Emmause tee lood

7/2008 Meego Remmel, EKB Liidu president

Luuka evangeelium 24:13-35

Käesoleva aasta suvefestivali peateemaks valiti küsimus: kuhu viib tee? Igal juhul viib tee vastu tulevikule. Aga millisele?

Sarnased küsimused võisid olla mõtteis ja huulil ka noil kahel Jeesuse jüngril, kes tema ristisurma järel pettunult Jeruusalemmast Emmause poole kõndisid. Valusate kogemuste, haavade ja lootuste surma pealinnas polnud Kleopasel ega ta kaaslasel enam midagi teha. Kui õhtuks Emmause öömajalegi jõuaks...

Nad ei teadnudki, et samal päeval oli Messias surnuist üles tõusnud. „Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas. Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära. Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?" Ja nad jäid kurvalt seisma..." (Lk 24:15-17)

Kummaline, et Jeesus ei küsinudki oma jüngreilt, kuhu tee viib, vaid pigem – milliseid lugusid nad oma teel jutustavad. Tundub, et samamoodi esitab ta messialiku väljakutse keset meiegi tänapäevast eluteed. Kaasaja kristuslikuks küsimuseks pole siis mitte quo vadis, vaid tell your story. Kas Jumalat enam ei huvitagi, kuhu meie tee viib? Vastupidi, Kõigekõrgemana näeb ta palju kaugemale teest enesest. Ta teab ja teadvustab, et lugudest, mida me jutustame, hakkab sõltuma, kuhu, kuidas, kellega, milleks ja kelleks me üleüldse teel oleme.

Lugudest, mida me jutustame, sõltub, kuhu me oleme teel

Lugudest, mida me jutustame, sõltub, kuhu me oleme teel. Nagu need kaks. Pärast kõike seda, millest tagantjärele masendavaid lugusid jutustati, võidi üksteisele vaid kaasa tunda: „Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab."

Kõigi lootuste surmast oli möödas juba kolm päeva. Kõik. Enam polnud midagi mõtet oodata. Omavahelises vestluses meenutatud lood „kõigest, mis olid juhtunud", kujunesid veel vaid kurvaks nädalavahetuse kokkuvõtteks. Edasi tuli Jeruusalemm võimalikult kiiresti seljataha jätta, seda nii füüsilises kui emotsionaalses tähenduses. Pigem viigu allakäigutee juba Emmause poole! Ja mitte seepärast, et sinna tõepoolest olnuks vaja välja jõuda, vaid seetõttu, et messialike ootuste pealinnas ei tundunud neil oma elulootuse kehastuse surma ja mahamatmise järel enam õieti midagi teha olevat.

Piibel räägib, et „nende silmi peeti kinni". Võimalik, et nende meeli pimestasid vastastikku üle ja ümber räägitud kannatuse- ja surmalood, mis muutusid õhtu hämaruses teed käies aina koletumaks ja võtsid kahe täiskasvanu mõttemaailma üle üha enam võimust. Tõepoolest, lugudest, mida me jutustame, sõltub paljuski, kuhu oleme teel. Emmause tee jüngrite lood olid nii võimsad, et nende keskel isegi Jeesust ennast kohates ja kõnetades „ei tundnud nad teda ära".

Olnuks Kleopasel ning tema tee-, vestlus- ja elulookaaslasel vaid teistsugune lugu jutustada! Ehk liikunuks nad siis teist teed? Seda kinnitab ka tõik, et kohe, kui nad Jeesuse poolt jagatud lugude ja ilmsikssaamise järel lõpuks Emmauses avastasid, et tegelikult on nende Messias ju surnuist üles tõusnud ja end neile isiklikult ilmutanud, „nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma". Kummaline, ent tõsi: vastu ööd tõttasid kaks meest nüüd sootuks vastupidises suunas, tagasi tuldud teed – ja seda ainuüksi seepärast, et võidi jutustada otsekui uuestisündinud lugu Jeesusest. Too ei olnud enam lugu surnud, vaid elavast Jeesusest, mitte lugu kellestki kusagil ja kunagi enne elatud ajaloos, vaid just siin ja praegu elavast Jeesusest nende eluloo keskel! Jeruusalemma jõudes said nende lood ülejäänutega kokku. Nad „leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased, kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale. Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud."

Millistes lugudes meie liigume ja oma teed käime? Kui lugudest, mida me jutustame, sõltub, kuhu oleme teel, siis küsib Jeesus täna meiegi käest: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?" Jääme siis „kurvalt seisma" ja tunneme valusat võõrandumist või on meilgi jagada omapoolne kirjeldus sellest, mis tee peal on juhtunud ja kuidas ülestõusnud Jeesus meie eluloos tõeliselt äratuntavaks ja omaseks on saanud? „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees, kuidas ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud", ei ole veel kogu lugu. Tema lugu läheb edasi. Tänaseni. Meieni. Piibel kinnitab, et „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!" (Hb 13:8)

„Tahad Sa olla minu teekaaslane elus?" küsis Andrzej oma tulevaselt abikaasalt Teresalt kätt paludes. Sellise eluloolise teekaasluse määratlusega algab endise paavsti Johannes Paulus II poolt 1960. aastal Karol Wojtyla nime kandes loodud näidend „Juveliiri poe ees". Theatrumi lavastaja ning Eesti Aasta Isa 2007 Lembit Peterson on seda tükki kaasaja eesti teatripublikule tutvustanud kui „hetketi draamasse kalduvat meditatsiooni abielusakramendi teemadel". Mitu abielu kirjeldavat lugu jutustatakse läbi juveliiripoodniku vaateakna, kus peatuvad armastajapaarid, et osta ühise elutee sõrmused, aga ka armastuses pettunud üksijääjad, kes tulevad, et kuldne abielusõrmus kaalule panna ja kaubaks teha. Loo kristuslik võtmetegelane Adam ütleb oma sõrmusetehingut kaaluvale pettunud naisele: „Armastus ei ole seiklus. Tal on kogu inimese maik. Tal on tema erikaal. Ja terve saatuse raskus. Armastus ei saa olla hetk. Läbi armastuse läheb inimese igavik." Ja siis räägib ta loo. Et varsti tuleb tõeline Peigmees ja tema tuleb kindlasti ära oodata. Et mitte tormata esimese tänaval ettejuhtuva mehe sülle ja taas kord pettuda. Naine jääb seda lugu uskuma. Ja ootama. Lõpuks Peigmees tulebki. Ta jookseb talle vastu. Aga siis märkab, et Peigmees on tegelikult tema oma mehe nägu... Nii jääbki ta oma mehega. Ja sellest mehegajäämisest sünnib üks tähenduslikumaid põlvkondade järjepidevuse lugusid. Aga kummalisel moel on pea kõik Theatrumisse kogunenud eesriide langedes adunud otsekui igavikulist hetke keset viivuks pimedaks jäetud saali – enesesse vaatamiseks ning omaenda eluloo, abieluloo ja perekonnaloo erikaalu kaalumiseks. Ja kaalukal hetkel lõikub meiegi ellu kristuslik küsimus: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?" Jah, lugudest, mida me jutustame, sõltubki, kuhu tee viib...

Lugudest, mida me jutustame, sõltub, kuidas me oleme teel

Lugudest, mida me jutustame, sõltub ka, kuidas me oleme teel. Emmause tee jüngrid käisid oma teed „vesteldes ja arutledes", veeretades lugusid „omavahel kõigest, mis olid juhtunud". Ent nende „omavahelised" lood tegid neid vaid kurvanäolisteks ja masendunuteks. Miks? Kõik inimesed, eriti seistes silmitsi eksistentsiaalsete küsimusetega elu ja surma tähendusest, otsivad kõrgemat kui pelgalt „omavahelised" lugu. Me oleme loodud suurema loo jaoks kui me ise. Kuni me seda ei leia ja liigume oma teed „vesteldes ja arutledes" ainuüksi „omavahel kõigest, mis juhtunud", ei leia me rahu ega rahuldust.

Jeesus tabab Emmause jüngritele lähenedes märki, öeldes, et nad veeretavad teed käies lugusid just „omavahel". Messiana astub ta nende omavaheliste lugude teele ja läheb nendega kaasa, et aidata nende lood ühendada palju suurema looga, pühakirjalise looga, jumaliku narratiiviga. Nii ja ainult nii võib tekkida „omavahel" veeretatud lugudele hoopis avaram panoraam ja kõrgem tähendus. Korraga hakkavad Emmause jüngrid nii oma kogemusi ja kuuldusi kui ka iseennast kõige keskel sootuks uut moodi tõlgendama. Nende süda hakkab põlema – kuni nad tunnevad ära ülestõusnud Jeesuse. Nende elus toimub midagi suuremat kui nende „omavaheline" lugu, puhtinimlik arutelu ja vesteveeretus. Samamoodi muudavad lood, mida me jutustame, tänagi veel seda, kuidas meie kuhugi üleüldse teel oleme.

19. juulil 1940 küüditati Eesti Kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner Venemaale. Tema aadlisoost abikaasa Maria sõitis vabatahtlikult oma mehega vangistusse kaasa. Viimast korda nägi ta oma meest 24. aprillil 1952 Butõrka vanglas Moskvas. Johan viidi uurija kabinetist välja kanderaamil ning ta oli meelemärkuseta. Moskvast toimetati mõlemad Vladimiri vanglasse. Seal nad aga enam kokku ei saanudki. Johani surmast 13. märtsil 1953 sai Maria teada alles aasta hiljem, kui ta vanglast vabastati. Maria aga ei kibestunud. Enne vanglast vabanemist oli ta ühte oma kirja kirjutanud: „Kui keegi kunagi peaks minu järele küsima, siis ütelge talle, et ma armastasin oma meest." Armastus abikaasa vastu oli tema eluloo tähendus. Lugu, mida ta oma eluga jutustas, muutis nii teda kui seda, kuidas ta oma eluteed käis. Mariale ei antud isegi teada, kuhu ta mees maeti. Ometi teadis ta ja tegi teatavaks, kes ta on: „Ma armastasin oma meest." Nii elas Maria 25 aastat ja suri väärikas vanuses 1978. aastal. Tema haud asub Tallinna Siselinna kalmistul. Alles rohkem kui veerand sajandit hiljem puistati Vladimiri kalmistult Johan Laidoneri haualt toodud ja pühitsetud muld Maria hauale. See sündis 18. septembril 2004. Kuidas see võimalikuks sai? Tänu armastusele.

Ka Emmause teel andis viha ja kibedus aset armastusele ning südame põlemisele tänu narratiivile Jeesusega. Tema jutustatud pühakirjalugude valgel hakkasid kurvanäoliste üksiklaste südamed taas põlema ning oma inimlikule eluloole uut, hoopis lootusrikkamat väljavaadet otsima. Ärgem siis sulgugem „omavahel" lugude veeretamisse, vaid ühendagem oma elulooline narratiiv piibliloolise panoraamnarratiiviga – nii võime leida iseenda, omavahelised suhted, elusündmuste tähenduse ja suhte Kõigekõrgemaga täiesti uues tähendusväljas.

Lugudest, mida me jutustame, sõltub, kellega me oleme teel

Lugudest, mida me jutustame, sõltub ka see, kellega koos me oma teel oleme. Lood, millest räägime, kas seovad või võõrandavad meid kellegi või millegi suhtes. Olles „omavahel" ja piiratuna omaenda elukogemuse tõlgenduslikku maatriksisse, võime omi elusündmusi ja suhteid näha pelgalt omaenda subjektiivselt vaatekohalt, mitte aga kõrvalolija seisukohalt, rääkimata Kõigekõrgemast. Elulool koos ülestõusnud Kristusega on hoopis teistsugune perspektiiv. Nii võime oma teekäimist tõlgitseda koos Kellegagi, kes osutub kogu meie narratiivi Peategelaseks. Jeesus pole meie eluloos mitte kõrvaline osatäitja või kõrvaltvaataja. Ta on kõige Kese. Temata ei pruugi me oma loost üleüldse aru saada. Kõik toimuv võib osutuda kummastust- ja segadusttekitavaks, kafkalikult väljapääsmatuks unenäoks.

Ühes kaasaja vene kirjaniku romaanis jutustatakse inimajalugu analüüsivast arvutist, mis peab andma vastuse seni lahendamata inimelu probleemidele. Arvutisse tuleb vaid sisestada kõik olulisemad ajaloofaktid ning kompuutriprogramm töötab sellest lähtuvalt välja elulised vastused. Millegipärast siiski arvuti tõrgub. Asjatundjad lisavad veel ja veel ajalootõikasid, ent miski ei aita. Arvuti teatab, et midagi või kedagi olulist on veel vaja lisada. Lõpuks teeb keegi ettepaneku lisada ajaloo analüüsimise lähteandmetesse ka Jeesuse ehkki ateistide poolt on esitatud kahtlus selle isiku ajaloolises paikapidavuses. Aga midagi ei jää üle. Kristus sisestatakse inimajalukku. Ja korraga hakkab kompuuter tööle. Vastus inimkonna ajaloole on olemas, teatab arvuti. Usk Jeesusesse ongi inimajaloo ning -eluloo tõelise tõlgendamise valem.

Nagu Emmause teekäijad, nii seisame meiegi viimselt valiku ees, kas lasta Jeesusel minna oma teed või paluda tal astuda koos meiega. Me kas jutustame oma lugusid immanentselt omavahel olles või saame oma elule koos looga ülestõusnud Jeesusest transtsendentse, piireületava visiooni.

Lugudest, mida me jutustame, sõltub, milleks me oleme teel

Emmause teed mindi ühtede lugudega, tagasiteele Jeruusalemma asuti sootuks teiste lugudega. Jüngrid, kes olid kohanud Jeesust tõestisündinud ülestõusmiseloo kehastajana, ei jäänud istuma Emmause külakesse, vaid asusid koheselt teele Jeruusalemma. Lugu, mida nad võisid jutustada, määras nende liikumissuuna. Tänu sellele said neist Jeruusalemma teelised, rõõmusõnumi kuulutajad, masendavatele lugudele õnneliku lõpu jutustajad.

Ühel õhtul koju astudes jooksid mu väikesed lapsed mulle õhinal ukse peale vastu ja hüüdsid üksteise-võidu: „Issi, tead, õnnelik lõpp on olemas!" Võtsin siis oma poja ja tütrekese põlvedele ja küsisin arusaamatuses, mida see tähendab, et õnnelik lõpp on olemas? Selle peale jutustasid nad mulle loo lastelavastusest nimega „Õnnelik lõpp". Olla olnud üks kuri võõrasema, kes lõiganud kõigi muinasjuttude lõpud ära. Tulemuseks oli, teadagi, et kõik lood lõppesid õnnetult, head pidid kurja ees alla andma, kuri aga võidurõõmutses. Kasutütar, kes muinaslugudele südamest kaasa elas, läks võõrasema käest küsima, miks ta alati ainult õnnetu lõpuga lugusid jutustab. Selle peale võõrasema vihastas ja sulges tüdruku karistuseks kinnisesse tuppa. Nii ta seal nuttis, keset õnnetute lõppudega muinasjutte. Korraga astunud aga läbi kaminakorstna tuppa keegi tundmatu mees. Ta küsinud, miks tüdrukuke nutab. Viimane vastanud, et igatseb õnnelikku lõppu. Mees sirutanud oma käed ja öelnud: „Mina olengi õnnelik lõpp!" Seepeale leiti kõikide lugude tõelised lõpud üles – õnnelikud lõpud!

Samasugusele missioonile oleme kutsutud koos Jeesusega meiegi. Nagu Jeesus ilmus Emmause teekäijatele, nii võime astuda inimeste ligi kaasajalgi, kinnitades, et eluloos Jeesusega leiame me mitte pelgalt õnneliku lõpu, vaid võime kehastada jagatud õnnelikkust läbi elu. Me elame ja oleme õnnelikkuse teel, mis on kätketud loosse, mida me jutustame. Lugedes ja öeldes välja oma eluloolise narratiivi, leiame iseenda ja teiste eluloole ka uue, õnnelikukstegeva liikumissuuna. Nii sündis ka Emmause ja Jeruusalemma jüngritega. „Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!" Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad." (salmid 36, 45-48)

Lugudest, mida me jutustame, sõltub, kelleks me oleme teel

Lood, milles elame, teevad meist teatud tüüpi inimesed. Me saame kellekski teatud lugude tähendusväljas tõlgendatud elukogemuse kontekstis. Emmause loo foonil on meil valida masendunud kaotajate või suurimat rõõmu kogenud ja jaganud võitjate vahel. Oma isiklikus, perekondlikus, koguduslikus või ühiskondlikus eluloos võime kujuneda vastavalt esitatud minoorsele või mažoorsele loole kas kurvanäoliseks, pettunud, kibestunud, masendunud ja nii iseenda kui teiste suhtes kriitiliseks kohtumõistjaks või siis rõõmusõnumit jagavaks, julgustavalt mõjuvaks, üksteist ülesehitavaks ning kõigi, kaasa arvatud iseenda suhtes lootusrikast armastust väljendavaks. Meil on kõik eeldused saada selliseks, millise loo me endast jutustame, kelleks me viimselt saada tahame. Koos Kristusega oleme kutsutud saama kellekski, kes on suurem kui me ise. Ilma Kristuseta ei saa me selleks kunagi. See, mis lugusid me jutustame, kõneleb, kelleks me igatseme saada?

Tuntud kristlik eetik Stanley Hauerwas jutustab ühes raamatus loo mustanahaliste kogudusest, kus keegi abielus mitteolnud pühapäevakooliõpetaja jäi ootamatult rasedaks. Häbist hoolimata julges ta helistada ja rääkida sellest Deborah' nimelise naisega, ühe koguduseõega, keda ta ainsana söandas oma olukorras usaldada. Deborah kinnitas, et ta tuleks igal juhul koguduse keskele ja istuks kirikupingis koos tema perekonnaga. Ükskõik, kuidas kogudus reageeriks, lubas Deborah' perekond teda toetada. Kui kogudus sellest teada sai, reageerisid nad üle igasuguste ootuste. Leiti, et kriisiraseduses naist ei aita mitte kriitika ega tagarääkimine, vaid tugi ja abivalmidus. Kogudus ei hakanud tegema vahet lapseootel naise ja omaenda kogudusliku vastutuse vahel. Vastupidi, ühiselt pandi kokku nii eestpalvekäed kui ka annetatud rahad hoolitsemaks lapseootel ema eest ning katmaks rasedushoolduse ja sünnituse kulusid. Sünnituse kätte jõudes asus üks koguduseõdedest ämmaemanda rolli. Kui vastsündinud lapse vanaema keeldus tütart ja ta last omalt poolt abistamast, tõi kogudus emale söögi koju, koristas tube ning abistas beebi eest hoolitsemisel, kuni ema taas jalad alla sai. Täna kasvab too laps koguduse keskel üles. Ta on meie koguduse laps, ütles Deborah.

Minagi tahaksin osutuda sellise koguduse ja usukogukonna liikmeks. Ja kui me liiduna kellekski üldse saada tahame, kas mitte just nõndaviisi Kristuse-näoliselt hoolivaks armastuse kogukonnaks? K/keegi ehk kunagi küsib meiegi vendluse kohta: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?" Oleme siis veendunud, et tahame jutustada lugusid sellest, mille võtab motona kokku meie koguduste liidu arengukava: Kristuse armastus võidab!