Jeesus on eluleib

4/2010 Jüri Jürgenson, Tartu Salemi koguduse pastor emeeritus

"Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti." (Jh 6:48-51)

"Vahepeal palusid jüngrid teda: "Rabi, söö!" Aga tema ütles neile: "Minul on süüa rooga, mida teie ei tea." Siis arutasid jüngrid omavahel: "Kas keegi on talle süüa toonud?" Jeesus ütles neile: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö." (Jh 4:31-34)

Loetud salmide keskne mõte on vaimulik toit. Jeesus oli koos oma jüngritega minemas Juudamaalt Galileasse. Tee viis läbi Samaaria. Kui nad jõudsid Jaakobi allika, õigemini kaevu juurde, läksid jüngrid külasse toitu ostma. Selle kaevu juures toimus Jeesuse jutuajamine Samaaria naisega. (Aga selle juures me ei peatu.)

.

Kui jüngrid külast toiduga tagasi jõudsid, pakkusid nad ka Jeesusele süüa. Nüüd ütles Jeesus jüngritele sellise mõtte, millest nad aru ei saanud: "Minul on süüa rooga, mida teie ei tea." Jüngrid arvasid, et keegi on vahepeal Jeesusele süüa toonud. Jeesus andis jüngritele selgitava vastuse, millest neil oli jälle raske aru saada. Seda mõtet on olnud raske mõista kõikidel inimestel: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud."

"Mina olen eluleib." – jälle raske mõista. Kas Kristus poleks saanud seda nii esitada, et kõigil oleks seda kerge mõista? Muidugi oleks.

Kristus seab meid valikute ette

Meil on valida, kas oleme valmis vaeva nägema, et mõista Kristuse õpetuse sisu või lööme lihtsalt käega. Kui Jeesus rääkis suurele kuulajaskonnale, et tema on eluleib, siis väga paljud lahkusid. Jeesus ei jooksnud neile järele, et pidage kinni, ma seletan ära, teen selle asja selgeks kõikidele.

Meil on valida, kas oleme valmis vaeva nägema, et mõista Kristuse õpetuse sisu või lööme lihtsalt käega

See polnud ainuke kord, kui kuulajad ei saanud aru Kristuse kõnest. Kui Kristus ütles, et rikkal on raske pääseda taevasse, siis kuulajate reageering oli: "Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: "Ja kes siis võib pääseda?"" (Mk 10:26).

Kui Kristus keelas abielulahutuse, siis jüngrid ütlesid: "Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata" (Mt 19:10).

Kui Kristus rääkis oma lähenevast ohvrisurmast, siis jällegi nad ei mõistnud selle mõtet. "Aga neile jäi see ütlus arusaamatuks" (Lk 9:45). Jüngrid ei salanud, et nad ei mõistnud alati Jeesuse kõne sisu.

Üks raske pähkel on olnud vaimuliku toidu küsimus. Kuidas mõista seda: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud"? Või kuidas mõista neid Kristuse sõnu: "Mina olen eluleib", "Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi"? (Jh 6:57).

"Kes mind sööb, elab minu läbi."

Et kõht vajab toitu, on selge kõikidele inimestele. Eriti selge ja valus on see neile, kes ei saa kõhtu täis süüa iga päev. Oleme kuulnud nende mälestusi, kes on olnud Siberi vangilaagrites. Nende suurim piin oli tühi kõht. Tänapäeval on poed toitu täis. Nälg on võõras asi. Vaesel ajal öeldi: "Jätku leivale." Rikkal ajal soovitakse: „Head isu!" Heast isust on puudus. Toidud ei maitse hästi.

Piibli peamine mõte on, et inimene vajab ka vaimulikku toitu. Seda teab iga kristlane, et peab uskuma. Usku peab olema. Piibli põhimõtteid peab tundma. Aga vaimuliku toiduga on asi keerulisem. Kas oleme tähele pannud, et ka Vana Seaduse aegsed pühad inimesed tundsid vaimuliku toidu tähtsust? Psalmides me leiame igatsust vaimuliku toidu järele, aga ka tänu vaimuliku toidu eest.

"Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge" (Ps 23:1-3.) Taavet ei söönud koos lammastega rohtu. Piltlikult räägib ta vaimulikust toidust. Ta polnud neid ridu kirjutades enam karjane. Ta tundis end Jumala karjalambana, keda Jumal toidab: "...tema kosutab mu hinge."

Sama tänulik mõte on ka 107. laulus: "ta kosutas janunevat hinge ja täitis nälgiva hinge heaga" (s 9). See polnud kõhutoit, see oli vaimulik toit.

Et inimene vajab igapäevast leiba, on selge kõikidele. Keerulisem on asi vaimuliku toiduga. Peab olema soov vaimuliku toidu järele, aga on vaja õppida vaimulikku toitu ka vastu võtma.

Kurb on näha inimesi, kes kord olid usuteel, aga nüüd enam ei ole. Nende usuelu on kokku kuivanud, nad on nagu närbunud lilled. Miks? Põhjusi võib olla mitmeid, aga siinkohal üks neist – nad on nälga jäänud. Usku on vaja, teadmisi on vaja, aga vaimulik toitumine on ka väga vajalik.

Meie kogudustes on läbi aegade olnud tavaks, et uusi liikmeid vastu võttes küsitakse nende käest, kas nad on Jumala lapsed? Uuesti sündinud Jumala laps? Nüüd mõned ütlevad: „Milleks seda vaja? Peaasi, et usub ja tahab olla kristlane."

Jumal on targem kui meie. Jumala lapseks sündimise mõte pole meie välja mõeldud. See on Uue Testamendi keskne tõde. Jeesus ütleb: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riik" (Jh 3:3). Peetrus tänab Jumalat, "kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist" (1Pt 1:3).

Iga sündinud laps vajab toitu. Tahab süüa. Mitte ainult oma esimesel päeval, vaid kogu elu. Ka vaimulikult uuesti sündinud Jumala laps vajab toitu. Vaimulikku toitu. Kui ta seda ei saa, siis ta hakkab närbuma ja kaua ta Jumala rahva ridades ei püsi.

Kogudusse uusi liikmeid vastu võttes küsitakse nende käest, kas nad on Jumala lapsed?

Muidugi on kurb see, kui keegi kord on olnud Jumala laps, kuid on aja jooksul kaotanud Jumala lapse osaduse ja ka toitumise vajaduse. Surnud ei vaja toitu.

Olen näinud inimesi, kes kord on olnud usurahva ridades, kuid kes on eemale jäänud. Kui neilt küsida: „Kas loed Piiblit? Siis vastus on selline: „Ma olen Piibli läbi lugenud, minu jaoks pole seal enam midagi uut.""

Oleme kuulnud õpetaja Harri Haameri Siberi mälestusi. Talt võeti ära kõik ta isiklikud asjad. Aga ta ei loobunud kunagi Uuest Testamendist ja võitles selle eest, mõnikord isegi elu kaalule pannes. "See on minu leib." - selline oli tema otsus.

Kuidas algab meie vaimulik toitumine?

Jumala lapseks saamise läbi. Aga kuidas me saame Jumala lapseks? Meeleparanduse ja isikliku usu kaudu Kristuse lepitusohvri vastuvõtmise läbi. Selle läbi saab teoks see, mida Kristus ütleb: "Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti." Kristus räägib siin piltlikult. Aga ainult meeleparanduse ja usu kaudu Kristuse lepitusohvri vastuvõtmise läbi võtame vastu Jeesust Kristust kui eluleiba. Nii on meie esimene vaimulik toit andestuse leib.

See on ühtlasi ka rahu leib. "Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi" (Rm 5:1). See rahu on Jumala lapsega päeval ja ööl. Lootuse festivalil kutsus Franklin Graham kolm õhtut järjest inimesi patust lahti ütlema. Kolm päeva järjest üks jutt: Ütle patust lahti, pane patt maha.

Kuidas seda saab Lootuse festivaliks nimetada? Aga seepärast, et pattude andestusega kaasneb veel midagi: lootus, igavese elu lootus. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti. Meeleparanduse läbi teinud inimene kogeb lootust, ta sööb lootuse leiba. Ta võib öelda: Ma ei karda surma, mind ootab taevakodu. Igavese elu lootus on suur varandus.

Kristuselt me võtame vastu ka lohutuse leiba, "...neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks" (Rm 8:28).

Muretundidel võime Kristuselt vastu võtta ka julgustuse leiba, "heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!" (1Pt 5:7). Nii võiksime jätkata. Jumala laps võib Kristuselt mitmekülgset leiba vastu võtta. Ta on meile tõeline eluleib.

Vaimulikult uuesti sündinud Jumala laps vajab toitu

Lugesin ühe Valkla koguduse vana venna mälestusi, mis ta oli kirjutanud umbes sada aastat tagasi. Seal ta kirjutab nii: "Täna oli rammus koosolek. Saime kõik toidetud." Nad olid Kristuse eluleivast osa saanud.

Jumala tahtmise täitmise roog

Nüüd teine kirjakoht: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud." Miks Kristus on üldse sellise mõtte öelnud, et Isa tahte täitmine on talle toiduks? Aga seepärast, et ka meie leivaks võib olla Kristuse tahte täitmine. Kas me oleme mõelnud kunagi sellele? Kas oleme ka kunagi seda kogenud?

Püüan ühe lihtsa näitega seda selgitada. Kui kaks inimest teineteist armastavad, siis nad püüavad oma armastatu kõik soovid täita. Kas nende kõht saab sellest täis? Ei, kõht mitte. Aga see, mida me nimetame sisemiseks inimeseks, see saab tugeva rõõmu ja heameele-elamuse. See on vaimutoit.

Kristus pakub ka meile sellist täitumise osadust. "Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin" (Jh 15:14). "Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse" (Jh 15:9-10).

Kui me Kristust armastame ja tema tahet täidame, siis me kogeme ka vaimuliku toitumise osadust temaga, süda täitub rõõmu ja rahuga.

Kristus tahab olla meiega toitumise osaduses. "Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga" (Ilm 3:20). Jälle Kristus pakub söögiosadust.

Kas me kogeme Kristuse toidulaua osadust, kui me kodus Piiblit loeme, kui palvetame, kui jumalateenistusel oleme? Toitumise võimalusi on palju. "Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele" (Mt 5:6). Oh, et me oleksime nende hulgas, kellel on nälg Kristuse eluleiva järele!

 

10_IMG_3460t Foto Eerik Rahkema: Õnnistatud on need inimesed, kelle igapäevasel toidulaul on aukohal Jumala Sõna ja värske must leib.

11_IMG_3465t Foto Eerik Rahkema: Paljud kristlased on oma Piiblis need salmid alla jooninud, mis nende usuelus erilist tähendust omavad. Pildil Johannese evangeeliumi 6. peatükk. Eesti Piibliselts, 1999.