Roomas sajandite usukogemust avastamas

11/2014 22 reisigrupp
Ulvi Põllu, Oleviste kogudus

„Veel mõni samm mööda Paulus VI tänavat, nüüd vasakule ümber nurga, ja seal see on – Vatikan. Peetruse väljak ja katedraal. Pilk sellele ja arusaam, et olen koju jõudnud," nii rääkis oma esimesest kohtumisest Vatikaniga meie reisijuht Ilmo Au. Jah, vähemal või suuremal määral oli seekordne reis meie kõigi jaoks teatud mõttes kojujõudmine. Aga kõigest sellest edaspidi.

Rooma lugematud kirikud – varahommikust õhtuni avatud – ei ole kunagi tühjad.

Olime jõudnud maailma viie kõige enam külastatava turismimaa ühte pealinna. Siin on säilinud seletamatu ajalooline hõng ja romantiline õhkkond. Rooma kaunis arhitektuur, värvikas ajalugu ja uhked vaatamisväärsused tõmbavad turiste magnetina. See linn on täis kultuuri ja kunsti. Siin on küllaga legende, müüte ja saladusi, mis omakorda teevad Roomast lummava paiga. Tegemist ei ole lihtsalt ühe kaunima, vaid ka ühe müstilisema linnaga maailmas, kus ajalugu kõnetab meid sõna otseses mõttes igal sammul.

Õhtune jalutuskäik tuledesäras tänavatel ja väljakutel, imeilus Trevi purskkaev, Pantheon, Vatikani muuseum koos Sixtuse kabeliga, Michelangelo Moosese kuju, jesuiitide peakirik Basilica del Gesu sealse võrratu laemaalinguga – neid lihtsalt peab kordki elus nägema ja nende ilu ning võimsust ise kogema. Rooma on rõõmus ja nooruslik, ent samas ka väga usklik (!) linn. Lugematud kirikud – varahommikust õhtuni avatud – ei ole kunagi tühjad. Ja siinkohal ei pea ma uudistavaid turiste silmas, vaid harduses põlvedel olevaid kristlasi.

Loe edasi: Roomas sajandite usukogemust avastamas

Kogudus koguneb karjalaudas

11/2013 24 individuaal-1
Margus Einlo

Kristina ja Vitali kuuluvad kohalikku karismaatilisse vabakogudusse. Nad on üle kolmekümne ja elavad Valgevene lääneosas. Peres on seitse last. Mõlemad vanemad on ametis, üks ettevõtjana, teine on lõpetanud ülikoolis arvutigraafika ja töötab kodus. Kristina on grusiinlanna ja Vitali leedukas, kumbki riigist ära sõita ei mõtle. Valgevenes on vabu töökohti kolm korda rohkem kui tööotsijaid.

Erastamise kaudu müüs idanaaber tuhanded ettevõtted erakätesse, töötuks jäid miljonid. Selle tagajärjel olevat seal hukkunud inimesi enam kui teises maailmasõjas. Seda kinnitab Kesktelevisioonis V. Solovjovi saates kostnud jahmatav statistika. Venemaa on maailmas esikohal rahvastiku vähenemise, abortide, südamehaiguste, lennukatastroofide, alkoholi läbimüügi ja miljardäride poolest pealinnas.

Valgevene on pääsenud sellest kurvast statistikast tänu president A. Lukašenkale, kes on ettevõtete erakätesse müümise vastu. Lääne erastamiskonsultantide meelehärmiks töötavad üle maa traktoritehas Belarus, autotehas Maz, masinaehitus-, optika- ja toiduainetetööstus. 30% turuosast maailmas võtab endale ka Eesti karjäärides tuntud raskeveok Belaz. Ehitatakse maanteid, arstiabi on tasuta. Ülikooli lõpetajaid ootab suunamine või kindel leping ettevõttega, mis garanteerib töökoha.

Loe edasi: Kogudus koguneb karjalaudas

Gruusia ilu ja valu

10/201322 pastor aneri kodus
Erki Tamm, EKB Koguduste Liidu peasekretär

Teekäijas on nii mõnigi võtnud kätte ja kirjutanud oma reisimuljetest Gruusias. Seda tahan teha minagi.
Aastaid tagasi leidis gruusia mees Gogita Chiboshvili Sillamäelt naise. Sealt sai alguse Kiviõli Vabakoguduse pastor Allan Lilleoru sõprus inimestega Gruusias. Margus Einlo eestvedamisel on võimaldatud Gruusia lastel Eestisse tulla ning sel kevadel külastasid EKB Liidu aastakonverentsi sealse baptistiliidu juht Vepkhia Tsimakuridze ja neli koguduste kaastöölist.

Kurbuse ja igatsusega hääles jutustavad nad mahajäänud kodudest ja viinamägedest.

Loe edasi: Gruusia ilu ja valu

Hiidlaste teekond lätlaste ja liivlaste juurde

08/2013
Jaan Ugam, fotod Edmunds Glūdiņš.

04 hiidlased-latisKäisime Kuramaal külas vendadel-õdedel ja liivlaste aladel. Meie peatuspaigaks sai nelipühikirik Jelgavas, kunagise Poola vasallriigi – Kuramaa hertsogiriigi (1561–1795) – pealinnas. Seal kandis meie eest väga hästi hoolt nelipühikiriku piiskopi abikaasa Ausma Ozolinkeviča koos abilistega.

Läti baptismi häll. Läänemereäärne Jurkalne (kalju mere ääres) – on Läti baptismi häll, kuhu see ärkamine jõudis paar-kolmkümmend aastat enne Eestit, Saksamaalt. Vanima baptistikoguduse puumaja vanem osa oli algselt mereleminejate peatus- ja palvepaik. Selle lähedal on esimene ristimiskoht.

Liivlased. Käisime Kuramaa tipus Kolkas, kus peetakse liivlaste päevi. Sõja eel soomlaste, ungarlaste ja liivlaste rahaga ehitatud liivi rahvamajal lehvis liivlaste lipp: roheline triip sümboliseerib metsa merelt vaadatuna, valge rannaliiva ja sinine merd. Liivlasteks – livli – hakati end nimetama suhteliselt hilja. Möödusime läti koolist, kuhu toodi internaati liivi külade lapsed. Salatsi liivlased on oma alalt kadunud; keelepoliitika ja sõjad andsid hoobi ka Kuramaa liivlastele.

Loe edasi: Hiidlaste teekond lätlaste ja liivlaste juurde

114 päeva Liibanonis

05/2012 Margus Einlo

Üle aasta on möödas eestlastele nii tuntud Liibanoni jalgratturite pantvangikriisist. Neil keerulistel aegadel jälgis eesti rahvas ärevusega Lähis-Idast tulevaid uudiseid; solidaarsuse märgiks kutsus Eesti president üles kandama röövitute toetuseks kollast linti. Paljudes kirikutes paluti pühapäev pühapäeva järel Jumalat nende seitsme Eesti mehe pääsemise eest.

Härra August Tillo, tahan Teid väga tänada usalduse eest meie lugejate vastu, et nõustusite rääkima ilmselt ühest kõige raskemast ajajärgust oma elus.21 beirutis

Tänan teid ka kutse eest. Olles hetkel pisut üle neljakümne tunnen, et tänu Liibanoni kogemusele olen edasises elus palju tugevam. Sellest saab rääkida siis, kui olen 80.

Teil on pärast läbielatud sündmusi absoluutselt õigus niimoodi arvata. Olete laiemale avalikkusele tuntud kui jalgrattur, täpsemalt Liibanoni rattur. See pole ju vaid sportlik saavutus, vaid teie jaoks on sellel ilmselt hoopis teine taust.

.

Loe edasi: 114 päeva Liibanonis

Taas kord Valgevenes

03/2012 Haldi ja Ruudi Leinus, Nõmme Vabaduse baptistikogudus

Üle pika aja olin koos abikaasaga Minskis, Valgevenes. Esimest korda olime seal 1967. aastal, kui olime usklikega bussisõidul Taga-Karpaatidesse. Siis peeti meie buss enne palvelasse jõudmist kinni, kontrolliti bussijuhi dokumente ja lubati edasi sõita. Kuid koguduses võeti meid väga jahedalt vastu, sest võimud olid neil keelanud eestlastega suhelda (see selgus küll aastaid hiljem). Lvovis võetigi meilt buss ära ja jäeti meid sõna otseses mõttes tänavale (kuigi oleksime võinud ka kohe tagasisõitu alustada koos „ametnikega"). Lvovi koguduses kogesime erakordselt sooja vastuvõttu.

Seekordne vastuvõtt Minskis oli aga väga südamlik ja soe. Meid kutsuti loenguid pidama Minski oblasti baptistikoguduste pastorite ja töötegijate pereseminarile (mehed koos abikaasadega). Kohal oli ligemale 80 osavõtjat. Päev koosnes neljast ühetunnisest loengust, mille käigus andsime ülevaate Eestist ja selle hetkeolukorrast ning usklikke ümbritsevatest ohtudest, EKB Liidu tegemistest ja meeste- ning naistetööst. Õdede ja vendadega toimus üks tund eraldi vestlust, mis oli väga aktiivne ja südamlik. Jagasime oma kogemusi ja teemasid, mis on olnud aktuaalsed eesti õdede ja vendade töös. Osavõtjatel oli palju küsimusi nii Oleviste ärkamise kui ka praeguse olukorra kohta. Usume, et pereseminar oli julgustav ja innustav võimalus õppimiseks ja kogemuste vahetamiseks. Eriti oluliseks pidasid osavõtjad võimalust, et enam kui kümne aasta järel said pastorid tulla koos abikaasadega.

20 img 0136

Minskis elab ligemale 2 miljonit ja Valgevenes 9,5 miljonit inimest. Baptistiliitu kuulub 312 kogudust 14 000 liikmega. Vendluse suureks õnnistuseks on vaimulik seminar, kus õpib hetkel 150 seminaristi, peamiselt moodulõppes. Alates 1997. aastast on seminari lõpetanud 800 inimest. Perestroika saabudes oli ka Valgevenes vaimulik ärkamine, riik võimaldas ehitada palvemaju (õigemini küll suuri kirikuid), sh Minskis anti seminari, pühapäevakooli ja kiriku ehitamiseks krunt looduslikult kaunis kohas, suure elamurajooni keskel pargis. Saalis on kaks rõdu ja kokku 700 istekohta. Kõik kolm hoonet on omavahel ühendatud. Seminaristide jaoks on ühiselamu ja külalistele hotellitoad.

Pühapäevahommikune jumalateenistus oli rahvarohke, kolm jutlust (pikim ja viimane anti minule). Igal pühapäeval teenib kaasa orkester (seitse viiulit, kaks tšellot, kontrabass, trompet, klaver) ja ansambel (koor). Lisaks õhtune jumalateenistus. Ühe jutluse teemaks oli koguduse teenistustest osavõtt, sest nendegi mureks on see, et paljud tulid küll usule, kuid nüüdseks on mõnegi armastus jahenenud ja tihti ei jõuta enam teenistustele.

Oli ka põgus võimalus natuke linna vaadata. Viimati viibisime seal ligemale 25 aastat tagasi. Linnas on põhiliselt Stalini-aegsed hooned. Kesklinna on kerkinud mõned uued ehitised – moodne ja avar raudteejaam (soomlaste ehitatud), uus tsentraal-bussijaam, mõned büroo- ja pangahooned. Omapärane oli see, et enamus hooneid, sh ka kõrged elumajad, on õhtul kõik katuselt alla suunatud valgusega valgustatud, mis jätab eriti suursuguse mulje. Päeval on hoonete pilt hoopis hallim ja kahvatum.

Vanalinnaosa on väga väike, aga see on kenasti restaureeritud (linn oli 80% ulatuses viimases sõjas hävinud) – raekoda, mitmed kirikud ja ka elumajad. Svislotsi jõe kaldale on rajatud memoriaal langenutele.

20 img 0144

Valgevene riik on kakskeelne – riigikeeled on valgevene ja vene keel, siiski valdav enamus inimestest räägib vene keelt ja ka õppeasutused on venekeelsed. Ka baptistikogudustest on ainult mõni üksik valgevenekeelne, enamus on venekeelsed. Valgevenes on rajatud viimase kahekümne aasta jooksul palju uusi kogudusi ja ehitatud uusi kirikuid/palvelaid. Uue probleemina on kogudustel suutmatus katta kirikute ekspluatatsioonikulusid, rääkimata palkade maksmisest pastoritele. Käesoleval ajal on uute koguduste rajamine vägagi raskendatud. Kuid vaatamata kõigele on Valgevene õed-vennad innukad Issanda töös.