Jumal laseb kasvada

10/2008 Eerik Rahkema, Haapsalu Baptistikoguduse pastor

„Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie." (1Kr 3:5-9)

Põllumehe töös ja vaimulikus elus on ühiseid seaduspärasusi.

.

Ühistöö

Enne, kui seemnest vili ja leib saab ning see lauale jõuab, on seal ametis mitmed inimesed. Põllumehe töö on ühistöö, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Sama kehtib ka vaimuliku põllu kohta – seal on mitmed, kelle ühistööna kogutakse vili Jumala salve.

Ühine eesmärk

Pole inimest, kes ei vajaks toitu oma ihule. Eks me ütle töölkäimise kohta "leiba teenima". Suur osa meie sissetulekutest läheb toidule. Teatud aeg võib muud ostud tegemata jätta, kuid leivata ei saa. Enamik inimesi Eestis ei pruugi põllumehe tööst palju teada ega selle vastu huvi tunda, kuid kui poeletid peaksid tühjaks jääma, siis märkab seda igaüks. Siis tärkab huvi põllumehe vastu.

Vaimulikus mõttes on inimesel sarnane vajadus ja eesmärk. Meie hing ja vaim vajavad toitu, mis meid vaimulike ja moraalsete isikutena elus ning töövõimelistena hoiab. See toit tuleb Jumalalt.

Uskliku inimese elu kannab Jumalast antud vilja: "Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus." (Gl 5:22-23) Päästetute elu kannab püha vilja: "Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks." (Rm 6:22) "...et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös" (Kl 1:10). Meie Päästja ja Issand ütleb: "Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja." (Jh 15:8)

Igaühel oma töölõik

Arenenud tööjaotusega ühiskonnas toodab põllumees vilja palju rohkem, kui ta ise või tema perekond vajab. Ta toodab seda müügiks, sest need, kes n-ö leiba teenivad linnas, vajavad rukkileiba ja soovivad seda osta. Ühiskonnas on igaühel oma töö, mis tuleb ühiseks kasuks.

Nii nagu rukkitaim ei tarvita enda kantavaid seemneid ise, nii ka usklik ei kanna vaimuvilja enda jaoks, vaid teiste jaoks. Vili kuulub äraandmisele. Jeesus ütleb: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja." (Jh 12:24)

Koguduses on igal liikmel oma osa täita "nõnda nagu Issand igaühele on andnud." Mõne töö on hästi nähtav, teise oma varjatum, aga igas töölõigus on vaja ustavaid inimesi. Apostel ütleb: "Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele" (Rm 14:7). Uskliku inimese elu ei ole enesekeskne, vaid Issanda keskne ja selline elu tuleb õnnistuseks ligimesele.

Kui apostel nimetas vaimuviljana armastust, pikka meelt, lahkust, headust, siis need on äärmiselt vajalikud just teiste inimeste jaoks. Nii on igal usklikul küll oma teenimise ala, kus ta oma panuse annab, kuid oluline osa vaimuliku vilja kandmises on tal ühine teistega. Vaimuvilja kannavad nii pühapäevakooliõpetajad, noortetöötegijad, rühmatööjuhid, jutlustajad, muusikud, kui ka need, kes kuuldavalt-nähtavalt silma ei hakka – ühesõnaga kõik koguduseliikmed.

Koguduse ainulaadsus ja ilu on nähtav selles, et erinevad liikmed, kel igaühel oma teenimise ala, omavad ühise eesmärgi ning kannavad sarnast vaimuvilja.

Jumal laseb kasvada

Jumalast oleneb inimese töö tulemus

Inimene võib oma töö kõige paremini teha, et vilja ja leiba saada, kuid tulemust on loota üksnes siis, kui vili kasvab ja see koristada õnnestub. Seemne idanemine, võrsumine, kasvamine, pea loomine, küpsemine – see pole inimese poolt programmeeritud sündmuste ahel, vaid Jumala töö. Samuti on inimesega – nii tema füüsilise elu kui ka vaimuelu seadused on Jumalalt. Inimene kasutab seda, mida Jumal on loonud ja tema kätte andnud.

Inimese töö õnnestub, kui Jumal seda õnnistab, muidu on inimese vaevanägemine tühja läinud. „Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head. Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo." (Ps 104:27-30)

Samamoodi inimese esmavajadusteski – tema päästmises ja vaimulikus elus – on otsustav sõna öelda Jumalal: "Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab." (Rm 9:16) "...see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva." (Fl 1:6)

Inimese päästmine, vaimulik kasv ja viljakas elu on võimalik üksnes Jumala halastuse ja armu tõttu.

Iga põllul tärganud seemet ei lase põllumees kasvada. Umbrohi kuulub tõrjumisele, sest ta raiskab maad ja takistab kultuurtaime kasvu. Vaimulikus elus on sarnane olukord – Jumal laseb kasvada vaimulikul seemnel. Aga, mis saab seemnest, mis on vaenlase külvatud? Jeesus ütleb: "Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju." (Mt 13:40-42)

Vaimuliku elu toob vaimuliku seemne külvamine. Apostel ütleb: "Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu." (Gl 6:7-8)

Kas inimene ei peagi pingutama?

Ehkki põllumees ei ole põldu ega seemet loonud ehkki ta ei loo soodsat ilma, on ta tööpäev sageli pikk ja väsitav. Miks? Sest temal on täita osa, mille Jumal on talle andnud. Samuti võib vaimulik töö olla vaevanägemine, sest töötegijad on Jumala kaastöölised. Ja Jumal teeb tööd, näeb vaeva ning kannatab seejuures.

Neljandas käsus öeldakse, et üks päev tuleb hingata, kuid: "Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi..." (2Ms 20:9) Töö ja pingutamine on vajalikud.

Inimene on püüdnud oma rasket tööd kergendada. Kui loomadega põlluharimine asendus raskete masinatega harimisega, siis, vastu lootusi, muutus midagi halvemaks. Nimelt tallasid rasked masinad viljaka mullakihi niivõrd kinni, et selle omadused viljakasvuks halvenesid. Sama on hea silmas pidada vaimulikul põllul. Kui inimsõbralik ja Vaimu-keskne vaimulik põllutöö asendub raskete audio-visuaalsete masinatega, siis õrn inimsüdame pinnas saab sageli kahjustatud ja kinni tallatud ning tuleb veelgi vägevamaid atru kasutusele võtta.

Mis ette võtta, kui puudub vaimulik värskus, kui vaimuvili ei võrsu, kui evangeelium ei huvita eksinuid? Mis ette võtta, kui usklikul pole isiklikku usulist veenet ja sügavust? Võib-olla toob loitsivalt kõlav kontsertliturgia Vaimu alla? Õnneks ei ole meie inimlikud pingutused esmase tähtsusega ei põllutöös ega vaimulikus töös. Saagi tagatiseks on Jumal: "Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus." (1Ms 8:22) Samuti vaimulikus elus – meid pole jäetud omapäi, meie Päästja ja Issand on oma järgijatega: "Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni." (Mt 28:20) Kinkigu ta meile korras nägemis- ja kuulmismeelt.

Jumal teeb oma tööd inimese juures armastuse, suure hoolivuse ja pika meelega. Meil on täita oma osa hea põllumehe tarkuse ning kannatlikkusega. "Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega... Vennad, võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks." (Jk 5:7,10)

Keda tänada?

Ostnud leiva, ütleb viisakas inimene müüjale tänu. Kuna me oleme paljudest inimestest sõltuvad, siis on tänumeel uskliku inimese juures loomulik. Enamikku leiva saamisega seotud inimesi me ei tunne ega kohta, aga Jumalale, kes leiva kasvada lasi ja inimeste tööd õnnistas, on meil võimalik alati tänu öelda.

Jumalale saame öelda tänu kõige eest. Eesti majanduslik heaolu, sotsiaalsed tagatised, ärisidemed jpm on meile antud, nende loomisel ega tekitamisel pole enamasti meie, vaid teised vaeva näinud. Soodsad looduslikud tingimused – see on meile antud. Kõige selle eest ütleme tänu Jumalale.

„Laulge Issandale tänuga, mängige kandlel kiitust meie Jumalale, kes katab taeva paksude pilvedega, kes valmistab maale vihma, kes laseb tärgata rohu mägedele, ta annab loomadele nende toidu ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad." (Ps 147:7-9)

Elu igapäevaselt kulgev rutiin kõneleb Jumala hoolivusest, sest ta on hoidnud oma õiglasi kohtuid tagasi ega ole tasunud vastupanijatele nende pattu kätte. Jumalast antud heade päevade ja armuandmise aja kasutamine jõuab ometi lõpule. Igapäevane leib, mis jõuab põllult poeriiulile ja meid seal ootab ning lõpuks meie lauale jõuab – see kõneleb meile Jumala pikast meelest. Ta ootab ikka veel: "Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele." (2Pt 3:9)

Oleme Jumalale väga tänulikud selle aasta lõikuse eest, milleks põllumees seemet külvas ja mida pikisilmi ootas. Kas Jumal võib rahule jääda saagiga, mis meie südamepõllult lõigatakse?