Kas tunneme Jumala südant?

02/2011 11 Matterhorn
Ermo Jürma, Mooste Baptistikoguduse pastor

„Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja. Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind. Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Js 54:7-10)

Jumal pakub uut elu kõigile inimestele, kuid see teostub vaid uskujate juures. Uus pääseb esile siis, kui sellele eelnev vana on möödunud. Kui nüüd keegi on jõudnud Kristuse juurde, on tema jaoks Jumalast mahajäetuse üürike hetk möödas. Viha ja halastuseaegade olukorra vahel pole aga kogu maailma jaoks kalendris üheselt kehtivat kuupäeva. Meie juures sünnib see siis, kui me võtame usus vastu Jumala tõotused. Esmalt on ta heldus meiega ristiteed käies. Kui saabub aga aegade täius, siis näeme tema rahuseadust kirkuses.

Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus.

Kas tunneme Jumala südant, kes otsib armuandmise võimalust?
Kui meie jääme hätta, võib kergesti tulla mõte, et Jumal on oma valitsemise hooletusse jätnud. Prohvet Jesaja sõna järgi tunnistab Jumal tõepoolest: „ma jätsin su maha, peitsin oma palge su eest“, ma katkestasin oma osaduse teiega. Vahest on mitteuskujal siin isegi kergem: temale on ju tavaline, et pole ühtegi jumalat.
Kristlase jaoks on aga kogu maailma käekäik seotud Jumalaga. Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus. Paabelisse pagendatud juudid tundsid, et nad olid seal võõrsil välja jäetud Aabrahamist ja Moosesest saadik toimivast õnnistuse loost. Seitsmekümmend aastat ei kostnud keegi nende eest.
Me ei pea kaugelt otsima, et leida inimesi, kes tunnevad endid olevat analoogses olukorras. 1945. aastal kirjutas keegi puupaljaks pommitatu oma kristlastest sugulastele: “Teie Jumal on meid maha jätnud”. Seda tunnevad täna töökaotanud ka meie ümber. Me peaksime selles väljenduvat südamete pimedust tõsiselt võtma. Arvatakse, et Jumalal on kohustus ja võlg oma taevasest lennujuhtimiskeskusest suunata meie elu tõuse ja maandumisi nii, et need sujuksid ilma tõrgeteta. Mõeldakse, et Jumala maailmavalitsus on tehniline või organisatoorne protsess. Sellise arusaama kohta tuleb kogu armastusega teatada: „Meie Jumal ei ole selline!“
Pühakiri tunnistas siin, et Jumal oli oma rahva maha jätnud ega kuulnud nende appihüüdeid oma ülevoolava viha tõttu. Kuid Iisrael ei pea selles süüdistama Jumalat. Mis rahvast tabas, oli ärateenitud karistus. Oleks liiga lihtne taandada õnneajad Jumala headusele ja kannatus- ning hirmuajad tema vihale. Vaatamata sellele, mida Pühakiri Jumala armastusest ütleb, tuleb meil arvestada tema vihaga ka Kristuse-järgses ajas. Jumal vihkab pattu ja kus see peab nii olema, seal on ta patu vastu ka väga karm.

Üürikene hetk ja igavene heldus
Kindlasti tahab prohvet nende ajavõrdlustega midagi öelda. Loomulikult teadis siin kuulutav jumalamees, et juutide vangipõlv vältas üle poole sajandi ja nende hulk, kes olid lapsena Jeruusalemma näinud, oli väikeseks jäänud. Kas see oli üürikene hetk? Tegelikult ju terve inimelu!
Tagasivaates näivad meile raskuste-, loobumiste- ja valuajad lühikesed. „Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.“ (Ps 30:6). Kas siin on vaid sellele viisile mõeldud, kuidas me asju tagasivaates näeme?
Jumala mõtted on kõrgemad. Tema otsib armuandmise võimalusi. Tema jaoks võib see, mis näis olevat “lõpp”, olla vaid läbiminek, mööduv silmapilk. Jeesus kõneleb sellest: „Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.“ (Jh 16:21) Kui me jõuame igaviku täiuse rõõmu, siis vaatame möödunud nutule tagasi kui üürikesele hetkele.
Jumala viha ja armutegutsemine pole teineteise kõrval siiski võrdväärsed. Martin Luther on öelnud, et kohtumõistmine on Jumalale võõras, talle mitteomane töö. Miks siis üldse toimivad Jumala kohtud? Veel päästmata, patust ohustatud maailmas peab Jumal kurjale vastu seisma. Muidu jätaks ta ju oma loomingu enesehukutamisse. Jumala vihal on tõsi taga. Aga talle on raske vihane olla. Taas võiks Lutherilt tsiteerida, kes ütleb, et “sees, Jumala lossis ja saalis”, Jumala südames on selge armastus, aga väljas, “tema valitsuspiirkonnas” on ka viha tema vaenlaste pärast. Jumal tahab, nii kiiresti kui võimalik, väljuda vihastumisest ega suuda kuidagi oodata, kuni asi on nii kaugel. Ta tahab oma rahvast koguda ja neile halastada.

Jumala jaoks võib see, mis näis olevat “lõpp”, olla vaid läbiminek, mööduv silmapilk.

Kas me tunneme Jumala südant, kes soovib pööret?
Prohvet räägib pöördumisest. Jumal vannub, et „ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind.“ (Js 54:9)
Kogudus saab praegu osa terve maailma saatusest. Kui kuskil väriseb maa, siis tabab see nii kristlasi kui ka mittekristlasi; lahvatab kuskil vägivald, siis kannatavad kõik. Mis on siis selle mõte, kui Jumal kuulutab suurt pööret ja seob ennast vandega, et „ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind“?
Me võiksime esmalt mõelda rangelt “vertikaalselt”. Ikka veel võivad liikuda mäed ja kõikuda künkad. Uustestamentlik mõtlemine näeb kristlasi mitte vaid kaasahaaratuina apokalüptilistesse saladustesse, vaid ta teab ka, et kristlased peavad seisma risti kandmise teel koos oma Issandaga. See tähendab, et kristlased peavad olema valmis võtma enda kanda ka selliseid raskusi, millest teisi säästetakse.
Me kiitleme ka viletsustest. Viletsus ei ole mitte üksnes Jumalast mahajäetuse ega tema viha tunnus. Usklikud on Kristuse kaudu Jumalaga osaduses. Miski ei saa neid enam Jumala armastusest lahutada. „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.“ (Rm 8:1)
Nii tõesti kui evangeelium on mõeldud kõigile inimestele, nii tõesti kutsub ta ka kõiki inimesi Kristuse osadusse. Kui aga keegi arvab, et vanne: „Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind“ (Js 54:9) kehtib automaatselt kõigile inimestele, siis on ta Piiblit halvasti lugenud. Jumala süda otsib inimest, kes ka oma südames otsib Jumala teed. „Ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) „Südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.“ (Rm 10:10)
Jesaja meenutas Noa päevi: „Issand mõtles oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.““ (1Ms 8:21) Noa leping eeldas rangeid seadusi, mille järgimine pidi hoidma maailma Jumala viha eest. Kuid see, mida Jesaja siin kuulutas, on evangeelium. Jumal vannub, et tuleb pööre vihast armule. Enam elu mitte üksnes ei püsi, vaid tuleb tervendatud inimese-Jumala suhe.
See pääste pole kohe globaalne pööre, vaid teostub igal üksikjuhtumil. „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse... Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!” (Ap 2:21; 16:31) Seega järgneb päästmine iga inimese vabale valikule.
Kuidas seostuvad omavahel pääste “meie jaoks” ja Jumala suured, ühekordsed, “objektiivsed” päästeteod? Lugu on lihtsam, kui see mõnedele näib. Kui ma tahan astuda ühest ruumist teise, siis pean ma uksest läbi minema. Läbi ukse saan ma minna aga vaid siis, kui see avaneb, kui ta pole lukus. Kas mõni uks on lukustatud või mitte, see ei ole meie käes. Päästetee ukse peab avama esmalt Jumal. Ja Jumal on juba avanud selle tee, mida mööda oma rahvast viia. Kas see sündis Jesaja ajal või Suurel Reedel ja Kristuse ülestõusmisel? Mitte “või”! Pattude andestus sündis ka Vana Testamendi ajastul Kristuse läbi, kuigi Kristus oli siis veel tagaplaanil, niiöelda Jumala “ruumis”. Peatükk eestpoolt võime lugeda: „Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale“ (Js 53:6) Prohveti edasiantav sõnum on kindel, see on Jumala vandega kinnitatud. Jumal on Päästja, ta on päästnud meid enamast kui Paabel. Ja Jumal on halastaja, kellele läheb korda meie hea käekäik ja meie häda.

Kas me tunneme Jumala südant, kes garanteerib lepingu
Jesaja tarvitab selleks, et selgitada meile armu ja lepingut, tugevaid sõnu ja võrdlusi. Ühelt poolt võime mõista: enne liiguvad mäed ja kõiguvad künkad, kui heldus ja seadus liiguks või langeks. Peaks aga lisama, et mäed ja künkad teadupärast just ei liigu paigast; nii võib järeldada, et Jumala armu ja lepingu ülesütlemine on võimatust võimatum.
Lauset võib aga ka teisiti mõista. Kuigi mägesid tõepoolest nihutatakse ja künkad saavad kõikuma: „Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas“ (Ps 46:3), jääb Jumala kinnitus püsima ja tema süda meile avatuks. Ükskord taanduvad meist kõik selle maailma välised asjad ega paku enam pidepunkti. Ikka jälle kuuleme või näeme seda, et maailma algjõud tungivad maa sisemusest esile või väristavad maa pealispinda. Meie elu on enam kui maa väline püsimine. Nii habras kui maa väline koor ka on, veel kindlam ja püsivam on Jumala pöördumine tema omade poole.
Me ei tohi neid sõnu rutiinselt võtta. “Headel” aegadel võivad nad tunduda igavad – küll “armas Jumal” teeb juba kõik hästi; “kurjadel” aegadel võivad nad saada meile küsitavaiks ja üldse ununeda. Nad on esmalt kõneldud just kiusatusaegadesse. Kogudusel on hea mõelda ja elada sisse kristliku elu ristikandmise ossa. Maailmas ja meis endis võib palju asju kõikuda, aga Jumal hoiab meid. On hea, kui me selle õppetüki saame selgeks enne, kui tuleb suur proov. Meie tohime – muretutel ja kriitilistel päevadel – haarata kinni Jumala Sõnast. Selleks on see Sõna meile antud.