04/2011
Ermo Jürma meenutusi Viljandist
Viljandi oli minu pastoraalse töö teine kogudus. 1983. aasta jaanuaris, kui olin usuteaduse õpingutelt Saksamaalt koolivaheajal, kutsus vanempresbüteri asetäitja Ülo Meriloo mind Viljandi koguduse nõukogu vendadega kohtuma ja pärast Buckowi Teoloogilise Seminari lõpetamist sama aasta suvel olingi Viljandis.
7. augustil oli pühalik kogudusevanema ametisse seadmine, mida juhatas vanempresbüter Robert Võsu. Hea oli tulla kogudusse, kus (tollal vähene) dokumentatsioon oli korras ja liikmenimekiri kattus tegeliku pildiga ning kus meid abikaasaga ootas koguduse korter (täpsemalt pool maja).
.Vastuvõtt Mulgimaal oli igati soe (samas kui mitmed nõuandjad vendluse teistest kogudustest olid jõudnud mind mitmesuguste parteide ja probleemide eest hoiatada). Lähemate kaastöölistega saime kiiresti sõpradeks. Loomulikult võttis aga kõigi koguduseliikmete, nende sugulussidemete ja erinevate teenimisandidega tuttavakssaamine tublisti aega. Aeg-ajalt tuli ikka ühelt ja samalt inimeselt korduvalt tema nime küsida.
Välised suurimad erinevused, võrreldes tänase tööga, olid vahest selles, et mul puudusid telefon ja auto; mõlemaid oli muidugi ka koguduse liikmetel alles vähe. Sageli aitasid Paul Kaik ja Johannes Saard mind koguduse linnast väljas elavate liikmete külastamisel.
Kuna koguduse armastusega ehitatud palvela oli nõukogude võimu poolt ära võetud, siis kasutasime adventistide ruume (meile oli isegi hea, et nende suureks päevaks on laupäev). Siiski oli neil koosolek ka pühapäeva õhtul. Seega saime meie oma pühapäevast teist jumalateenistust pidada kell kolm pärastlõunal. Nii oli aga koosolekute vahe pisut lühike ja seetõttu nõudis teise teenistuse erksana-hoidmine kõigi pingutust.
Kas oli seal suurem igatsus Jumala vahetumale abile või vahest mängis siin rolli kahe teenistuse koosmõju, see jääbki saladuseks.
Koguduse jutlustajate ja tunnistajate pere oli tubli ning kuukava töötas päris hästi. Samas oli mulle pisut harjumatu ühel pühapäeval kaks korda põhiliselt samale kuulajaskonnale kõnelda. Olen oma loomu poolest ja ka tänu „saksa koolkonnale" pühendanud alati suurt tähelepanu jutluse ettevalmistamisele. Kuid nüüd tuli nädala sees ette valmistada paralleelselt kahte jutlust. Aeg-ajalt oli siis tunne, et hommikune sõnum on „küps", aga teine kõne vajaks veel selginemisaega. Kuid tänini on meeles just need paar korda, kui teise, pärastlõunase koosoleku lõpus tulid inimesed eestpalvele. Kas oli seal suurem igatsus Jumala vahetumale abile või vahest mängis siin rolli kahe teenistuse koosmõju, see jääbki saladuseks.
Tollases (usuasjade voliniku poolt kärbitud) „mustade kaantega" koguduse laulikus oli vaid 400 üldlaulu. Mina tegin oma lauluraamatu vahele ruudulisest vihikulehest tabeli: 20 x 20 ruutu. Sinna märkisin jumalateenistuste käigus kõik lauldud laulud üles ja peaaegu kõiki laule me ka laulsime. Usun, et selline tasakaalustatud lauluvalik täiendas ja rikastas kantslikuulutust.
Kolmapäeviti toimusid koguduse palve- ja piiblitunnid. Nendel õhtutel laulsime „Võidulauludest". Paraku olid kogudusel sellest laulikust vaid paarikümne laulu noodid. Lõpuks tundus minu jaoks ühtede ja samade laulude tihe kordamine pisut väsitav – samas said aga nende sõnad ja viisid kindlalt pähe.
Tol ajal oli vendluse Piiblilugemise kalendri – mis tol ajal oli koguduseliikmete seas väga hinnatud – trükiarvuks riigivõimude poolt lubatud vaid ca 1/3 liikmeskonnast. Mina olin aga saanud tuua Saksamaalt kaasa isikliku kirjutusmasina „Erika" (nõuka aja tõeline defitsiit). Nii oli mul võimalus mitme kopeeri abil trükkida selleks pühapäevaks, kui kalender trükikojast saabus, piisav arv lisaeksemplare ja neid kõigile soovijaile ulatada.
Matrona Kanariku juhtimisel tegutses koguduses väikene laulukoor, kus minagi Edgar Kaljapulga kõrval tenorit laulsin. Jumalateenistustel laulsime keskmiselt üks kord kuus. Suursündmuseks meie koori elus oli ka Oleviste kirikus vendluse 100. aastapäeva pidustuste kooriprogrammis osalemine.
Oluliseks innustuseks vaimulikus töös oli üks kodune, igal nädalal kohtuv palvegrupp, kellega koos said paljud palvesoovid ja vajadused Jumala ette kantud.
Minu abikaasa Urve töötas Viljandi metsakombinaadis ja tegi koos abilistega koguduse lastetööd. Siia tõi ta kaasa oma Tartu õpinguaastatel ja Rapla koguduses omandatud vastavaid oskuseid ja materjale. Kindlasti on mitmetel tänini meeles 1985/86. aasta laste suvelaagrid mere ääres Orajõel.
1985. aasta suvel oli meil koos adventkogudusega palvesaali suur remont. Uuendatud sai sisekujundus, ehitatud kaunis ristimisbassein ja helivõimendus. Meeles on nende pastori repliik, et mitmetel usklikel on ju „oma kojad vooderdatud", seepärast ei tohi pühakoja ehitusel ka ühtegi hinnaalandust teha. Rõõm oli näha, et Viljandi vendadel olid ehitamisel kuldsed käed. Koos sellise tegusa ja jõulise tuumikuga sai 1986. aasta suvel Ridala uut palvelat ehitama sõita ja see oli rõõm.
Mõeldes kiirelt mööda lennanud kolmele aastale Viljandis tõuseb tänutunne taeva poole Jumala abi ja õnnistuste eest. Rahuga südames sai see paik ja töö vend Aamo Remmelile üle antud.
