Talle laul – vabaduse võti

9/2010 Liidu presidendi Meego Remmeli jutlus Oleviste kirikus 18. juulil AD2010.

Elus on hetki, kus kogu varasem lugu, olgu elu- või ajalugu, tundub korraga pooliku tõena. Midagi niisugust toimus 105 aastat tagasi, kui tuhanded inimesed tulid Tallinnas Stroomi ranna äärde ja kuulsid evangeeliumi kuulutust ning tunnetasid, et nende elulugu ei ole täielik enne, kui nad sellele evangeeliumi kuulutusele on vastanud; on saanud tõeliselt evangeeliumi kristlasteks. Sellest hetkest sai alguse liikumine, elumuutuv liikumine, mis täna on loomulik – aga võime julgelt öelda ka: üleloomulik – osa meie vendlusest, liidust, sellest koguduste ühendusest, kes me täna üheskoos oleme.

Poolikult elatud elu?

Mõned nädalad tagasi kuulasin ühe naise jutustust. Tal avastati vähkkasvaja. See kasvas ja arenes nii kiiresti, et arstid ei osanud enam midagi peale hakata. Kui haigus juba pidurdamatuks muutus, kaotas naine ühel hetkel teadvuse. Arstid pidasid seda lihtsalt koomaks. Aga tegelikult sai ta täiesti selgelt kõigest aru. Ta jutustas: korraga ma tõusin oma voodist kõrgemale; nägin, kuidas arstid olid mu ümber. Nad jooksid ja toimetasid, aga mina ei olnud enam seal, ma olin eemal. Ja siis nägin, kuidas ma tõusin üles, läksin ära siit maailmast, üles Jumala maailma. Sel hetkel sain ma aru, kui poolikut elu olin elanud, kui viltu oli see elu läinud.

Sel hetkel sain ma aru, kui poolikut elu olin elanud, kui viltu oli see elu läinud.

Ma ei olnud võtnud usku nii, nagu oleksin pidanud. Ma ei olnud tunnistanud sellest nii, nagu oleksin pidanud. Sel hetkel mõistsin, et on ainult üks palve, mida paluda: Jumal, kui sa annad mulle veel elu, ei taha ma enam elada poolikult, vaid täielikult, ma tahan elada tõeliselt, ma tahan elada täisväärtuslikult – sinule elatud elulugu! Ja siis ta ärkaski uuesti oma maises kehas ja voodis. Kuna tema eest palvetati, sündis ime: Jumal oli ta tervisega elule tagasi toonud. Nii istuski ta mõned nädalad tagasi oma sugulaste keskel ja tunnistas, mis ta elus oli sündinud. Ta ütles: ma tahan nüüd rääkida kõigile, et elu ei pea elama poolikult!

Vabaduse võti

Tänavusel suvefestivalil on räägitud vabaduse võtmest. On hetki meie rahva loos, mil küsime: kas see ongi kõik, mille nimel oleme elanud? Kas see ongi see vabadus, mida me tahtsime, kas selle nimel me elasimegi? Kas kõik see pole osutunud ainuüksi pooltõeks? Samasugusena võib vahel tunduda meie endi elulugu, meie suhete lugu, meie abielu lugu, meie perekonna lugu, meie koguduste lugu, miks mitte ka meie usuliikumise lugu. Päris lugu oleks otsekui kinni pitseeritud, nagu ilmutuslikku rullraamatusse pandud. Aga seda ei saa kätte. Tõeline lugu oleks nagu olemas, aga me ei saa seda lihtsalt lahti. Küsime siis, kus on vabaduse võti, kus on tõelise vabakslaskmise, nende pitserite lahtitegemise võti?

Midagi sarnast koges ja nägi ka Ilmutuse raamatu Johannes kui teda tõsteti siit maailmast kõrgemale. Ta nägi probleemset lugu, aga mitte niivõrd isiklikus tähenduses. Korraga nägi ta kõikide rahvaste, riikide, ühiskondade, kogu inimajaloo ja õigupoolest terve õndsusloo probleemi: see oli kinni pitseeritud ja ei olnud vabaduse võtit, millega pitsereid lahti võtta. Johannes palvetas pisarates, nuttes: „Jumal, kes on väärt, et võtta lahti see lugu, see raamat, mis jutustab meie tõelist saatust?" Siis kuulis ta korraga endale öeldavat, et Lõvi – Lõvi nagu Aslan, Lõvi kui võitja, Lõvi kui juutide kuningas – on väärt, et võtta lahti see pitser, see rullraamat, mis on kinni.

Lõvi või Tall?

Olete te tähele pannud ilmutusliku raamatu tekstis kummalist pildimuutust? Kui Johannes pöördus vaatama Lõvi, seda võitjat, toda triumfitoojat, kes üle kõige väärt, siis keda ta nägi? Ta nägi Talle, kes otsekui tapetud! See nägemuslik „nihe" ongi inimajaloo paradoks. Kas ei näita see kummalist tõika, kuidas Jumal päästab meid millelegi enamale, kui me ise oleme? Seal, kus meie inimsilm võib näha kaotust, surma, valu ja hävingut, otsekui Talle, kes on tapetud, sealsamas ütleb Jumal: „Tema ongi võitja Lõvi, tema ongi see, kes päästab!"

Seal, kus inimsilm võib näha hävingut ja surma, otsekui Talle, kes on tapetud, seal ütleb Jumal: „Tema ongi võitja Lõvi, tema ongi see, kes päästab!"

Inimesed otsivad, mis või kes või kus on vabaduse võti, aga Jumal ütleb: „See on Tall, kes on tapetud, tema ongi võitja." Täna kostub meieni selle Talle laul. See tuleb aastasadade – võime öelda, et isegi aastatuhandete – kauguselt. Nagu tähevalgus. Vaadates pimedal ööl tähistaevast näeme tähtede valgust. Aga too valgus, mis meieni jõuab, on aastatuhandete vanune, et näidata valgust, et näidata teed, et olla meile Jumala taevaks. Nii kostub ka Margo Kõlari loodud „Pirita Missa" kaudu meieni see Talle laul, mis on tegelikult juba ammu elatud ajalooliselt olevaks. Aga selle sära on nagu alles täna uuena meieni jõudnud, et meie võiksime sellega ühineda.

Talle laul on tulevikulaul

Ma ei tea, kuidas sinul, aga minu silmi tulid Talle ühislaulu lauldes pisarad. Mul oli raskegi edasi laulda. Korraga vakatasin, kuna adusin, mida Jumala püha Tall on teinud sinu ja minu eest, selle maa ja rahva eest, meie päästmise nimel. Me pole seda väärt, aga meid on siiski kutsutud seda tähevalguse laulu kaasa laulma – nüüd, ikka ja igavesti. Talle laul on tulevikulaul. Lauldes tänast Talle laulu tähendab, et me laulame tuleviku laulu. Me laulame seda laulu, mis kunagi saabki tõeks kõiges, lõplikus võtmes. Kallid, me ei laula täna viiulivõtmes, me ei laula täna bassivõtmes, me laulame vabaduse võtmes, milleks Jumal on meid vabastanud oma Talle vere läbi! Mõni võib öelda, et see on ainult sinu peas nõnda. Aga kui see ei ole meie peas, meie südames, meie keelel, siis ei olegi seda laulu. Victor Frankl on analüüsinud, mida inimesed kogesid olles koonduslaagrites, kui juutidelt võeti ära kõik õigused, kui nad olid alavääristatud ja neid tapeti, nagu tallesid viidi tappa. Ta tõdeb, et just sellel hetkel otsustasid nad laulda teistsugust laulu. Sel hetkel laulsid nad vabaduse ja võidu laulu. Ja selsamal hetkel sündis, et neilt ei saadudki vabadust ja eneseväärikust võtta, kuna vabadus ja pühadus oli saanud nende südame lauluks, mis kõlas nende eluloo kaudu ja oli viimselt võidulaul.

Kallid, täna on meid kutsutud laulma Talle laulu. Meile on ulatatud vabaduse võti usu läbi, usu läbi Tallesse, kes tapeti 2000 aastat tagasi ja kelle elulugu, kelle kannatus ja surm on täna nagu tähevalgus meie jaoks. Aga siinsamas öeldakse meile, et ka meie oleme kutsutud kaasa laulma. Oma südame, oma hääle ja eluloo ühendama selle lauluga. Nõnda muutub see ühtäkki prohvetlikuks lauluks, kuningriigi preestrite lauluks, kes võidavad koos Jeesuse Kristusega. Mitte nii, nagu meid ajaloos on alistatud ja anastatud, vaid nagu need, kes võidavad Jeesuses Kristuses, lunastades meid paremale, kui me ise olemegi.

Millist lugu laulab meie elu?

Meie koguduses on üks pime vend. Ta lonkab ja tema liikumine on nii raske, et viimasel ajal ei olegi ta enam palju kirikusse saanud. Ta on vana mees. Me võiksime öelda, et see mees on invaliid ja et ta on elus kaotaja. Ta on läinud läbi väga raske lapsepõlve. Väikesest poisist peale tabasid teda kannatused, mida meie rahvas on pidanud läbi elama. Siberi külmus, haigused ja Siberi koonduslaagriliku maailma totalitaarrežiimi surve võttis temalt tervise, võttis viimselt silmanägemise, võttis kõik, mida üks inimene võiks elamisväärseks, inimväärseks eluks pidada. Ta on jutustanud, et kui ta jõudis lõpuks Eestimaale, oli ta pettunud, kibestunud kogu selle režiimi ning kõige ja kõigi peale, mis või kes röövisid temalt kõik, mida üks noor mees, üks inimväärset elu igatsev inimene võis tahta. Aga siis juhtus midagi tolle pimeda mehega. Ta leidis Jeesuse Kristuse. Ta leidis teda aga mitte niivõrd kõikvõimsa ja vägeva Lõvina, kuivõrd tapetud Tallena, kes kannatas ka tema pärast ja ütles, et vaid andestus ja arm saavad viimselt olla selle maailma tõeline võit. Ta tunnistas, et ta lihtsalt pidi sellest haarama. Talle laul sai tema elu ainukeseks lauluks. Jeesus Kristus sai tema elu päästjaks. Ta elu muutus. Kibestumine kadus. Südamesse tuli rahu ja teadmine, et ta ongi kutsutud laulma selles maailmas teistsugust laulu, uut laulu, Talle laulu, võidulaulu, olgu või keset maailma, kus on kannatust ja valu, pimedust ja surmagi.

Kallid, me ei laula täna viiulivõtmes, me ei laula täna bassivõtmes, me laulame vabaduse võtmes.

Nüüd on see mees olnud juba aastakümneid meie koguduse pime muusik. Ta on pannud meie keelpilliorkestris pille häälde, klavereid häälestanud, kaasa mänginud ja laulnud. Iga keel, mida ta häälestab, – olen seda ta kõrval seistes kuulatanud – on talle Jumala keel, mida tuleb häälestada selleks, et see võiks lasta kõlada Talle võidulaulul. Olen vaadanud selle mehe elu, vestelnud ja palvetanud temaga; näinud, kuidas ta elab üle oma saatuse. Tema vabaduse võti ei ole mitte temas eneses või tema erilistes muusikavõimetes, selle loos, mida ta võib luua, laulda, esitada, vaid üle aegade lugulaulus, tolles suure tähega Laulupeos, kuhu tedagi on kutsutud laulma. Talle laul ongi tema võidulaul ja vabaduse võti. Kui me täna laulame Talle laulu, seda ühist kiituseviisi ülistussõnadega Issandale, siis ühineme temaga! Tulles püha õhtusöömaaja laua juurde, laulgem Talle laulu, saagem üheks akordiks selles loos, mille on kirjutanud Jeesus Kristus oma ihu ja verega. Tema on seesama eile ja täna, igavesti. Ka meie keskel. Aamen.

 

10_EKBKL-047 Tallinna vanalinnas Skoone bastionil toimunud 17. suvefestivalist osavõtjate silme ette asetati sümboolne vabaduse võti.

11_DSC_9932 Foto Heldur Kajaste Suvefestivali lõputeenistuse suure ühislaulmise kõla heliseb veel paljude hinges.