Koosmeelest ja ühiskeelest

5/2008 Toivo Pilli, kirikuloo õppejõud

Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha." (Jh 15:5)

„Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?" (Ap 2:6,11)

Nelipühi on osaduse loomise püha. Paabeli keeltesegamises sündis mittemõistmine, segadus ja lahkhelid. Nelipühil tekitas Jumala Vaim uut kooskõla, uut koosmeelt ja ühiskeelt. Meidki kutsutakse elama mitte Paabeli sündmuste, vaid Jeruusalemmas alanud nelipühi osaduse vaimus.

Osadus aga ei ole ainult eriliste hetkede saavutus. Nelipühi ime on mõeldud jätkuma argipäevas. Tüve ja okste osadus ei saa olla katkendlik, see on püsiv, kuigi arenev.

.

Kutsutud looma osadust

Keegi meist pole üksik saar, vaid osa kontinendist, tuletas meelde John Donne. Oleme loodud osaduseks, koosmeeleks. Jeesus alustas oma tegevust kuulutusega, et ta on tulnud tooma häid sõnumeid neile, kes on ühiskonnast või koguni perekonnast kõrvale heidetud. Ta tõi vabanemist rõhutuile, ta tõi päästmist ebaõigluse, aga ka omaenese möödalaskmiste vangidele. Ta suhtles pidalitõbistega, vaestega, usuliselt ebapuhastega, eksinutega.

Katkenu kokkuliitmist ja purunenud kildude tervikuks koondamist on kristlik kogudus jätkuvalt kutsutud teostama.

Piibli lugu räägib, kuidas Jeesus astus Sakkeuse kodusse. Sakkeus oli rikas, kuid sõpradeta. Sakkeuse varandusest suur osa oli saadud ülekohtuselt. Kaaslinlaste põlgus ei teinud Sakkeust ometi paremaks, kuigi pakkus ehk põlgajatele odavat rahuldust. Jeesus aga peatub ja ütleb: „Täna tahan ma olla sinu külaline, Sakkeus! Tahan jagada sinuga õhtusööki, nii nagu sõber!" See on tegudes väljendatud aktsepteerimine. Ka Sakkeus väljendab oma meeleparandust tegudes: ta jagab poole oma varandusest vaestele ja heastab ülekohtu. Külluslikult. Ja Jeesus hüüatab: „Täna on see maja õnnistatud! Sakkeus on oma purunenud suhted osaduskonnaga taastanud!" – Ja praktiliselt ka iseendaga. Ja tegelikult ka Jumalaga.

Ühel õhtul olime koos sõpradega vesteldes veetnud mitu sisukat tundi. Korraga ütles üks meist: „Palvetage minu pärast. Mul on mõne inimesega suhtlemisprobleeme. Lähen endast välja. See on kestnud juba pikemat aega." Palvetasime ja kogesime Jumala Vaimu tervendavat lähedalolu. Peatada lahkurebivad jõud, astuda teadlikult lepituse ja ühise keele leidmise teele – see on elu nelipühi vaimus. See nõuab julgust ja paindlikku tugevust. Niisugust, mis on oksal, milles on elu.

Kristliku elu kutsumus on kanda vilja, jäädes ühendusse tüvega; see tähendab – aidata teostada samasuguseid muutusi, nagu Jeesus teostas. Meid kutsutakse julgustama mahategemise asemel, otsima head halva asemel, võtma usalduse riski kahtlustamise asemel, nägema koos töötamise vaeva kõrvalseismise asemel – nõnda saame Jeesuse jüngriteks.

Koosmeele õnnistus

Miks on koosmeel nii tähtis? – See teeb meid küpsemateks inimesteks. Me areneme ainult koos teistega, mõnikord teravaid nurki maha lihvides. Martin Buber ütles kord targad sõnad. Umbes nii: Mina võib endast teadlikuks saada ainult sina-peeglisse vaadates.

Samuti avab osaduskonnas üksteise kuulamine arusaamisi, mis üksinda jääksid saavutamata. Isegi eesti vanasõna ütleb, et kaks pead on ikka kaks pead. Kindlasti on koguduse osadusel sümboolne tähendus: anda tunnistust osadusest, mis leidub Kolmainu Jumalas eneses. Koosmeele ja ühiskeele praktiseerimine pole lihtsalt kena käitumisviis, vaid otsustav tunnistus Jumalast.

Meie-suhtumine on isiksusliku ja usulise küpsuse märk. Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama Meie Isa palvet, mitte Minu Isa palvet. On kristlasi, kes pole veel Meie Isa palve esimest ridagi selgeks saanud. Nad mõtlevad ikka veel mina-vormis. On isegi koguduste juhte ja terveid kogudusi, kes peavad veel vaeva nägema Jeesuse õpetatud palve esimese rea õppimisega. Aga olen veendunud – selle õppetunni sooritamisel on palju häid tulemusi.

Tõeline elu peitub osaduses. Ökoloogid püüavad kõnelda osaduse keelt; inimene peab tunnustama oma osaksolemist Jumala loodust. Mida arvata tehasest, mis reostab õhku või vett ja ütleb – „see on ainult minu asi"? Või riigist, mis tegutseb samasuguse enesekesksusega. Ainult teistega arvestamine, iseenda nägemine seostes teistega edendab elu. Nii looduses, inimsuhetes kui kirikus.

Nelipühijutluses tasub meenutada sedagi, et ühelgi kirikul pole peos viimset tõde Jumala kohta. Jumala riik on suurem kui meie kogudus või kirik või konfessioon. Meil tuleb kuulata ja austada neid, kes kummardavad Jumalat vaimus ja tões, kuid kuuluvad mõnda teise traditsiooni. Vahest sellepärast ongi palju kirikuid, et ainult erinevad jumalateenimise kogemused ja vormid üheskoos võivad natukenegi anda aimu Jumala suurusest.

Kristus pole meile andnud ülesannet luua kirikute paremusjärjestust või asuda mõnd oksa välja praakima. Puu võras on palju oksi. Pole oksade otsustada, kes kuulub võrasse ja kes mitte. „Oksad" on niisugustele aruteludele liiga palju aega ja jõudu kulutanud. Oksade kutsumus on hoopis üheskoos vilja kanda: laiendada headuse, rahu ja rõõmu alasid selles maailmas; teostada õiglust, kus ebaõiglus võimutseb; halastada seal, kus kättemaks tundub magus; seista nende eest, kes ise ei oska enda eest seista ja palvetada nende eest, kes ise ei oska enda eest palvetada.

Jumala rahva osadus

Mida tähendab osadus ja koosmeel koguduses? Minu meelest kujutab see eelkõige suurt õpiülesannet. Osadust tuleb pidevalt luua. Ühiskeelt on vaja pidevalt kasutada. On sul kaaskristlastega erinevaid teoloogilisi arusaamu? Kui käitud, nagu ainult sina teaksid õigeid vastuseid, kui halvustad vestluskaaslast või ei malda teda ära kuulata, siis lõhud osadust. Kui oled valmis õppima, kui usud, et ka su kaaslasel on vaimu valgustus, kui olete mõlemad valmis tunnistama, et vajate Jumala abi, siis kasvab osaduse vili.

Kas tunned, et sul on mõne inimesega raske suhelda? On keegi teinud sulle ülekohut? Kui räägid temast halba, kui lased vihkamisel tuha all hõõguda – siis rikud osadust. Kui oled valmis olukorrale ausalt silma vaatama ja otsima lahendust, siis suurendad osaduse võimalusi.

Olen õppinud osadusest arusaamist kuueteistkümnenda sajandi anabaptistidelt. Nad mõistsid Kristusele pühendumist lahutamatus seoses pühendumisega oma kogukonnakaaslastele. Ristimine ei olnud nende jaoks ainult tõotus Issandale või isiklik „puhta südametunnistuse tunnistamine". See oli ka kinnitus, et ristitav on valmis kuulama „vendade ja õdede" nõuandeid, ja samas, et ta ise ei jää ükskõikseks, vaid aitab ja avaldab oma arvamust seal, kus tarvis – ometi Kristuse valitsuse alla jäädes. Need varased „ristijate" osaduskonnad, mõnikord üsna väikesed, mahtudes talutuppa või linnakodaniku söögilaua ümber, püüdsid ellu rakendada osadusest tulenevaid järeldusi.

Kristlik elu ammutab oma jõu Kristusest. Osadus väljendub inimsuhetes, kuid vajab midagi enamat – ühendust Kristusega. Mida enam mõistame Kristuse meelt, seda enam tugevdame ka omavahelist koosmeelt. Selleks vajame koguduse praktikaid, mis koondavad meid Kristuse ümber.

Vahest tasub koguduses kiirete otsuste hääletamise asemel võtta rohkem aega palvetamiseks, selguse otsimiseks, asjade koos läbi rääkimiseks. Kui kiriku ehituse või uute diakonite valimise küsimuses on eriarusaamasid, siis pole alati tarvis kohe kiirustada otsuste langetamisega enamuse jõul. Otsigem Kristuse meelt! Vahest antakse siis armu jõuda ühisele arusaamisele. Ja isegi kui otsus viimaks langeb hääletamise teel, oleme selle otsingu käigus kinnitanud, et üle meie arvamuse ja eelistuste on Kristus. Siis on neil, kes jäid vähemusse, jõudu langetatud otsusega leppida ja selle teostamisele kaasa aidata. Ja need, kes olid enamuses, on paremini hoitud uhkusega segatud võidurõõmu eest. Sest kõik teavad, et keegi on veel suurem. Tema valguses on meie parimadki otsused puudulikud, kuid viletsamadki lahendused võivad osutuda heaks, kui tema õnnistab.

Nii loob Kristuse suuruse tunnustamine, tema hea valitsusvõim, osadust, mis ületab inimlikud eriarusaamised. Niisugune koosmeel on üks osa viljast, mis kasvab Kristuse koguduse puul. Ei, me ei jää rahule ainult lehtedega.

Jumala rahva osadus on üheskoos Jumala teenimise osadus, üksteise tunnustamise ja avatud kuulamisvalmiduse osadus, ja mõnikord ka vigadest õppimise osadus. See on Kristusega ühendusse jäämise pidevalt arenev kogemus. Selles on koosmeele ja ühiskeele otsimise „võlu ja vaeva". Nelipühi ime tunnistab, et Paabeli segaduse mõjule on selles maailmas olemas vastumõju.