne. Kui nii, siis räägingi täna sulle!
Eesti spordi ajaloos on üks nimi, maletaja Paul Keres, kelle portree oli meie 5-kroonisel rahatähel ja keda peeti malemaailma parimaks, aga kes ei saanud maailmameistriks. Võitja oli keegi teine. Me ei oska arvata, mida see mees kuni elu lõpuni oma hinges kandis. Malelegendi hüüdnimeks oligi Igavene Teine.
Vanas Testamendis on lugu kahest vennast, Eesavist ja Jaakobist. Eesav oli vanem. Temale kuulus ka isa lugupidamine. Jaakob oli noorem. Kaastundlik ema toetas teda kuni selleni, et Jaakob sai isalt esmasündinu õnnistuse. Seejärel loeme: „Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!““ (1Ms 27:41).
Kaksikvendadest, kes peaksid olema parimad sõbrad, saavad vihavaenlased. Jaakob põgeneb kodunt ja saab tunda ülekohut ning ebaõiglust. Ta teenib Laabanit seitse aastat Raaheli pärast, aga talle antakse Lea, sest esimene tütar Lea on tähtsam. Raahel on teine. Oh seda häda ja viletsust! Miks on elu nii ebaõiglane? Raahel on teine ja Jaakob on teine – ja ta peab teenima veel teist seitse aastat.
Teeme loo natuke lühemaks. Jaakob on vaatamata kõigele tubli ja asub ühel päeval koduteele. Tal on suured karjad, suur pere, oma isa õnnistus, aga midagi on puudu. Jumala õnnistus on puudu – ja Jaakob tunneb hirmu vennaga kohtumise ees.
Minnes üle ühest jõekoolmest, kohtab ta Jumalat ja võitleb seal temaga. See on Jaakobi murdumise hetk. Tema sõnad Jumalale on: „Ma ei lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“ Jumal puudutab Jaakobit lausa füüsiliselt ja annab talle uue nime Iisrael, mis tähendab: „Jumal valitseb!“

Mõni tunneb ennast igavese teisena ja ütleb: „Miks mina? Tehku need, kes on esimesed!“

Jumalaga kohtumine jätab inimese ellu jälje 11 t6nu karu
1Ms 32:30 on öeldud: „Ja ta õnnistas teda seal“ ja salm 32: „Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks...“ Teate, kuidas mulle meeldib see salm! Jumalaga kohtumine jätab jälje, mis paistab välja. Jaakobi puhul oli see lausa väline märk – ta lonkas.
Kujutage ette pilti aastaid hiljem, kui Jaakob eemalt läheneb, aga täpselt ei saa aru, kes see mees on. Siis tuntakse ta ära: see peaks olema Jaakob, sest ta lonkab. Aga miks ta lonkab? Vaadake, see on sellest ajast, kui ta kohtus Jumalaga. Ta on rääkinud sellest. Ahah! Tema on kohtunud Jumalaga. Aga mina?
1Ms 46 räägitakse, kuidas Jaakob jõuab Egiptusesse ja kohtub Joosepiga, kes viib ta vaarao ette. Ja siis on öeldud: „Jaakob õnnistas vaaraod“ (1Ms 47:7). Jumala õnnistus võis tema kaudu jõuda kuni vaaraoni välja.
Või kujuta ette pilti, kui vanaisa Jaakob istub sängi serval ning Efraim ja Manasse jooksevad ta juurde. Nad istuvad üks ühe ja teine teise põlve peale ning küsivad: Vanaisa, palun räägi meile veel kord, miks sa lonkad? Ja vanaisa räägib: see oli seal Jabboki koolme juures, kui ma kohtusin Jumalaga. Ja teate, poisid, sellest ajast on Jumala õnnistus meie pere üle, kuigi me pole sellest alati aru saanud. Teie isa Joosep on siin peaministriks ja tänu Jumala õnnistusele meie pere elus on kõik rahvad sõna otseses mõttes päästetud näljasurmast.
1Ms 48:14–19 on kirjeldatud, kuidas Jaakob neid poisse õnnistab. „Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu. ... Ja Joosep ütles oma isale: „Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!” Aga ta isa keeldus ja ütles: „Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!“
Jaakob teadis, mida tähendab olla teine, aga ta teadis, et see pole määrav. Ta teadis, kust tuleb päris õnnistus. Jumalal jätkub armu ja halastust kõigile, nii esimestele kui teistele. See arm on ilmunud tema Pojas Jeesuses Kristuses. Kõige tähtsam on kohtuda Issandaga. See muudab sinu elu.
Uuest Testamendis on lugu, kus nooremale vennale ei meeldi, et vanem vend on tähtsam, sest esmasündinule kuulub rohkem. Ta küsib isalt oma osa ja kaob. Tema lugu lõppes siiski hästi: „Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde...““ (Lk 15:16–18).

Kõva koorik peab murduma
Kui Jaakobil oli murdumise hetk jõekoolme juures, siis kadunud pojal oli see seakarjas.
Evangeeliumis on lugu naisest, kes Betaanias tuleb Jeesuse juurde, käes alabasternõu kalli nardisalviga. Ta murrab nõu katki ja valab selle Jeesuse pea peale. Kogu ruum saab täis salvi lõhna. Mitmed, kes sündmuse juures viibivad, peavad seda mõttetuks raiskamiseks – aasta palk maha valatud! Jeesus aga tunnustab seda naist.
Head sõbrad! Kristuse hea lõhn hakkab evima nendest inimestest, kes on olnud valmis murduma. Kas oled valmis?
Ma natuke tean, mida räägin. Üks kord siis, kui kukkusin traumaga voodisse ja seal oli aega panna asju õigesse järjekorda. Kõige tähtsamad ettepoole. Teine kord siis, kui peaaegu oleksin oma kallimast ilma jäänud, samuti trauma tõttu. Siis tundsin, kuidas süda murdus. Kukkusin põlvedele ja ütlesin: „Jah, Issand, nõus kõigega, aga palun jäta ta mulle alles!“
Mõni püüab ise midagi olla ja saavutada, aga ikka pole resultaati, teine tunneb ennast igavese teisena ja ütleb: „Miks mina? Tehku need, kes on esimesed!“
Sõbrad! Alles siis, kui alistame oma ego Kristusele, andes talle õiguse valitseda, hakkame märkama muutusi. Jaakobist saab Iisrael. Kõva koorik peab murduma, et healõhnaline sisu tuleks esile.

Esimene ja teine on Kristuses võrdsed
Kui patriarhide ajal sai igas peres olla vaid üks seaduspärane esmasündinu, siis kristlikus koguduses on kõik pärijad samade õigustega. Kogudus on enneolematu kogukond. Mõiste esikpoeg, mida lugesin alguses, laieneb ka teistele, kes on Kristuse kaudu uuesti sündinud. Ei ole ühtegi teisejärgulist. Ei ole kedagi, kes oleks vähem tähis. „Te olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja ... esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde“( Hb 12:22jj).
Pane tähele! Sa oled Jumalale tähtis, sest Kristus suri sinu eest nii nagu minugi eest. Küsimus on: kas sa kuulud temale? Aamen.