Hingamine ja tunnistamine

10/2011

Aivar Raudver, Lihula Baptistikoguduse pastor

„Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega." (1Jh 1:2-3)

.

Poisikesena meeldis mulle tihtipeale Pärnu maakonnas Allikukivil ujuda ühes tiigis, mis oli põhjatu. Ühel kenal suvepäeval juhtus nii, et olime läinud koos naabripoisiga tiiki ujuma. Mul tekkis mõte demonstreerida sõbrale tiigis oleva palgiga trikke. Üritasin näidata, kui mitu tiiru suudan ma selle palgiga vee all teha. Tulemus oli hiilgav. Sooritasin trikke rohkem kui eales varem. Otsustasin proovida sama kopsumahuga veel korra, aga nüüd oli hapnik täielikult lõppenud. Sirutasin käed ette, andsin jalgadega hoogu ja lootsin, et järgmise hetkega olen veepinnal. Paraku olin rängalt eksinud. Hapniku puuduses olin kaotanud ruumitaju. Suund, mille valisin, ei viinud mind veepinnale, vaid kusagile mujale. Mäletan tollest korrast ülimat meeleheidet. Lõpetasin harjumuspärasel viisil veealuse ujumisstiili ja selle asemel hakkasin uppuja kombel üksnes kätega tugevaid tõmbeid tegema. Õnneks jõudsin veel poolsegasena veepinnani.

Seda kogemust ei meenutanud ma mitte selleks, et teid hoiatada rumalate tempude eest. Ka mitte sellepärast, et vahel on inimesel vedamist. Kuigi see kõik on õige, tahan ma ometi viidata millelegi sootuks olulisemale. Tahan rääkida sellest, et nii nagu hapnik on vältimatu meie bioloogiliseks eluks, nõnda samuti on Jeesus vältimatult vajalik meie vaimulikuks eluks.

Jeesus on minu juhtijaks nii pimeduse kui valguse tundidel.

Võib-olla keegi julgeb selles väites kahelda. Minul on neid kahtlusi küll ette tulnud. Minu puhul pole võib-olla olnud tegemist mitte niivõrd kahtlustega. Olen lihtsalt teatud kordadel lakanud hingamast Püha Vaimu rütmis. Jube lugu! Kas pole? Mis juhtuks siis, kui meie hingamisorganid lihtsalt lakkaksid töötamast? Me lämbuksime, kui abi jääks tulemata. Või on keegi meist nii osav, et päästab end ise? Mina küll mitte. Ja vaevalt öeldu mind kuidagi alavääristaks.

Me loeme, et "Elu on saanud avalikuks"

Võib-olla tahab keegi küsida, kuidas pidid siis inimesed elama enne Kristuse sündi? Siia üks väike vahepala. Ajavahemikus kusagil 400 kuni 300 aastat eKr elas Korintosest pärit küünikute koolkonna filosoof Diogenes Sinopest. Küünikuid tunti tolleaja Kreekas eelkõige kui vooruste ja heade tegude propageerijaid. Diogenese nimi on läbi pika ajaloo inimeste jaoks tuntuks saanud tema veidrate elukommete tõttu. Legendi järgi olevat ta elanud vaadis. Just sellest mehest räägitakse, et ta olevat omal ajal kõndinud keset päeva põleva laternaga mööda tänavat. Linnaelanike hämmeldunud küsimustele vastanud too veidrik, et ta otsivat inimest.

Vähem kui pool tuhat aastat hiljem kõneles apostel Paulus Ateena areopaagil (Ap 17:22jj). Temagi jutt tundus alguses tollele rahvale pisut veidrana. Kuid Paulus ei kõnelenud mitte inimese otsimisest, vaid hoopis leidmisest. Ta rääkis Inimese Pojast Jeesusest Kristusest. Õigem oleks öelda, et Jeesus on leidnud meid- mind ja sind.

Siiski näeme Vana Testamenti lugedes, et ka tol perioodil oli inimestel võimalik elada Jumala Vaimus. Aga Kristuse läbi on Jumal tulnud meile veel lähemale.

Me loeme, et "me oleme näinud"

Kui apostel Johannes kirjutab, et ta on näinud, on asi mõistetav. Kõnelevad ju rohked ajalooürikud sellest, et Johannes oli Jeesuse armastatuim jünger, kes viibis ühes oma õpetajaga kõikjal. Johannes oli Jeesust tõepoolest näinud. Aga kust võtan mina selle õiguse, et öelda – ka mina olen Jeesust näinud?

Olen näinud oma elus Kristuse päästvat armu; olen näinud imepärast käekäiku.

Inimene õpib maailma tundma mitme erineva meele kaudu. Johannese kirja alguses tunnistab apostel Elu Sõnast ja Jeesuses Kristuses ilmunud igavesest elust: „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks." (1Jh 1:1-2) Kuulmine, nägemine, katsumine – nende inimesele antud meelte kaudu me otsime, avastame ja leiame. Mida erinevamate meeltega me Jumala ilmutust tajume, seda enam me rikastame ka osaduse kogemust temaga. Tunneme Issanda juhtivat ja toetavat lähedust.

Apostel Paulusel on Rooma kogudusele öelda midagi väga tähelepanuväärset: "... see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada." (Rm 1:19-20)

Selles Pauluse tõdemuses võime kokku võtta oma vahetud kogemused Jeesusega. Usklikud inimesed püüavad oma elu imelistes seikades näha alati enamat kui üleloomulikku juhuste kokkulangevust. Sama toimub ka rahvaste ajaloos. Eriti ilmekalt näeme seda Iisraeli rahva käekäigus.

Nii julgen minagi usus öelda: mina olen näinud

Olen näinud kaduvuse orjuses olevaid inimesi, aga Jumal ei ole meid loonud mitte selleks, et me teda orjaksime – sest Jumal on iseeneses kirjeldamatult rikas ja tal ei ole mitte midagi tarvis. Ta ei ole meid loonud isegi mitte selleks, et ennast lõbustada, nagu mõned filosoofid on arvanud – sest Jumal, kes vaataks maailma kui lõbusat või tragikoomilist näitemängu, ei erineks millegi poolest kurjast nukuteatri direktorist Karabas Barabasist ega oleks mingi Jumal.

Olen näinud paratamatust, kuid Jumal ei ole meid loonud ka mingist paratamatusest – justnagu voolaks kogu olemine temast tahtmatult välja, nagu taas mõned filosoofid on arvanud. Jumal on meid loonud armastusest – soovist oma olemise rikkust ja elu täiust kellegagi jagada. Need „keegi" oleme ka meie – igaüks. Mõelda vaid, kui palju on meile antud: kogu see kaunis maailm meie ümber, õhk, mida hingame, elu, mida elame, armastavad inimesed, kellega saame kõike seda jagada.

Olen näinud maailma elusid, kus ei ole ainult head. Siin on ka palju rikutut ja kurja – ja selleski ei ole Jumal meid iseenda hooleks jätnud, vaid on meile appi tulnud. Me usume Jumalasse, kes on iseeneses lõpmatult rikas suhe – armastuse suhe Pühas Vaimus Isa ja Poja vahel. Meidki on Jumal tahtnud sellesse suhtesse kaasa haarata – just selles on tema Poja inimeseks saamise mõte. Mitte ainult selles, et tema inimesekssaanud Poeg on jaganud kogu meie osa – võtnud enda peale isegi meie kannatused ja surma –, vaid ka selles, et ta annab meile osa enda omast, oma jumalikust täiusest ja igavesest elust.

Olen oma elus näinud Kristuse päästvat armu; olen näinud imepärast käekäiku; olen näinud sedagi, et isegi patus viibides võib saada tema erilise tähelepanu osaliseks. Aga mitte ainult mina. Mõelgem kasvõi prohvet Joonale, kes keeldus Jumala käsu täitmisest ja lõpptulemusena pidi väga alandaval kombel suure kala abil pääsema. Võiksin viriseda ja nuriseda paljude ebaõnnestumiste ja altminekute tõttu, aga ma ei julge. Tunnetan selgesti neis olukordades iseenese süüd. Pigem tahaksin öelda, et Jeesus on minu juhtijaks nii pimeduse kui valguse tundidel. See on minu usk ja ilmsi nähtav nägemus asjade seisust minu elus.

Veel kirjutab apostel Johannes sellest, et "tunnistame ja kuulutame"

Erakordsete sündmuste puhul eelistame vahetuid reportaaže, raadio otseülekandeid, teleülekandeid jne. Tol ajal puudus meedia meie tänapäevases tähenduses täielikult. Kuid tunnistus on olnud oma olemuselt üks ja sama, nii Jeesuse päevil kui ka tänapäeval. Kohtunikku ei huvita, mida tunnistaja sündmusest arvab või kujutleb. Kohtunik tahab teada eelkõige fakte. Samal põhjusel võib kuulda jumalateenistustel jutluste kõrval ka inimeste tunnistusi, et kuulaja võiks kuulda vahetuid elamusi ja tajuda usklike omavahelist osadust.

Täna ma tunnistan sellest, et Jeesus on oma armust kinkinud mulle võimaluse hingata. Õpetussõnadest loeme: "Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sees pole seda tunda." (Õp 14:33)

Kui prohvet Jesaja kuulutab ette meie Õnnistegija tulekut, siis ta ütleb tema kohta nõnda: "Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim." (Js 11:2)

Tunnista ja anna andeks

Jumala teedel käimine tähendab ka andeksandmist. Andesta neile, kes on sulle haiget teinud, solvanud, sõnadega haavanud ja on teinud meid "ülitundlikuks" ja kergesti ärrituvaks. Siin on valik käia Jumala teel või vaenlase teel. Kui Jeesus on meile andeks andnud, siis on meie sees võime igal ajal andestada. Võime tunnistada: ma annan andeks, kuna Issand on mulle andeks andnud. Või: ma annan andeks 7 korda 70 korda, kui on vaja, sest Jumal on seda soovinud. Tunnistuse läbi ja südameusust Jumalasse saan ma võidu – alati. Jumala sõna ei lähe tühjalt tagasi taevasse.

Võiksin viriseda ja nuriseda paljude ebaõnnestumiste ja altminekute tõttu, aga ma ei julge. Tunnetan selgesti neis olukordades iseenese süüd.

Tunnista, "kirjutatud on"

Tunnistamine on üks tähtis osa usuelust. Kui soovid tulemuslikku usku – siis räägi alati, mida Issand teeb sinu heaks ja mida Jumala sõnas on meie kohta kirjutatud. Tunnista seda, mida Jumala sõna ütleb sinu kohta ja sinu olukorra üle, isegi siis, kui sa veel ei usu kõike seda korrapealt. "Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu." (Rm 10:17) Jeesus tunnistas "kirjutatud on", kui saatan tuli teda kõrbe kiusama. Sellega võitis Jeesus hingevaenlase ja õpetas ka meid Jumala sõna samal moel tunnistama.

Tunnista tänuga!

Hea ütlus on: "Tänu avab taevaväravad!" Kui tunnistame Jumala tõotusi ja lubadusi, saame seda teha tänuga: tänu, et ma suudan kõike temas jne. Jumala sõnas loeme: "Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga." (1Tm 4:4)

Nii saame meiegi koos Jeesusega elades osa samast õnnistusest, mida me äsja lugesime. Selles äratundmises muutub meie elu- sinu ja minu elu. See kogemus on nii oluline, et sunnib ette võtma pikki teekondi, et kuulutada kõigile sellest Jeesusest, kes Jumala Pojana on surnud ja üles tõusnud ja elab. Aamen!