12/2011 Intervjueeris Erki TAmm
Timo Lige (36) on Kärdla Ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja. Tema sulest on ilmunud sadu kristliku sisuga laule. Laulupealinna tiitli üheks kindlustajaks oli Kärdla Ühisgümnaasiumi koor, mille Timo lõi ja mida ta juhib. Ta on abielus Monikaga ning nende peres kasvavad Mirjam, Hanna ja Johannes. 
Kas ma teen Ott Leplandile liiga, kui ütlen, et Kärdla Ühisgümnaasiumi koor tõi laulupealinna tiitli Kärdlale?
Ma arvan, et veidike teed. Kuigi ta ise seda ei ütleks ja vist ka ei mõtleks. Laulupealinna tiitli võitmisel oli oluline osa nii Oti ja Hiiumaa fännidel kui ka loomulikult kõigil esinejatel. Viimase saate kohta julgeks ta küll öelda, et kui koori asemel oleks olnud mingi muu koosseis, oleks Kärdlal olnud väga raske Kohtla-Järve vastu saada. Kohtla-Järve alistati alles viimase kahe minutiga. Terve saate juhtis Kohtla-Järve.
Kuivõrd laulupealinna saateks koori ja tütre ettevalmistamine su tavaelu segi lõi?
Ikka päris korralikult. Kõvasti kannatas õpetaja tavatöö – tundide andmine. Aga ka koguduseelu, noortetöö ja kindlasti ka pereelu. Püüdsime küll kõige selle sees olla kogu perega, kuid pinged ja vastutus mõjusid pereisale kahtlematult 24/7. Ilmselgelt ei ole ma kunagi varem – nii lühikese perioodi jooksul – nii palju pealinnas käinud. See oligi kõige väsitavam. Seda aga ei saa võrrelda selle positiivsega, mida „Laulupealinna" projekt nii osalejatele, kui kaasaelajatele pakkus.
Tean, et Kärdla koolis on olnud aegu, kui õpilasi tuli kurjaga kooriproovi ajada. Kuidas on sinul muusikaõpetajana õnnestunud luua laulmist nautiv noortekoor?
Ma ei tea. Esimesed 7-8 aastat muusikaõpetajana olid minu jaoks küllaltki rasked. Minu eelkäija oli teinud silmapaistvat tööd ning kõigi jaoks oli loomulik, et kõik õpilased käisid kooli kooris. See toimis hirmu ja autoriteedi toel. Oli ilmselge, et mina selliselt koori kokku ei saa. Nii ei olnudki esimestel aastatel toimivat koori. Kõige keerulisem oli poiste koori „meelitamine". Samas nägin koori mõtet vaid siis, kui seal käivad laulda armastavad inimesed. Ma pole kunagi lauljaid valinud. Kooriliikmed ei pruugi olla kooli parimad lauljad, vaid need, kes tahavad ja armastavad laulda. Väike läbimurdemoment oli ehk 3-4 aastat tagasi. Tollase koosseisuga korraldasime kontsertreisi Saaremaale ja esinesime Kuressaare Siioni kirikus. Hiljem panime „Pildiraadio" filmitud videoklipid menukast kontserdist youtube'i. Need klipid said väga populaarseks ning järgmisel sügisel oli esimeses kooriproovis nii palju lapsi, et me ei mahtunud klassi ära. Koolikoori eripära on see, et miski ei ole püsiv. Tuleb arvestada pideva koosseisu muutumisega ja paratamatult muutub koosseisuga ka veidi koori meelsus ja õhkkond. Viimased 3-4 aastat olen võinud õpetajana tõeliselt rõõmustada oma koori üle.
Olen kuulanud teie koori kontserdisalvestusi. Esitate koolikoorile täiesti ebatraditsioonilist repertuaari – gospelit. Kas noored tulevad laulude mõttega kaasa?
Eks on erinevaid suhtumisi. Kristlasnoored saavad seda teha kogu südamest. On neid, keda see ei häiri, kuid kel on raske sellesse oma südant panna. Osad kannatavad ära sellepärast, et saaks laulda. Gospeli puhul on vaieldamatult peamine muusikaline olemus, miks seda laulda tahetakse. Ja on ka väga häid lauljaid, kes on liigse kristliku orientatsiooni pärast koorist lahkunud. Eks see repertuaari valik on üks suur tarkus ja peavalu. Ühelt poolt ei taha ju olla vastuolus oma südamega ja teisalt ei saa ma midagi lastele peale pressida.
Ennist tegin vist liiga hoopis su armsale tütrele, kelle siiras olemine ja laul eelviimases voorus võlus vaatajad täielikult. Sinu teine tütar laulis kooris. Kas sa oma tütarde muusikalise koolitamisega tegeled ise? Kas laulate kodus kogu aeg?
Pean tõdema kurbusega, et just kingsepad on tavaliselt ilma kingadeta. Minu osa tütarde muusikalisel kujundamisel on küllaltki kaudne. Loomulikult mõjutab see, et ma olen pidevalt muusika sees; ülistame koguduses ja laulame aegajalt kodus. Süsteemselt koolitab Hannat aga muusikakool ja Rita Lepland Kultuurikeskuse lauluringis. Mirjam laulab koolikooris ja koguduse ülistuses.
Seda peaks vist hoopis su abikaasa käest küsima. Aga olgu peale. Kuna sina oled muusik, kas siis kodu-, autoremondi ja teiste maisemate tegevustega tegeleb tema? Kuidas jagad oma abikaasaga igapäevaseid kohustusi?
Lühike vastus oleks, et meil ei ole väga kindlaid rolle. Kellel aega ja võimalust, see teeb vajalikud toimetused. Ma ei tea, kas see on minu muusikuks olemisest, aga ega ma ennast väga tugevaks praktilises asjaajamises ei pea. Monika on mõnes mõttes sundseisus ja peab olema veidi distsiplineeritum ja praktilisem. Vahest tahaks olla selline mehine mees, kes toob koju suure palga, ajab korda kõik maailma asjad, remondib auto, ehitab maja ning naisel jääb üle vaid oma tugeva mehe õla varjus end kuningannana tunda. Ega see mul väga hästi välja ei tule. Siiski oleme vaid 16 aastat abielus olnud ja ega nii lühikese ajaga kõike selgeks ei saa. Tööjaotusest niipalju, et on kuidagi kujunenud, et mina olen sageli kraanikausi taga nõusid pesemas ja see tuleb mul päris hästi välja ning mõnikord võib Monikat kohata autoremonditöökojas. Mitte küll autot remontimas, aga remondiaega kinni panemas.
Ajaliselt on su põhitöö koolis. Sa lood arvukalt kristlikku muusikat, mida armastatakse. Laulad ja kõneled sageli kogudustes väljaspool Hiiumaad. Juhid kristlikku osadusgruppi. Timo, kas sa oskad sõnadesse panna oma elu missiooni?
Kui vastata Piibli tsitaadiga: „ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud." (Fl 3:12) Ehk: jagada võimalikult efektiivselt seda, mida Jumal on minu sisse pannud. Mind väga puudutab Piiblis see koht, kus Stefanos seisab oma hukkajate ees ja tema kohta öeldakse: Stefanos – mees, täis Püha Vaimu. Ma ei taha, et kord öeldakse, et Timo oli hea muusik, heade laulude kirjutaja, hea organisaator, hea õpetaja või hea saatejuht. Ma igatsen kuulda: Timo – mees, täis Püha Vaimu. Ja seda mitte inimestelt, vaid Isalt. Kas me teeme palju või vähe, ei ole kõige olulisem. Olulisem on, et teeksime seda Püha Vaimu juhtimises ja väes. Siis jääb sellest tööst ka midagi järele ja see ehitab üles Jumala riiki. Praegu tunnetan, et minu osa on luua muusikat, juhtida väikest kogudusegruppi ja olla noorte keskel. 
Peatselt saabuvad jõulupühad. Arvatavasti toob see kaasa mitmeid töökohustusi kooriga, kuid meenuta oma lapsepõlvejõule.
Minu jõulud on enamasti seotud kahe paiga – Kärdla ja Jausaga. Kuna mu isa oli Jausa koguduse pastor, siis olime jõululaupäeval alati Jausa koguduse teenistusel. Nendest teenistustest ma palju ei mäleta. Ehk see lõhn, kaunistatud kuusk, Jausa küla rahvas ja laulud, mida laulsime oma pere lastega või ühislauluna. Pärast järgnes jõuluõhtu isa kodus Põlluotsa talus. Kõige enam meenub kingitustest punaste kaantega noorte entsüklopeedia ENEKE. Mul oli selle üle nii hea meel, et otsustasin selle algusest lõpuni läbi lugeda. Suur entusiasm rauges küll Andropovi juures. Vist oli 60. lehekülg. Sageli võtsime veel hiljem osa Kärdla teenistusest, kus esinesime laste- või noortekooriga. Kuigi pastori peredes kipuvad pühadeajad olema kõige pingelisemad ja kiiremad, meenutan ma täna lapsepõlve jõulusid siiski soojade ja maalähedastena, täis küünlasära ja jõululaule.
Millised jõulud on sinu lastel?
Tõenäoliselt üsna sarnased minu lapsepõlvejõuludega. Nüüd viin mina Jausa koguduse jõuluteenistust läbi ja lapsed on meiega kaasas ning neilgi on oma osa. Jõululaupäeva õhtul jagame ennast minu ema ja Monika vanemate vahel. Tõenäoliselt on jõulude tähistamisel veidi kasvanud kingituste osakaal. Ma loodan, et neilegi meenub täiskasvanuna pigem see meeleolu ja sõnulseletamatu jõuluhõng, mis kätkeb endas rahu ja soojust.
