12/2013 
Aarand Roos, 1999/2012
Jõulud on möödas, viige jõulupuu välja, kui olete ehted ja küünlad ära korjanud, ütles Ema.
Kuhu me ta viskame? küsis Isa.
Viige kas või tagasi metsa, seal on tema õige koht, leidis Ema.
Ja Poiss lisas omalt poolt pilkavalt: Mullast on ta võetud, mullaks peab ta jälle saama.
Ma ei taha, et ta peab surema, temal on sama õigus elada kui meil! toonitas Tüdruk.
No-nii, kui kellelgi ei olnud enam midagi ütelda vaidluse jätkamiseks, mindi välja. Pere sõitis autoga ostukeskusse ja puu võeti kaasa. Küllap saab sellest kuskil ikka lahti. Ta pisteti pagaažnikusse, ainult latv jäi välja.
Ja perekonna jõulukuusk oli õnnelik, sest ta tundis, et teda armastatakse.
Sõidu ajal kuusk kartis, sest ta ei teadnud, mis tast saab. Ja tee ääres mõned ilupuud näitasid talle näpuga ja naersid. Või nii talle vähemalt tundus.
Ostukeskusest väljudes kahetses Isa, et pagaažnikusse ei tahtnud toidukotid hästi mahtuda, sest seal tolgendas kuusk. Siis Isa vaatas ringi, haaras kuusel kaelast ja torkas ta jalgupidi parkimisplatsi kõrval olevasse lumehange.
Vist ei näinud neid mitte keegi, ja nad sõitsid kiiresti minema, sest ega see tegu vist päris õige ei olnud. Isa küll vilistas, aga see oli rohkem südametunnistuse vaigistamiseks kui märk heast tujust.
*
Nii jäigi kuusepuu parkimisplatsile. Üsnagi majesteetlikult, sest lumehang oli kõrge ja asus just suure parkimisplatsi sissesõidu kõrval. Sealsamas seisid ka väikesed sihvakad pihlakad viiemeetriste vahedega nagu sõdurid auvalves. Nemadki naersid ja nöökisid jõulupuud, et ta pole ikka päris.
Jõulukuusk vaidles vastu: tema oli olnud perekonnas kallite pühade keskne kuju, ilusasti ehitud. Ja tema ümber oli koguni tantsitud ja tehtud ringmänge. Aga mis teie siin seisate, teie koht on ometi metsas! märkis kuusk.
Pihlakad omakorda vastu: Meie siinse elukoha on kavandanud ja kujundanud linnaaednik, kellel on koguni diplom. Aga kus on sinu ehted nüüd, näed, meil on punased marjakobarad küljes kogu talv.
Aga minul on jälle rohelised oksad aasta ringi, ja ma võib-olla saan ühel päeval isegi uued ehted, arvas jõulukuusk.
Selle peale vangutasid pihlakad pead.
Nii nad elasid seal kõrvuti, kuusk ja pihlakad, ärkasid koos hommikul, kui ostukeskus avati, ja uinusid koos õhtul, kui kõik autod olid ära sõitnud.
Ja kui perekond käis seal ostusid tegemas, ütlesid nad mõnikord oma kuusele tere, tegid parkimisplatsil suure kaare, et vaadata igast küljest oma kunagist jõulurõõmu.
*
Tuli kevad ja hanged hakkasid sulama. Iga päev vajusid nad madalamaks.
Ema rõõmustas, et lilled varsti õitsevad.
Tüdruk arvas, et võib-olla õitseb ka nende armas kuusk.
Poiss aga narris teda ja ütles, et nende kuusk on kindlasti juba närtsinud ja inetult roostekarva.
Mis te nüüd vaidlete! noomis Ema.
Perekond seadis ennast minekule, et vaadata, kummal on õigus, kas Poisil või Tüdrukul.
Minul on õigus, ütles Poiss, sest seda õppisime bioloogia tunnis.
Ei, minul on õigus, raius Tüdruk vastu, sest kui me oma puud küllalt armastame, siis ta jääb alati ilusaks.
*
Parkimisplatsile jõudes nägid nad, et lumehanged olid viimseni ära sulanud. Kogu väljak oli juba õrnalt roheline.
Aga eemalt nägid nad ka, et kuusk seisab ikka veel püsti, sirgelt nagu lipuvarras, kuigi puhus kevadtuul. Kuidas see võis ometi olla? Isa ja lapsed kobisid autost välja ja suundusid kuusepuu poole. Tohoh! Kuusepuu jalg oli ajanud juuri läbi asfaldi maa sisse! Ta kasvas seal nagu kõige loomulikum loodusnähtus.
Pihlakate oksad, seevastu, olid raagus ja tuul oli nende punased marjad minema puhunud. Tuulest viiduna olid aga mõned marjakobarad jäänud kinni kuuse rohelistesse okstesse, ta hoidis neid otsekui süles. Ja kuusele meeldis, et pere imetles teda täpselt nii nagu möödunud talvel, mõni päev enne jõule, kui nad käisid teda ostmas – ja veel enam jõuluõhtul, kui nad olid teda ehtinud kellukeste ja küünaldega.
Ja perekonna jõulukuusk oli õnnelik, sest ta tundis, et teda armastatakse.
Ja Isa ütles Poisile ja Tüdrukule: Kas teate, lapsed, tema jääbki meie jõulukuuseks alati, me ei taha kedagi muud, ega?
Ja kuusk oli õnnelik kõik oma elupäevad.
