11/2013 
Armastusega Sinu tütar Virge
Mõtlen Sulle tihti, kui oma kodu tubades liigun, sest igal hetkel näen midagi, mis on Sinu oma kätega tehtud ja mis Sind mulle meelde tuletab. Oled ju Sina koos emaga meile, oma perele, selle kodu ehitanud ja mul on olnud eesõigus siin elada.
Sinu toas olles tunnen ikka veel neid palveid, mida Sa siin meie – oma laste – eest palusid ja mis mind siiani kannavad.
Sain olla Su kõrval, kui oma võitlusi võitlesid, kui olid rõõmsad päevad ja ka siis, kui Su elus oli palju valu. Nägin Sinu elus midagi imelist – kuidas Jumal muudab, kui inimene laseb end muuta. Meeles on, kuidas Sa rääkisid väga praktilistest palvekuulmistest ja Jumala hoidmisest oma elus. Sinu usk oli siiras ja Sa ütlesid ikka, et usuasi ja suhe Jumalaga on üks lihtne ja selge asi, milleni jõudmiseks pole vaja kõveraid teid ega pikka targutamist. Jumalat tuleb vaid usaldada. Tuletan seda ikka meelde, kui elurajad vahel käänuliseks kisuvad.
Tunnen Sinust puudust, isa, ja on palju asju, mida nüüd tahaksin Sinult küsida, aga kahjuks ei ole see enam võimalik.
Olen tänulik, et võisin kogeda Su armastust ja et sain Sind usaldada ja seetõttu julgen usaldada ka Jumalat kui Isa.
