6/2010 Meinhard Elmi, Käina koguduse pastor
"Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!" (Kl 3:12-14)
Jumala valitud ja pühad
Kes need on? Lugedes Uut Testamenti, leiame sealt kirjade adressaadina nimetatud: "kutsutud pühadele" (Rm 1:7; 1Kr 1:2), "kõigile pühadele" (2Kr 1:1; Fl 1:1) ja "pühadele" (Kl 1:2).
Kui olin poisike, kuulsin maailma inimestelt sageli sõna "sai pühaks" või "hakkas pühaks". Hiljem kasutati sõnapaari "sai usklikuks". Nüüd kuuleb peamiselt sõna "kristlane". Kas selline nime muutus muudab midagi Jumala plaanis? Arvan, et rahva tarkussõna maksab ka selles, et "nimi ei riku meest, kui mees nime ei riku".
Kord oli mul mõttevahetus ühe eelmise valitsuskorra tegelasega. Ütlesin seekord, et mõnes mõttes on teil meiega sarnased seisukohad, nagu "inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend", aga "võidelda usuliste igandite vastu" asetab meid eri leeri, sest just sealt tuleb see jõud ja tahtmine armastada inimest kui sõpra, seltsimeest ja venda.
Seda on läbi inimajaloo ikka ja jälle püütud saavutada praeguse hetkeni, kuid ikka tuleb tunnistada, et head tahaks teha, aga välja tuleb, nagu alati, kuri. "Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda." (Rm 7:18) Jeesus ütleb, et inimeses peab toimuma midagi kardinaalset ja see on inimmõistusele lahendamatu Jumala ime. "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki." (Jh 3:3) Seda saame ainult Jumalast antud Püha Vaimu läbi elavaks tehtud usu kaudu vastu võtta, tulles oma pattude ja ebaõnnestumistega, sõnaga – vana eluga – palves tema juurde, kes ei lükka kedagi välja, kes tuleb temasse uskudes nõnda, kui on kirjutatud tema sõnas, ja paludes, et ta tuleks elama meie südamesse.
Peame meeles, et tema armastab meid enam kui meie teda, et ta igatseb meid rohkem kui meie teda. Ja kui oleme teda usu läbi palves oma südamesse vastu võtnud ning loovutanud vabatahtlikult ja teadlikult temale Kuninga ja Issanda koha oma südames, siis toimub see ime, et inimene sünnib Jumala lapseks. Ja see taevane sünnitunnistus on kinnitatud meie südames Püha Vaimu pitseriga.
Uus tõrjub vana välja
Elame õnneks sellises kliimavöötmes, kus igal kevadel näeme, kuidas surnud loodus Jumala ime läbi uuele elule tärkab. Kas üheski laboratoorses katses on õnnestunud eraldada ühes lilleseemnes õie kuju, värv ja lõhn? Ainult Jumala ime toob need omadused esile seemnele ettenähtud tingimuses. Nõnda on ka meie eludes, ainult selle vahega, et inimene on palju keerulisem lilleseemnest. Tal on Jumalast antud vabatahtlik otsustusvõime valida tee, mida käia.
Luuka evangeeliumi 15. peatükis räägib Jeesus kadunud pojast. Ta otsustas minna isakodust ära ja isa ei öelnud: "Mitte kuhugi sa ei lähe!" Ta kadunud poeg sai paremad mõtted. Kust? Arvata võib, et mitte selle peremehe käest, kelle juures ta oli. Ta otsustas valida elu oma isa kodus kasvõi sulasena. Ta läks teele. Kui paljud head kavatsused jäävadki kavatsusteks. "Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!" ütleb Jumala sõna. (Hb 4:7) Sõna "täna" on võimatu üle rõhutada. Alati ta ei kutsu ja keegi ei tea, millal see vaikne hääl vaikib igavesti.
Meil on tänases tekstis üleskutse rõivastuda uue inimese elu ja tegudega. Need on, mis väljastpoolt kohe silma paistavad. Kujutame mõttes kadunud poega nendes haisvates räbalates seal pidulauas, kus kõik lauasolijad on rõõmsad. Kas ta oleks saanud rõõmus olla? Aga tänu Jumalale, et talle anti kõige kallim kuub, kingad jalga ja sõrmus sõrme. Usun, et ta eelnevalt pesti ja puhastati täielikult.
Uus eluime ei olene siis sellest, kes ja missugused me oma loomu poolest enne olime. Paulus tunnistab, et ta oli kõige patusem inimene, sest kiusas taga Kristusesse uskujaid, kuid muudeti Jumala uueksmuutva väe läbi suurimaks Kristuse apostliks.
Veel natuke looduse imest. Oleme tähele pannud kui sügisel puud oma lehed langetavad, et mõned tammelehed ei tule maha. Sügis oma tormidega ja talv oma külma ning lumega ei suuda neid maha raputada, aga kui tuleb kevad uue elumahlaga, siis see lükkab selle vana koltunud lehe puhkeva punga rüpest lihtsalt välja, et maad anda uuele elule. Rooma 8:2 ütleb: "Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest." Tänu olgu Jumalale, kes oma Vaimu annab neile, kes tema sõna võtavad kuulda. Ja kõik see elu on tegev armastuse läbi. Kristuses Jeesuses maksab "usk, mis on tegev armastuse läbi." (Gl 5:6)
Uus loodu on püsiv
Paar mälestust, mida tahaksin jagada.
Minu vanaema armastas Jeesust mitte demonstratiivselt, vaid vaikselt kuid kõigile nähtavalt. Nii kaua kui ta suutis omal jalal Jumala sõna juurde minna, ei olnud 20 kilomeetrit talle liiga pikk tee ära käia ei suvel ega talvel. Kord viis tädi teda külapere koosolekule väikse vankriga ja kui Jumala Vaim puudutas koosolijaid, sai tema esimese õnnistuse (tähendab, temast kandus teistele edasi).
Kord ta laulis enda arvates üksinda toas olles laulu taeva kodust ja kui jõudis see salm: "Kullast uulitsad ei ole mitte minu hinge suurem igatsus. Mina tahan saada Jeesust kätte! Olen tema kallis pärandus!" siis ta pigistas kaks kätt süles kokku ja hüüdis nii vaikselt, kui sai, aga nii südamest, et see mulle hinge tungis ja on püsinud seal aastakümneid: "Halleluuja!"
Teine mälestus on vennast, kellega töötasime koos nii koguduses kui argielus. Ta jäi nõnda raskesti haigeks, et ei tundnud isegi oma lapsi. Käisin teda haiglas mõned korrad vaatamas ja tema juures palvetamas kuid ta ei väljendanud millegagi, et ta mind tunneb või minu jutust aru saab. Haigla teenijad kiitsid teda, et ta on nii tänulik. Mida ka teed ta juures, ikka tänab "aitäh." Ja milliseid ilusaid laulusid ta laulab. Need olid üks salm ühest ja teine salm teisest laulust, aga õige viisi peal. Sagedamini ta kordas seda salmi: "Oh kui väga nobedasti armuaeg kaob käest. See, mis õitseb hommikul, närtsib enne õhtut veel." Seda kõike oli meeldiv kuulda.
Kord küsisin, kas ta mind tunneb? Vaatas nii selgete silmadega, ei ühtegi märki sellest, et küsimus oleks kohale jõudnud. Siis anti südamesse küsida: "Kas sul on igavese elu lootus?" Ja kohe tuli nii selge ja vali vastus, et oleks kuuldav ka palatist kaugemale: "See lootus on kindel!" Mõtlesin, et tal on nüüd selgem moment ja kordasin esimest küsimust. Ei mingit reaktsiooni. Siis ma mõistsin, et usu salaasi ei toimi inimtarkuse ja mõistuse tasandil, vaid Püha Vaimu ja inimvaimu koostöös. Mõistusega võime korrigeerida ja varjata oma südame olukorda inimeste ees, aga kui mõistus enam ei saa kontrollida meie südame olukorda, tuleb välja see, mida Jumal kogu aeg näeb.
Lõpuks üks minu meelest ilus mälestus. Üks küla kooliõpetaja kinkis oma pruudile kas laulatuspäeval või pärast seda Uue Testamendi pühendusega: "Otsi Jeesust Kirja seest, kuni leiad südamest!" Peale tema abikaasa surma kingiti see Uus Testament minule. Tahaksin kinkida täna selle pühenduse Sinule. Selles on peidus Jumala imeline muutev arm. Aamen.
