Juuni 2021 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2021
Fotod: Raul Valgiste
Meie Liidu selle aasta juhtmõte on kokku võetud lausesse: „Järgmine põlvkond Kristusele!“ Kirjas Efeslastele 3:20–21 vaimustub Paulus potentsiaalist, mis on elus koos Kristusega. „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“
Minu isapoolne vanaema, keda ma pole näinud, kes suri siis, kui mu isa oli 13-aastane, palvetas järeltulevate sugupõlvede eest – laste ja lastelaste eest kuni seitsmenda sugupõlveni. Paulus näeb vaimusilmas Kristuse kirkust peegeldumas kõigilt sugupõlvedelt ajastute lõpuni.
Ainult need, kes lasevad Jumala armastuse endale ligi, pääsevad inimestele ligi.
Hoiaku muutumine oma rahvasse
Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud ja Eesti Uuringukeskuse poolt 2020. aasta lõpus läbi viidud uurimus „Elust, usust ja usuelust“ annab mõningase pildi eesti inimeste usklikkusest. Peab ütlema, et see pilt pole eriti rõõmustav. Kuid ma kutsun meid üles võtma eeskuju Pauluse hoiakust, kui ta mõtleb oma rahvale. „Mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased...“ (Rm 9:2j).
Nii räägib vaid see, kes tõeliselt armastab oma rahvast. Kirjas filiplastele ütleb Paulus, et ta on „Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees“ (Fl 3:5). Kuigi suures osas ei tahtnud see rahvas midagi kuulda Jeesusest kui Messiast. See tegi Paulusele haiget. Kristuse tunnistajaks olemisest sai Paulusele kahekordselt isiklik teema – see oli tema rahvas, keda ta väga armastas. Ja teisalt, Jeesusest Kristusest oli saanud tema elu päästja, kelle armastus oli muutnud kõike ta elus. Ta igatses neid kokku viia – oma rahvast ja Päästjat Jeesust Kristust.
Kui sa tahad olla Pauluse moodi Kristuse tunnistaja oma rahva keskel, siis siin on juhis: armasta neid inimesi, kelle keskel sa elad, nii nagu Kristus sind on armastanud. Ja teistpidi. Ainult need, kes lasevad Jumala armastuse endale ligi, pääsevad inimestele ligi. Paulus ei väsi seda kordamast. 
Niisiis, see on meie rahvas, kelle hulgast oleme ühel päeval saanud usklikuks Jeesusesse. Isegi kõige üldisema määratluse järgi on see ime, sest ainult 37% eesti inimestest usub J(j)umala olemasolu. Neist 29% on eestlased ja 55% muust rahvusest (suuremalt jaolt venekeelsed). Kuid see, et 40% eestlastest ütleb, et ei usu Jumalat ega ole kunagi uskunud, teeb mulle eriti haiget. Venekeelsetest inimestest vastab nii vaid 7,5%. 29-aastastest ja noorematest ei usu Jumala olemasolu 60%. Vanuse kasvades kasvab ka uskujate osakaal. Üks tähelepanek veel. Mida konkreetsemaks lähevad küsimused Jumala suhtes, seda väiksemaks jääb ka uskujate osa. Neid, kes usuvad isikulist Jumalat, kelle poole on võimalik palves pöörduda, on 11% eestlastest ja 28% venekeelsetest inimestest. Eesti inimeste usku iseloomustab kõige enam väide, et eksisteerib ebaisikuline kõrgem vägi. Nii leiab 39% ja rohkem läbi kõigi eagruppide, v.a 70-aastased ja vanemad.
Kogu küsitluses torkab silma kaks eagruppi, kelle hulgas uskujaid on kõige vähem – need on 15–19-aastased ja 60–69-aastased eesti inimesed. Esimesed on üles kasvanud vabas ja järjest paremale järjele jõudnud Eestis. 90ndate alguse kiriku avastamise vaimustus oli nende sünniajaks möödunud ja koolis enam usuõpetust ei olnud. 60ndatel sündinud kasvasid üles kõige küünilisemal nõukogude ajajärgul, mil väliselt elujärg paranes, kuid usklikud oli häbivääristatud ja surutud kirikuseinte vahele. See on minu tõlgendus.
Üks huvitav võrdlusmoment veel 60ndatel ja 2000ndatel sündinud põlvkondade vahel. Selles vanusegrupis väidetakse, nagu teistegi puhul, et kui keegi perest oli usklik, siis oli see vanaema. Kuid mõlemas vanusegrupis on kõige vähem neid, kes mäletaks, et nende kodus oleks peetud söögi- või õhtupalveid või oleks lapsepõlves ühiselt jumalateenistusi külastatud. Selle kohta kehtib Pauluse kirjutatu: „Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud?“ (Rm 10:14). Olenemata sellest, et 52%-l eestlastest on kodus Piibel, loeb seda iga päev vaid 4% ja sama palju kord nädalas. Kuid üldse ei loe Piiblit 71% eesti inimestest.
See on meie rahvas. Meie laste klassikaaslased, poiste kaitseväe kamraadid ja ohvitserid, meie naabrid ja töökaaslased. Vahel tundub mulle, et osa kristlasi räägib (eriti sotsiaalmeedias) maailmast, justkui elaksid nad ise väljaspool seda. Mind on häirinud, kuidas võetakse kergekäeliselt süüdistav hoiak juhtide suhtes, kes teevad jumalavallatuid otsuseid. Kas saavad Jumalata üles kasvanud ja hariduse saanud inimesed teistsuguseid otsuseid teha?!
Sõbrad, me elame ja töötame selliselt mõtlevate ja uskuvate inimestega kõrvuti. Küsimus on, kas oleme Joona südamehoiakuga või Pauluse moodi? Kui sa Vanast Testamendist Joona lugu loed, siis ka tema oli heebrealane ja kartis Issandat (Jn 1:9), aga tal puudus Paulusele omane kaastunne inimeste suhtes, kelle keskel ta elas. Jumal püüdis äratada teda hoolima ja midagi ette võtma. Antud juhul sai Joonast peaaegu vastu tahtmist Jumala kaastööline.
Kuivõrd meie koguduse liikmed näevad end Jeesuse tunnistajatena seal, kus nad on kuus päeva nädalas?
Hoiaku muutumine misjonisse 
Oleme viimastel kuudel juhatuse ja vanematekoguga arutanud EKB Liidu misjonistrateegia üle. Need on olnud põnevad otsingud. Kuid ikka ja jälle oleme jõudnud välja nn pudelikaelani. Pilt Joona ja Pauluse südamehoiakust iseloomustab seda päris kohaselt. Kuivõrd meie koguduseliikmed näevad end Jeesuse tunnistajatena seal, kus nad kuus päeva nädalas on? Ma ei mõtle siin ainult tänaval võõrale inimesele ligiastumist, mida on ka vaja teha, kui Püha Vaim selleks märku annab. Ma mõtlen tõelist kohalolumisjonit, osavõtlikkust inimeste vajadustest seal, kus nemad on, kus tekivad küsimused ja kus otsitakse nõu ja abi.
Rääkisin möödunud nädalal ühe kristlasest ettevõtjaga. Ta tunnistas, et pole eriline jutlustaja. Kuid ka mitte Peetruse moodi Jeesuse salgaja. Kui keegi küsib, miks ta asju just nii ajab, ütleb ta, et kristlasena tundub talle nii õige olevat.
Arutasime temaga veel minu tänase jutluse teemat ja siis ta ütles minu arvates midagi väga tabavat. Nimelt, et ilma Jumalata on tänapäeval meil siin päris lihtne elada. Kuniks juhtub midagi. Kui elu kas enda või teiste vigade tõttu keeruliseks saab elatud, tullakse Jumala teema juurde tagasi.
Ma näen seda Ülemiste töös väga konkreetselt. Ühe sealse juhiga rääkisime eestlaste usklikkuse üle. Ta ise sai kristlaseks möödunud aastal. Ta leidis, et kui inimesed kaugenevad Jumalast, tähendab, et nendega on vaja teisiti suhelda. Inimesed on veelgi pessimistlikumad, vahest isegi depressiivsemad. Kui varem pöörduti raskel ajal Jumala poole, siis nüüd nagu polegi enam kedagi. Projektipõhine eluviis toodab üksikuid ja lõppeks õnnetuid inimesi, kel pole lootust. Tagajärjeks on vaimselt haiged inimesed. Jumala tõotustele ja ligiolule toetuv kristlik lootus on tema sõnul see, mida vajatakse.
Koguduste misjoni seisukohalt ei piisa parematest töömeetoditest. Meie südamehoiak peab muutuma. Muutuma peab hoiak meie rahvasse, misjonisse ja juhtide rolli koguduses.
Meie inimestes on peidus võrratu Pauluse hoiaku potentsiaal. Usklike inimeste osavõtlikkus inimeste eludest, kellega koos nad elavad ja töötavad. Uues Testamendis räägitakse vähe maailma ärkamise pärast palvetamisest. Küll aga palub Paulus inimeste pärast, kelle juurde ta on liikumas. Palvetage oma teenistustel nende pärast, kelle juurde teie koguduse liikmed on esmaspäeval minemas! Ma kutsun üles sel sügisel looma oma koguduse juurde turvalist Alfa-kursuse keskkonda, kuhu nad saaksid oma töökaaslasi kutsuda. Nii aitate kogudusena misjonit teha. See sügis on lõikuse-sügis, sest koroona-ajal on palju Jumala sõna kuulutatud ja kuuldud.
Jagan teiega veel paar lugu. Ühe vanusegrupist 60–69 ja teise 20ndatest. Meeste palvehommikutelt Liidu kantseleisse minnes lähen läbi Nõmme turult. Ühes kohvikus müüakse seal suurepäraseid sotšnikuid. Ajapikku olen sealsete müüja-prouadega tuttavaks saanud. Olen jaganud nendega, mis meil palvehommikutel toimub, ja kuulanud nende lugusid. Hiljuti jagas üks neist väga valusat kogemust oma lähiminevikust. Ta oli valmis koos minuga palvetama, kui selleks ettepaneku tegin. Kui lahkusin, küsis ta, kas ma järgmisel teisipäeval tulen, et ta teaks piisavalt sotšnikuid küpsetada. Ma ei ole seal midagi erilist teinud, olen püüdnud vaid hoolida ja kuulata. Küsimused on tulnud nende poolt. Aga küsida julgetakse siis, kui tundub, et meid saab usaldada.
Hiljuti olen õppinud tundma üht 20ndates noort meest. Oma kodus pole ta Jumalast midagi kuulnud. Kirikusse on sattunud üksikutel kordadel jõuluajal. Usuteemadel rääkida talle meeldib. Ta tunnistab, et oleks tahtnud koolis sellest rohkem kuulda. Kristlusest ja Piiblist tuli juttu vaid kirjanduse või ajalootunnis nii palju, kui õpetaja seda vajalikuks pidas. Kuid tal oli üks kristlasest klassivend. Vahva poiss, keda teisedki poisid hindasid. Mind pani imestama, kuidas ta temast rääkis. Mõnikord, kui usuteemad taas üles tõusid, palusid nad, et ta neile rohkem räägiks. Tänu sellele kogemusele on ta avatud vaimulikele teemadele. Iga usuteemaline vestlus ei pea lõppema päästepalvega, küll aga olema abiks selle poole liikumisel.
Juhid, teie rõõm saagu täielikuks alles jüngreist, kes on hakanud jüngreid tegema.
Hoiaku muutumine juhtimisse 
Misjon ei ole meie välja mõeldud. See ei ole ka üks paljudest koguduse töövaldkondadest. Misjon on Jumala väljasirutumine oma poegade ja tütarde järele. Sooviga jagada elu ja oma parimat. Jumal tahab meist teha kaastöölised tema missioonis. Teoloog David Boch on öelnud: „Kogudusel ei ole missiooni. Missioonil on kogudus.“ Joona sai kutse ja Niineve inimesed pääsesid katastroofist. Paulus sai kutse ja võime öelda, et võlgneme talle evangeeliumi jõudmise Euroopasse.
Siin konverentsil on meist enamus koguduste töötegijad – tööharujuhid, diakonid, pastorid. Selleks aga, et oma rahva keskel Pauluse südamega Kristuse tunnistaja olla, ei pea olema pastor. Vaimulike juhtidena on meil oluline roll misjonis. Lisaks visiooni elusana hoidmisele on meie ülesanne treenida teisi. Neid, kes „elumängu“ keskel teisi Kristuse juurde saavad juhtida. Paulus ütleb meie rolli kohta: „Tema ... on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks“ (Ef 4:11j). Iga inimese Kristuse juurde jõudmisest võime rõõmu tunda. Kuid juhina saame rahul olla alles siis, kui meie vaimulik poeg või tütar hakkab ise jüngreid tegema. Juhid, teie rõõm saagu täielikuks alles jüngreist, kes on hakanud jüngreid tegema.
Rõõmustan täna koos Sveniga, kes istub siin. Ettevõtjaga, kes andis oma elu Jumalale kaks aastat tagasi. Jumal on ta südame süüdanud erilise kirega evangeeliumi jagama. Sealhulgas oma sõprade ja kauaaegsete äripartnerite vastu. Möödunud nädalal olime Ülemistes koos K13-ga. Sealhulgas ka Sveni sõber, kes andis oma elu Jumalale pool aastat tagasi. Suure metallitehase juht Ülemistes. Palves meenutas ta oma kaasjuhti, kes jäi segaste sisetunnetega tehasesse, kui tema lahkus, et meie koosolekule tulla. Kui Andre sellest jagas, pakkus Sven, et nad võiksid temaga rääkima minna. Õhtul kuulsin, mis juhtus. Sven oli jaganud tunnistust oma elu muutumisest. Nad palvetasid. Kuid mis selle loo juures on oluline? Mitte mina ei läinud, vaid mu usupoeg Sven. Ja peale seda, kui ta oli oma osa teinud, jäi Andre, Sveni usupoeg, oma töökaaslasega edasi vestlema. Mõneti siis lapselaps. Ma ei räägi seda uhkustamiseks. Sellise mustriga töötas Paulus. Jah, ta oli viljakas misjonär ja visionäär. Aga veel enam oli ta mees, kes tegi jüngreid, kellest said uued juhid, kelle teenimise läbi jõudis evangeelium väga paljude inimesteni.
