09/2013 
„Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!" (2Kr 9:15).
Jaan Hanni, presbüter emeeritus
Kingitustega püütakse rõõmustada teatud tähtpäevadel sugulasi ja sõpru. Aga peale 85 eluaastasele on raske leida kinki, mis rõõmustaks. Oma lastele olen öelnud, tulge, aga mingit kinki ärge tooge! Kui keegi ei suuda vastu panna kinkimise rõõmule, toob ikka, siis olen selle tänuga vastu võtnud ja sokutanud sellele, kes seda tarbib. Aga nii suurt, vajalikku ja rõõmustavat kinki nagu Issandal, pole anda ühelgi inimesel. Taas ta andis mulle kingi, millest jätkub rõõmu kogu ülejäänud eluks.
Suur oli mu rõõm, kui Issand pani mu südamele uued aordiklapid, mis töötavad suurepäraselt tänaseni ja on muutnud mu elu teovõimeliseks. Aga seda enam on arenenud haigused jalgades. Neid vaevavad sagedased krambid, muutuvad nõrgaks ja teevad magusat valu. Tohtrid aina ohkavad, kui räägin neile oma jalgadest. Kõik võimalikud ravimid ja toidulisandid on ära proovitud, nii et ravimitele kulub rohkem raha kui toidule, aga olukord aina kehveneb. Juba ammu käin kepiga, vaja oli juba karke ja ratastooli, et kuidagi käia ja toitu varuda. Mu usklikud lapsed palvetasid pidevalt mu jalgade eest. Pühapäeval, kuulates internetis jumalateenistusi ja kui seal palvetati haigete eest, panin ka omad jalad nende hädade kõrvale, teades, kui arst enam aidata ei suuda, siis on õigus Issanda poole pöörduda.
Issand andis mulle kingi, millest jätkub rõõmu kogu ülejäänud eluks.
Südames mõtlesin, kui Kristuse Vaim elab minu sees (kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma, Rm 8:9), sest olen tema oma kogu eluaeg olnud, kas siis temale meeldib elada selles viletsas templis, mis ei püsi oma jalgadel? Ta võiks neid jalgu veidi kohendada!
Kui lõikasin ketassaega maha vasaku käe kolm sõrme, oli esimene mõte, kuidas ma nüüd sõrmedeta kantsli lähen? Sõrmed pandi uuesti kohale ja ei ole märgatagi, et nad oleksid olnud amputeeritud. Vaatasin hirmuga oma paistetavaid jalgu ja mõtlesin, mis Issanda teener ma enam olen, kui mu jalad ei suuda teda kanda? Aga ühel pühapäeva hommikul (11.08.13) riietudes märkasin, et mu jalad on jälle normaalselt saledad ja kannavad, ja öiseid krampe ka enam ei ole olnud. Kui seda mõistsin, tõusid käed iseenesest üles, et au anda Isale, kes on halastanud mu peale ja mu jalad parandanud. Olin juba nädala sees märganud, et jalad kannavad ja ma ei vaja enam isegi kepi tuge, ja nüüd jõudis mu usk nägemisse. Au olgu Isale, Loojale kõrges, kes on oma poega Jeesust austanud ja ta templile kinkinud normaalsed jalad!
Ema armastas väita, et vaev on vanaks saada, aga vanana on hea elada. Kahjuks, tema seda head ei kogenud, aga mina kogen. Aga mis elu see on, mida tuleb valudes ja vaevades elada?
Kui mul tuleks veel 10 aastat elada, krampi kiskuvatel jalgadel, siis oleks see needus, aga mitte õnnistus, aga hea tervis kõrges eas on õnnistus. Jumal on andnud meile elamiseks kõige soodsama aja ajaloos ja riigis, kuna meil on nii suurepärane sotsiaalhoolekanne. Olen endise Eesti riigi aegne mees ja meenutan, et siis olid hoopis raskemad olukorrad kui praegu. Kui olin suusamäel vigastanud oma põlve, siis selle kuuajalise ravimise eest tuli isal välja käia peaaegu aasta palk. Pensioni said ainult suurte ettevõtete ametiühingu liikmed, maarahvas ei saanud sellest undki näha. Pastorid elasid kirikumõisa südametes jõukalt, aga vabakogudused vaeselt. Liidu töötajad tasu ei saanud, toetust said vaid evangelistid. Alles nõukogude aja lõpul hakkas EKBÜN Nõukogu eakatele jutlustajatele pensioni maksma. Koos abikaasaga saime oma pensioni juba otse Moskvast, hiljem hakkas maksma Eesti EKB Liidu keskus, kuni kõik pensionid läksid riigile. Nii et nüüd on kõik eakad pensionärid täielikult riigi ülalpidamisel. Kes võis seda varem arvata või uskuda. Eestimaal pole kunagi varem elanud nii palju eakaid kui praegu, sest sotsiaalsed tingimused on head, kuigi mõnes riigis on veelgi paremad, aga mitte kõigis.
Mu haiged jalad olid mulle tõeliseks hirmuks, aga Issand on muutnud selle rõõmuks, sest üldiselt on kõik näitajad normis ja üle kõige täidab hinge Jumala rahu ja rõõm Issandas. Ole sinagi rõõmus koos minuga ja hoia sinu hooleks antud tervist Püha Vaimu läbi, kes meis elab.
