03/2018
Aime Järv, Tartu Salemi baptistikogudus
On vanaaasta hilisõhtu. Hetkeks seisatan ja mõtlen, milline oli möödunud aastal minu kõige rõõmsam päev. Kirjutan sellest.
Lähen kõigepealt aastakümneid tagasi. Olin päris noor usklik. Minu esimene kogudusevanem Paul Himma oli meile noortele vaimulikuks isaks, karjaseks ja õpetajaks. Me armastasime teda ja tema meid. Oli väga kuri ja usuvastane aeg. Kogudusevanemad olid erilise rünnaku all. Pauli poeg Tiito tegi midagi seadusevastast. Isa kutsuti julgeolekusse. Talle tehti ettepanek: „Kas hakkad meiega koos töötama või paneme su poja vangi?” Tema valis usumehe tee.
Terve kogudus palus ja paastus. Ka noored palusid koos kogudusega. See juhtus teisel paastupäeval. Läksin õhtul oma koju. Mul on elus mõned korrad olnud, et Jumal räägib minuga otse. Sõnu ma ei kuule, kuid sõnum on selgem kui häälega öeldu. Mulle öeldi: „Tiito hingeõnnistus on sama kindel nagu sinu oma.” Siis tuli rahu, ütlesin seda ka kogudusevanemale. Ta sai sellest palju kinnitust ja jõudu.
Möödus üle viiekümne aasta. Möödunud aasta lõpus sain teada, et Tiito on läinud igavikku. Ta suri usklikuna, koguduse liikmena. Terve päeva kõlasid mu südames sõnad „Tiito on taevas”. See oli möödunud aasta kõige rõõmsam päev.
Miks ma seda kirjutan? Tahan julgustada paluma ja ka paastuma oma omaste pärast. Jumal kuuleb palveid ja vastab. Mõnikord ka aastakümnete pärast.
