10/2012 Einike Pilli, Tartu Salemi kogudus
Usuteadusliku Seminari 90. aastapäeval Keilas, 16. septembril 2012
Oli aasta 1978. Üks 10-aastane Tallinna tüdruk sõnastas õhtupalves midagi, mis teda ennastki üllatas. Ta palvetas, et saaks ühel päeval õppida teoloogiat. See soov kasvas koos tüdrukuga suuremaks ja ühel päeval kuulis ta, et taasavatakse usuteaduslik seminar. Siis oli kevad 1989.
Seminar on alati olnud kutsumusega inimeste kool. Siia ei tulda prestiiži pärast, tulevikku kindlustama või lihtsalt sõprade mõjutusel; harva ka lihtsalt silmaringi avardama. Siia tullakse, sest Jumal kutsub. Ilma Jumala kutseta poleks seminari, poleks selles õppijaid ega õpetajaid.
Kutsumus ei too tingimata seminari, kutsumusi on igasuguseid. Aga kutsuja on alati sama ja alati on kutsumusel nii hind kui ka tasu. Seepärast võime täna mõelda igaüks oma kutsumusele kui küsime: Kes kutsub? Miks kutsumuse järgimine alati ei õnnestu? Mida tähendab, et Jumal on kutsuja? Mis on kutsumuse järgimise tasu?
„Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile. Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks. Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!"
(Jh 15:1-17)
Kes kutsub?
Sõna kutsumus viitab sellele, et keegi teine kutsub. Kas see tähendab, et meie endi käes ei ole suurt midagi arvata ega otsustada? Tuleb lihtsalt kuidagi välja uurida, mis meie kutsumus on ja seda siis täita? Ja kui ei olegi kutsutud, mis siis ikka... ongi hea rahulik elada ja oma asja ajada.
Tänane tekst annab vihje, et eelnev mõttekäik veab viltu. Kutsumus jõuab meieni osaduses Suure Kutsujaga nagu oks täidab oma ülesande osaduses viinapuuga. Jumala kutse ei saabu hoo pealt, muude tegutsemiste keskele. See saabub kui kuulatame ja otsime, aeglustame ja küsime. Ilma süvenemiseta ei tunneks me oma kutsumust ära ka siis kui see meile tänaval vastu jalutaks. Unistused ja igatsused, mida Jumal on meisse pannud, tuleb enda jaoks teadvusesse tuua ja sõnadesse panna, neid palvetada. Palvesõnades saab kutsumus kuju.
Unistused ja igatsused, mida Jumal on meisse pannud, tuleb enda jaoks teadvusesse tuua ja sõnadesse panna, neid palvetada.
Kutsumus avaldub ka tegutsemises. Pisikestes ülesannetes, mida meile usaldatakse, võib olla vihje kutsumusele. Suuremates vastutustes, mida kanname, on juba kogukonna äratundmine. Kutsumuse juurde kuulub olemuslikult arusaamine, et oleme kutsutud teenima, kandma vilja kellegi teise jaoks. Jääge minu armastusse, kutsub Viinamäe Aednik meid nii osadusse kui tegutsemisse.
Miks kutsumuse teostamine mõnikord ei õnnestu?
Jeesus räägib viljakandmisest veel ühes loos – külvaja loos. Selles tähendamissõnas on vihjeid kutsumuse takistustele. Kivisel maal võib kutsumuse seeme jääda kängu mugavuse, ebakindluse ja läbikukkumishirmu pinnases. Ohakad lämmatavad argieluliste küsimustena, millest sotsiaalse staatuse ja laheda toimetuleku soovid pole sugugi viimased. Kutsumuse järgimine tähendab valmisolekut loobuda nii sisemistest kui välistest takistustest. See tähendab öelda Jumalale: Palun, tule appi!
Jeesus räägib viinapuu-tähendamissõnas aednikust, kes puhastab oksi. Puhastamine käis kahel viisil: talvel lõigati kuivanud oksad ära ja kasvuperioodil "näpistati" liigsed võsud tagasi. Kutsumuse järgimine tähendab Jumala ees seismist küsimusega, mis on need osad meie elus, mis vilja kannavad, ja mis on teised, millest meid on kutsutud loobuma, ükskõik kui head need näivad või ehk ongi. Mõnikord on hea parima suurim vaenlane.
Kutsumus tähendab valikuid ja need võivad erinevatel eluperioodidel olla erisugused. Õige valik võib tähendada mingil etapil oma pere ja laste koguduse teenimisest ettepoole seadmist. Või oma argitöö vastutusrikast ja põhjalikku tegemist, kuigi koguduse inimeste osadus on kutsuvam ja meeldivam. Aga see võib samamoodi tähendada otsust vähem argitööd teha ja võtta endale mõni vastutusala koguduses. See võib tähendada aja veetmist inimestega, keda me muidu oma lähimate sõprade ringi ei kutsuks. Vajalik valik võib olla seegi kui otsustame üle olla pärssivast alaväärsus- ja häbitundest ning selle asemel usaldada ennast ja Jumalat. Osaduses viinapuuga leiame, millised on meie igaühe kutsumused.
Mõnikord jääb kutsumuses kasvamine selle taha, et me pole valmis laskma Jumalal oma iseloomu "võsusid" tagasi näpistada. Enese õigustamine on lihtsam kui meeleparandamine. Sissesõidetud radasid mööda jätkamine on kergem kui uute mõtte- ja tegutsemisteede rajamine. Pole ju mingi saladus, et kiusatuse teeb eriti ahvatlevaks selle meeldivus, ja kes siis meeldivast asjast kergelt loobuda tahab. Kutsumus pole aga vaid tegemise teema, see on tervikliku olemise küsimus. Jaakobus kirjutab: "Ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett."
Lõpuks võib kutsumuse teel olla veel suurem takistus. Kartus, et Jumala kutse järgimise hind võib tähendada kannatusi ja vastutöötamist, mõistmatust mitte ainult väljastpoolt, vaid ka omade keskel. Jeesuse elu ja Apostlite tegude raamat illustreerivad seda hinda värvikalt. Igale jõule on vastujõud, ja kui Jumal tegutseb, ei jää kurjadki jõud magama. Kutsumusel on palju takistusi. Nende ületamine ongi kutsumuse hind.
Kutsumuse hinnast kõnelemine toob mu kujutlusse 40-aastase pikka kasvu mehe, kes seisab Läänemere rannal sadamakail ja vaatab järele eemalduvale laevale. On aasta 1944. On sügis. See on tema viimane võimalus Eestist lahkuda. Aga ta on otsustanud – pärast kahtlemist ja palvetamist – ikkagi jääda. Selle pikka kasvu mehe nimi on Osvald Tärk. Jah, kõrget hinda maksid ka need, kes läksid. Nende kutsumus oli teine.
Aga millist hinda maksis Osvald Tärk, kes sai selguse jääda kodumaale? Temas oli andekust saada laia mõjujõuga, isegi rahvusvaheliselt tuntud usuteadlaseks. Nõukogude võimu surve all jäi see võimalus kasutamata. Ta andis ära laialdase tuntuse. Aga ometi jättis ta sügava jälje nende inimeste ellu, kellega ta oma usku ja nõuandeid jagas. Ta maksis oma kutsumuse eest turvalisusega. Ülekuulamised, pidev võimude surve ja jälgimine said ta saatjateks. Kindlasti ängistas teda ebakindlus, mida ta kutsumus tõi kaasa tervele perele. Ja ometi oli ta mees, kes sisendas turvatunnet nendele, kellega iganes kohtus. Ta elu moto „Uskuge Jumalasse!" osutas sellele, kelle käes on viimselt kõik. Osvald Tärk järgis oma kutsumust. Aga seal sadamakail ei võinud ta teada, millist hinda ta selle eest maksab. Nagu ütleb luuletaja Doris Kareva: „Hind selgub hiljem."
Mida tähendab, et Jumal on kutsuja?
Jeesus selgitab: "Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks." On võimalik elada ja töötada tundega, et kõik sõltub meist endist – meie tublidusest ja annetest. Aga isegi kui tublidust ja andeid on keskmisest rohkem, tuleb kuskil vastu võimete piir. Tihti usaldame oma töö ja teenimise alles siis Jumala hoolde kui jääme hätta, ega saa oma jõuga enam hakkama. Aga meie kutsumus on olnud algusest peale Jumala käes ja ta on õnnistanud meid ka siis kui oleme arvanud end ise toime tulevat.
Oma kutsumust järgides ei võinud Osvald Tärk seal sadamakail teada, millist hinda ta selle eest maksab.
See kehtib nii üksikisiku kui kogukonna kutsumuse kohta. Jumal on igaühe kutsumuse garantii, mitte meie endi annid, tarkus või eksimatus. Meid on kutsutud tegema oma parim ja jätma ülejäänu Jumala hooleks. Kui palvetame inimestega nende tervise, töökoha või sisemise vabanemise pärast, on meie osa palvetada ja ülejäänu on Jumala käes. Kui jagame kellegagi Jumala head sõnumit, on meie osa ette valmistada ja sõnastada, aga tähenduse ja usu tekkimine on Jumala vastutus. Kui läheme õppima, on meie osa teha õppetükid, Jumala vastutus on muuta õpitu tähendusrikkaks meie elusituatsioonides ja kontekstis. Kui oleme ettevõtjana teinud investeeringu palvetavas meelsuses, on ülejäänu Jumala käes. Kui teenime kasvataja abina lapsi ja palvetame nende elud ja kodud Jumala kätte, siis oleme teinud oma osa – Jumal lisab sellele juurde. See on vabastav teadmine.
Mõeldes meie koguduste liidu seminari tulevikule, võime iseenesele toetudes muutuda murelikuks. Liiga palju tegureid on meie vastu: hariduspoliitilised trendid, kooli väiksus ja õppijate hõivatus, finantsolukord. Aga kui vaatame ajas tagasi, siis märkame, et seminar on algusest peale olnud Jumala projekt. Muidu poleks me kindlasti 90. verstapostini jõudnud. Muidu me poleks täna siin. Ja mineviku Jumal on ka tuleviku Jumal. Tema viib meid edasi ühel või teisel viisil.
Mis on kutsumise tasu?
Töötegija on oma palka väärt, kinnitab Pühakiri. Kutsumuse järgimise palgaks pakutakse tänases kirjakohas rõõmu. "Et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks," ütleb Jeesus. Täielik rõõm tuleb harva sellest, et me ise midagi saame. Pigem tuleb rõõm sellest, et elame tähendusrikkalt, meid on vaja kellegi teise jaoks. Rõõm on peidus enesest kaugemale sirutumises ja kellestki või millestki hoolimises. Ehk seepärast seob Jeesus tähendamissõnas nii lahutamatult kokku armastuse ning rõõmu.
Kutsumuse järgimise palgaks pakub Jeesus täielikku rõõmu.
Oksad ei ole olemas iseenda jaoks, ilusate lehtede ega õite pärast, selleks et neid imetletaks. Oks, või tegelikult terve puu, kannab vilja kellegi teise jaoks. Suur Kutsuja tuli siia maailma teenima ja meid on kutsutud seda eeskuju järgima.
Jeesus ütleb: "Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle." (Mk 8:35) Ehk on jutlustajate seminari ja seda kandva usuliikumise elujõud olnud just selles, et alati on mõeldud kellelegi, kes vajab abi ja teenimist. Kellelegi teisele, kelle heaks on vilja kantud ja kes on suurem kui meie oma ettevõtmised. Mitte niivõrd enda kestmisele ja õitsengule. See tajumus suuremast on kandnud läbi ajaloo keerdkäikude ja annab meile täna põhjust rõõmustada.
Kokkuvõte
Kutsumuse küsimus puudutab kõiki inimesi. See on osa meie surelikkusest, et küsime, kuidas oma elu targalt ja tähendusrikkalt elada? Mis annaks mõtte meie lühikesele eluloole? See on osa meie igavikulisusest, et küsime, kuidas tuua au igavesele Jumalale, Suurele Kutsujale? Kuidas olla osa millestki, mis kestab meist endast kauem ja puudutab igavikku?
Kutsumust pole kunagi hilja leida või uuendada. Täna on ilus päev öelda "jah" Suure Aedniku poolt meisse istutatud igatsusele. Võime astuda samme selleks, et oma kutsumust palveosaduses või teenimises leida. Täna on hea päev, et koos Suure Aednikuga oma elu puhastada ja korrastada. Aga see pole järjekordne ponnistus midagi ise ära teha, see on usaldus Suure Kutsuja vastu. Me võime lihtsalt öelda: "Issand, siin ma olen!"