01/2018 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari 2017 Teekäijas
Šveitsi ristijate eneseteadvuse otsingud päädisid 24. veebruaril 1527 Schleitheimis vastu võetud tekstiga „Mõnede Jumala laste vennalik ühendus, kokku võetud seitsmes artiklis”. See usutunnistus tähistas ühtlasi esimese vabakiriku institutsionaalset sündi. Eestvedajaks oli Michael Sattler, Freiburgi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat õppinud benediktlaste kloostri endine prior, kes oli reformatsiooni mõjul ordust välja astunud, abiellunud ja 1525. aasta kevadel Zürichi ristijateliikumisega liitunud. Mõni kuu pärast teksti ilmumist Sattler arreteeriti koos mitmete kaasvendadega ja hukati 20. mail 1527. Mõni päev hiljem uputati ka tema abikaasa Margarethe.
Schleitheimi seitse artiklit sisaldasid Šveitsi ristijateliikumisele omaseid põhimõtteid:
1) lasteristimise eitamine;
2) patuste koguduseliikmete põlu alla panek ehk ekskommunikatsioon;
3) leivamurdmine kui koguduse osadus;
4) usklike koguduse moodustamine eraldumise kaudu maailmast;
5) kogudusepoolne „karjaste” valimine;
6) kristliku „mõõgameelevalla” eitamine (relvateenistusest loobumine ja ülikkondlike ametite eitamine);
7) vandeandmisest loobumine.
Neid põhimõtteid järgitakse tänapäevani peamiselt mennoniitide, amišite ja ka hutterlaste seas. Sattler on ka mitme vaimuliku laulu autor, mida tänapäevani mennoniitide seas lauldakse.
Varajastel ristijatel oli veel ebaselge, kas Jumal on neid määranud olema võidukas enamus või kannatav vähemus. Pärast ulatuslike reformiplaanide nurjumist seoses talurahvasõja verise mahasurumise ja zwingliaanliku reformatsiooni eduga otsiti uusi teid. 4. artikkel „Eraldumine maailmast” avab eshatoloogilise perspektiivi ja annab ka teistele artiklitele sügavama mõtte.
Schleitheimi usutunnistus tähistas ühtlasi esimese vabakiriku institutsionaalset sündi.
Ristijad ei kutsunud üles pelgalt üht või teist asja selles maailmas vältima, neil oli kavas põhimõtteline eraldumine. Nende osaduses on valguseriik, väljaspool seda on pimeduseriik, ning valgus ja pimedus, Kristus ja Belial, ei saa olla teineteisega osaduses. Schleitheimi ristijate maailmapilt oli dualistlik ja eraldumine maailmast järeleandmatu: „…kõik, mis pole ühinenud meie Jumala ja Kristusega, pole muud kui jäledus, mida me peame vältima ja mille eest põgenema. Sellega on mainitud kõiki paavstlikke ja paavstivastaseid asju, koosolekuid, kirikus käimisi, veinimajasid, liite ja uskmatute lepinguid ning teisi sarnaseid asju, mida maailm kõrgeks peab ja mida siiski läbi viiakse Jumala käsu vastaselt, vastavalt kogu ebaõiglusele, mis selles maailmas on. Sellest kõigest tahame eralduda ja sellega mitte mingit pistmist omada.” 
Otsustava eraldumise võtsid ristijad ette alles siis, kui oli kadunud viimane lootus reformatsiooni käiku oma nägemuse kohaselt mõjutada. Esmalt eemalduti ametlikust, zwingliaanlikust kirikust. Nende eesmärk oli koguduseliikmete vaba usuotsuse alusel rajatud ja ülalt-alla reglementeerimist eitav kogudus. Seda vaba kogudust mõistsid nad algkoguduse taastamisena, see pidi kirikukari abil, mida kehastas nn Kristuse reegel (Mt 18:15–20), võtma kindla organisatsioonilise kuju.
Kuid Šveitsi vennad eraldusid nõnda ka poliitilisest kogukonnast, olles nende endi sõnul „parem maailm”. Nad loobusid katsetest segada usulist olukorda talupoegade revolutsioonilise aktiivsusega. Pärast mässu mahasurumist vallandusid repressioonid ning kõikjal otsiti taga mässulisi talupoegi ja nende toetajaid, ka ristijaid. Lahtiütlemine revolutsioonilistest eesmärkidest ja patsifismi rõhutamine oli seega eluliselt oluline. Avalikkusele taheti nüüd näidata, et nende reformatsioon ei ole ülemate abil teostatav reformatsioon „ülevalt” ega ka alamkihtide abil vägivallaga teostatav reformatsioon „altpoolt”, vaid hoopis kolmas tee. Siiski võimaldab allikabaas väita, et seljapööramine ülestõusnutele oli pigem revolutsiooniliste nõudmiste piibellik ümbertõlgendamine kui radikaalne uuslooming. Ristijad heitsid Schleitheimis küll väliselt kõrvale talupoegade nõudmised, kuid sisimas tundsid nad nendega solidaarsust ka edaspidi. Talupoegade eeskujul tuli neil samuti arvestada tagakiusu ja surmaga.
Eraldumine toimus vormiliselt ka nn valedest vendadest. Tegu oli ristijatega, kes ei hoolinud oma usu konkreetsete tagajärgede eest ja kes võtsid aluseks „vaimu ja Kristuse vabaduse”, kuulutades välise vormi tähtsusetuks. Eelkõige peeti silmas Nürnbergi spiritualistlikku ristijat Hans Dencki.
Dencki pärandiks on veendumus, et Jumala riik ärkab ellu inimeste südamete, mitte institutsioonide kaudu.
Dencki on nimetatud radikaal-evangelistlikuks reformaatoriks, kontemplatiivseks ristijaks, müstiliseks humanistiks, 18. sajandi pietistide ja 19. sajandi liberaalsete teoloogide eelkäijaks ning mittedogmaatilise, eetilise ja tegutsemisele orienteeritud kristluse eest võitlejaks.
Denck õppis Ingolstadti ülikoolis, omandas ladina, kreeka ja heebrea keele ning humanistliku mõtteviisi ja asus 1523. aastal reformaator Oekolampadiuse soovitusel tööle Nürnbergi St. Sebaldi kooli rektorina. Seal tegi Denck endale nime dissidendina, toetades Karlstadti ja Müntzeri vaateid, ning lasti 1525. aastal ametist lahti.
Ristijatega puutus Denck kokku Šveitsis, kuid tema vaated erinesid paljuski sealsete ristijate tõekspidamistest. 1525. aasta sügisel asus ta elama Augsburgi ja tegutses praktiseeriva ristijana, ristides teiste hulgas ka Hans Huti. Erimeelsuste tõttu kohalike luterlike reformaatoritega lahkus Denck vabatahtlikult linnast ja siirdus 1526. aasta lõpul Straßburgi. Teda saatis heterodoksi kuulsus ja see pingestas suhteid ka ristijatega, eriti Sattleriga, keda häiris see, kuidas Dencki müstilis-spiritualistlik vagadus avaldas „laastavat” mõju Šveitsi ristijatele. Denck ei pooldanud eraldumist ja suletud kogukonna loomist, eriti sel pinnal, et keegi peab end teistest moraalselt paremaks. Kui üldse eralduda, siis vaid sellepärast, et ollakse nõrgad ning kardetakse tagakiusu ja teatud usuhoiakute pealesurumist vastuolus südametunnistusega.
Dencki arvates oli olulisem õpetada Kristuse järgimist kui ristimist. Ta oli valmis ristimispraktika koguni peatama, et mitte anda põhjust vaenamiseks, ja hoiatas ka teisi, et nood ei ristiks iseenda autoriteediga, vaid üksnes siis, kui Jumal on neile selle ülesande andnud. Ka vande andmisse suhtus Denck teisiti: Pühakiri seda ei keela, kuid ärgu keegi vandugu või tõotagu seda, mida ta puhta südametunnistusega pidada ei suuda. Sisuliselt pööras Denck ristijate senisele praktikale selja. Ta pettus pead tõstvas dogmatismis ja liikumise teisenemises religioosse iseloomuga sektiks.
Dencki jaoks oli kõige olulisem sisemine, müstiline kogemus, ja igasugune kirikliku vormi uuendamine seega tähtsusetu. Dencki usulise mõtlemise keskpunktis oli aksioom Jumala abistavast kohalolekust oma loodus, mis loob aluse ka inimese lunastusele ja uuenemisele. Sisemine Jumala Sõna valgustab kõikide inimeste südameid. Tegelik kontakt inimese ja Jumala vahel polevat kunagi katkenud, seda on üksnes ignoreeritud. Dencki humanistlik kaasinimeste väärtustamine oli seega järeldus tema usust, mille kohaselt kannab iga inimene endas Jumala „pilti” ja ilmutust. „Sisemine Jumala Sõna” oli nii individualistlik kui ka universaalne. Selle ühtsuse tõttu ei viinud see individualistliku anarhiani, vaid vaimuliku konsensuseni. Jumaliku kohalolu täius ilmus Kristuses ja tõelistelt järgijatelt oodati, et nad väljendaksid Jeesuse õpetust armastustegudes.
Denck rõhutas Jeesuse eeskuju: Jeesus olla õpetanud, et Jumal on armastus ja just armastus Jumala ning ligimese vastu on jumaliku käsu täitmine ja ainus sobiv käitumisviis jumalikus õndsusplaanis. Denck uskus pääste universalismi ehk Jumala üldisesse armutahtesse „…kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1Tm 2:4). Armastuse Jumal ei saaks patust inimest kättemaksuhimuliselt ja igavikuliselt karistada, pigem leiab tema armastus tee, kuidas ületada kuri selliste korrektiivide abil, mis indiviidi vabale tahtele survet ei avalda.
Dencki pärandiks on veendumus, et Jumala riik ärkab ellu inimeste südamete, mitte institutsioonide kaudu. Ristijateliikumise kontekstis kehastas ta surve all oleva ristijateliikumise arengut sotsiaalselt rahumeelseks ja vaimulaadilt kvietistlikuks, ent teiste suhtes avatud osaduskonnaks ning mitmed tema ideed on leidnud hiljem järgimist hutterlaste liikumises. 1527. aastal lõpetas katk ootamatult 32aastase Dencki tegevuse.
Järgneb veebruarikuu Teekäijas
