Aprill 2023 
Tänase päeva kohta öeldakse õhtustes uudistes, et kristlik maailm tähistas ülestõusmispühi. See vastab tõele. Need pühad ei kuulu üksnes kristlastele. Ülestõusmispühade aluseks olevad sündmused on vastuseks üldinimlikele küsimustele ja meie kõige suuremale probleemile.
Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. [Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.] (Lk 24:5–11).
Mida saab uskuda ja mida mitte, on üks filterküsimusi läbi aegade. See on omamoodi ellujäämisküsimus. Postimees edastas ajakirjas NEW SCIENTIST ilmunud loo „AI desinformatsiooni torm: kas oleme valmis digitaalseks pandeemiaks?“. Artiklis käsitletakse tehisintellekti abiga loodud fotodega seonduvat, mis ei vasta tegelikkusele. Eriti murettekitav on selliste valede levitamisvõimalus tänapäevases digimaailmas. Võime vaid ette kujutada, kuidas neid vahendeid on kurjade kavatsuste puhul võimalik ära kasutada ja millised võivad olla inimeste reageeringud.
Minult eeldatakse uskumist.
Juba algse ülestõusmissündmuste loo juurde kuulub küsimus uskumisest. Jüngrite jaoks oli uudis Jeesuse surmast ülestõusmisest nonsenss. Selles mõttes ei ole eesti mehel jüngritega raske samastuda. Olen uurinud lähemalt keskealiste eesti meeste usklikkust. Suur osa neist ütleksid selliste olukordade kohta, et need on mõistusega raskesti mõistetavad. Aga nad tunnistavad nendest oma elus.
Jeesuse jüngrid olid näinud imesid kolme aasta vältel. Nad olid näinud Laatsaruse surnuist ülesäratamist, suutmata uskuda, et sama võis juhtuda Jeesusega. Vahel takistab uskumist isiklik pettumus. Asjad olid läinud loodetust teisti. Võimalik, et nad kartsid pettuda. Selle tagajärjeks on oht muutuda küüniliseks.
Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar kirjutas 26. jaanuari Postimehes loo küünilisusest. Ta kirjutab nii: „Küüniline hoiak on kaitsemehhanism, mille abil inimene väldib oma tegelike probleemide lahendamist. Võimalik, et küünilise suhtumise põhjuseks on konkreetne negatiivne kogemus, mis on hävitanud usu headusse, õiglusesse ja usaldusväärsusesse. Küünilisus kui kaitse ei lase inimesel tekkida teistega usalduslikke ja lähedasi suhteid… See tähendab, et küüniline suhtumine ei tee inimest õnnelikuks.“
Kas just küünilised, aga õnnelikud jüngrid küll ei olnud. Kristlik usk ei eelda pimesi uskumist. Pärast surnuist ülestõusmist näitas Jeesus end erinevatele inimestele. Ta kohtus ka oma seniste järgijatega. Juudas oli valinud teise tee ja ülimas pettumuses käe oma elu külge pannud. Uskmatu Toomas ei uskunud isegi siis, kui teised jüngrid olid Jeesusega kokku saanud ja sellest talle rääkisid. Aga kui Jeesus oma haavades käsi ja külge talle näitas, ütles ta: Minu Issand ja minu Jumal! (Jh 20:28).
Mäletan üht kirikujuhtide kohtumist kaitseväe endise ohvitseriga. Lõpuks ütles ta, et on ateist. Siis aga hetkeks peatus ja tunnistas, et ei tea, kes see on, kellega ta oma südamepõhjas dialoogi peab.
Igaühel on Jumalaga kohtumisega oma lugu. Kasvasin üles sügaval nõukogude ajal usklikus kodus. Seda peeti veidraks. Räägiti kuulujutte baptistide jumalateenistustel laste ohverdamisest. Mäletan koolist üht õpetajat, kes oli usklike suhtes äärmiselt pahatahtlik. Ka kodanliku Eesti ajast rääkis ta vaid halba. See oli risti vastupidi sellele, mida mu usklik pere välja elas. Mu vanaisa oli eestiaegne mees, kes rääkis mulle lugusid toonasest elust. Pidin tegema valiku, keda usaldan. Ma armastasin oma vanaisa ja vanaema, oma peret – usk Jeesusesse oli neid kandnud läbi rasketest aegadest. Nad olid õnnelikud inimesed. Ma uskusin neid. On küsimusi, mille osas peame valiku tegema. Ka uskumise kohta.
Miks on ülestõusmispühad kristliku usu kõige olulisem püha? See räägib inimkonna suurimast probleemist, mis puudutab meid väga isiklikult. See on surm.
Viimaste valimistega toodi surm ka poliitilisse debatti. Humaansemalt väljendudes kõneldi abistatud enesetapust. Kuigi tunnistati, et sügavate aruteludeni pole jõutud, julgeti see ometi valimisprogrammi kirjutada. Surmajärgse elu kohta öeldakse sageli, et keegi pole sealt tagasi tulnud ja seepärast ei saa seda tõestada. Sellise aruteluga on äärmiselt vastutustundetu soovitada astuda samm teadmatusse.
Viimaste valimistega toodi surm poliitilisse debatti.
Olen pastor olnud 30 aastat. Minult eeldatakse uskumist. Eriti, kui tullakse palvega saata viimsele teele oma kõige kallimaid. Vanemaid. Kahjuks ka lapsi. Siis küsitakse küsimusi, mida eluajal ei ole julgetud küsida. Mis neist saab? Kas keegi kujutab ette mind ütlemas, et midagi ei saa. Nüüd on kõik läbi. Minult eeldatakse uskumist ja uskuda aitamist. Et on tulevikku, mida surm ei saa meilt ära võtta. Et Jeesuse Kristuse ülestõusmine on võit surma üle! Et surma-uksest läbi minnes on ees igavene elu. Tahan sind täna julgustada uskuma Piiblis, Jumala ilmutatud sõnas, öeldut: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu (Jh 3:16).
Meie taevane Isa ei taha, et keegi hukkuks. Ta saab meid aidata ainult siis, kui me usaldame teda ja võtame Jumala pakutu vastu.
Tahan teiega jagada lõpuks üht erilist filmikogemust ‒ „Babette’i pidusöök“ (film on rahvusringhäälingus saadaval). Taani režissööri Gabriel Axeli film põhineb tuntud Taani kirjaniku Karen Blixeni novellil. 1988. aastal võitis see parima võõrkeelse filmi Oscari.
Linateos jutustab loo kahest usklikust õest Martinast ja Philippast ning nende praostist isast. Tegevus toimub Taani kalurikülas 19. sajandi lõpus.
Ühel tormisel õhtul ilmub õdede majakese ukse taha Pariisist põgenenud prantsuse naine Babette, kelle abikaasa ja poeg on lahingutes hukkunud. Ta palub luba jääda nende juurde teenijaks. Aastad mööduvad ja ühel päeval võidab Babette Prantsusmaal loteriiga suure summa raha.
Selleks ajaks on Martina ja Philippa vanad, nende isa on igavikku läinud ja kogudus väikseks jäänud. Babette palub võimalust korraldada õdedele ja kogudusele praosti 100. sünniaastapäevaks piduliku prantsuse lõunasöögi. Ja tasuda selle eest oma rahaga. Õed alguses keelduvad. Kuid kui Babette neid kogu südamest palub, nõustuvad nad lõpuks. Babette tellib Prantsusmaalt parimad toiduained ja isegi lauanõud, mis ta vennapoja laevaga Taani tuuakse. Kuidas armastuses valmistatud pidusöögi ajal inimeste suhtumine muutub, on liigutav vaadata.
Väike märkus Tõnu Lehtsaare artikli lõpust. Ta ütleb, et küünilist inimest aidata pole lihtne. Aga üht asja on ta näinud toimivat – see on isiklik vaimne puudutus, mis tuleb ligimesearmastusest. Babette’i pidusöögi ajal hakkab just midagi sellist juhtuma. Aastaid kõrvuti elanud inimesed hakkavad üksteisele tehtud ülekohut tunnistama ja andeks paluma. Eakad abikaasad annavad teineteisele armastuses suud. Õhtusöögi lõppedes astuvad nad majast välja. Taevas on tähtedes. Inimesed oleksid kui uueks saanud. Nad võtavad üksteisel kätest kinni, liiguvad ümber kaevu ja laulavad vana vaimulikku laulu taevasest kodust.
Kui õed Babette’i tänama lähevad ja see väsinult köögis istub, tunnistab ta, et oli kunagi Pariisis Café Anglais’ peakokk olnud. Õed on kindlad, et Babette läheb Pariisi tagasi. Kuid too vastab, et teda ei oota seal keegi ja pealegi pole tal pennigi. Õed ei mõista teda. Ta oli saanud ju hiiglasuure loteriivõidu. Ta vastab, et 12 inimese lõunasöök Pariisis Café Anglais’s maksis just 10 000 franki. „Armas Babett, sa poleks tohtinud kogu oma vara meile ära anda,“ ütlevad õed filmi lõpus.
Armsad sõbrad, just seda on Jeesus teinud – ta on andnud oma elu meie eest. Tean, et meil eestlastena on raske suuri kingitusi vastu võtta. Nagu vist taanlastelgi. Isana mõistan ehk pisut, mida meie taevane Isa tahab meiega jagada. Parimat oma lastega, poegade ja tütardega. Ärme teeme oma südant kõvaks, sest kaalul on palju. Ma julgustan sind uskuma ja minuga koos palvetama.
„Jumal, ma tänan, mida sa oled minu heaks teinud. Sellisena nagu ma olen, tulen su juurde. Tunnistan, mul on raske uskuda ja usaldada. Aga ma tahan. Aita mind sinu kingitust – pattude andestust ja igavese elu lootust vastu võtta. Anna mulle jõudu elada paremat elu. Usus ülestõusnud Kristusesse.“
Jumal kuuleb sind, kui sa oled teda siiras usus palunud. Soovin sulle õnnistatud ülestõusmispühi!
