09/2015 
Kirja pani Erki Tamm
1990. aastal läks Erna Haav, Hiiumaa naine, oma kodus magama. Tol päeval ei olnud midagi erilist juhtunud. Kuid see, mis ta nägi ja läbi elas, muutis ta elu. Siin on tema lugu taevaskäimisest.
Peale seda sündmust hakkas Erna uuesti koguduses käima.
„Ma olen kuulnud, kui räägitakse taevasse tõmbamisest ja Pauluski räägib sellest (2Kr 12:2). Mind aga kutsuti ja ma olin nõus kohe minema. Mul oli saatja. Ma ei näinud teda ja ma ei tea, milline ta oli. Läksin selle saatjaga koos valgusse. Absoluutsesse valgusse. Ma tundsin, kuidas ma muutusin selles valguses. Inimene ei taju ju röntgenikiiri kuigi suures koguses. See valgus paistis kõigest läbi. Kõik mu ümber läks valgeks. Mul oli valge rüü. Ma heljusin mitte väga kõrgel maast. Äkki ma tundsin niisugust vabadust – seda ei oskagi seletada. Maisusega polnud enam mingit seost. Isegi mitte nii õrna, nagu ämbliku niit seda on. Siis äkki ma vaatasin ennast selja tagant – ma olin puhas. Nii puhas. Sõrmeotsasuurust plekki ka ei olnud. Mind täitis selline rõõm, et ma hakkasin hõiskama. Nii valjusti, et ma ei tea, kui mitme kilomeetri taha oleks see pidanud kostma. Ma tundsin, et see hääl lähtus minust.
Sain aru, et mul tuleb minna tagasi maa peale. Kunagi keegi ütles, et oli olnud valguses ja nii kahju oli olnud tagasi minna. Mina seda ei tundnud. Mul oli selline tunne, et selle õndsuse vastu pole ükski asi liiga raske.
Ma tulingi tagasi. Ärkasin. Ma olin maganud ristseliti. Käed olid olnud mu kõrval. Kõige esimene mõte oli, kuidas ma tohtisin minna, kuidas ma tohtisin nõus olla, sest mu 3-aastane lapselaps magas ju minu kõrval. Mis temast oleks saanud? Siis tuli selge vastus: „See ei ole siis enam sinu mure." See oli sõnadega öeldud. Kindel teadmine tuli ka, et temaga ei juhtuks mitte midagi halba. Selle eest vastutab Jumal. Siis ma liigutasin oma parema käe keskmist sõrme. Nii imelik, et see nõudis energiat. Keerasin natuke pead teisele poole. Nii raske! Mismoodi saab olla, et iga asi on nii raske ja nõuab energiat?! Siis hakkasin taipama, et ma olen ju maa peal. Ma tulin ju tagasi. Ma pean hakkama harjuma, et siin nõuab iga liigutus ja töö energiat. Selleks, et energiat saada, tuleb süüa, juua ja hingata. Selleks et oleks süüa ja juua, peab tööd tegema. Kõik see oli nii uus ja imelik. Klaariks ma siis sain ja vaatasin kella. Panin tule põlema. Kell puudus kümme minutit neljast varahommikul. Pidin minema vasikaid talitama. Me olime niimoodi harjunud, et väike Mart jäi rahulikult edasi magama.
Vahetasin riided ja läksin ära tööle. Umbes kolm-neli tundi tegin rasket tööd. Oli augustikuu.
Laudast välja tulles jahmusin – selge ilm, ilus! Päike, kollane tuhm kera – kas niisugune on meie energiaallikas?! Täitsa võimatu. Mustad varjud. Täitsa uus asi. Oli vaja harjuma hakata. Kodus magas väike poiss veel täiesti rahulikult. Seda harjumist maapealse eluga jätkus veel tükiks ajaks.
Mõeldes sellele, kui ma taevas rõõmust hõiskasin kõva häälega, siis ei pannud miski mu silmi vett jooksma. Praegu seda rääkides tuleb pisar silma. Aga seda seal ei olnud. Seal ei olnud ka aega. Ei olnud raskustunnet.
Kui ma siis ärkasin ja mõtlesin, et kui kunagi saan sellest kellelegi rääkida, siis mis ma ütlen? Mis see oli? Olen leidnud, et eesti keeles või inimkeeles pole paremat väljendit kui ülim õndsus.
Kolm aastat hiljem, 1993. aastal, olid lapselapsed kolmekesi suvel meil. Harju palvelast tulles astusin kodu eesuksest sisse. Lapsed tulevad erutatud nägudega vastu. Kõige vanem ütleb: „Memm, Mart ütles, et sa nägid seal Jeesust, näe selles samas toas." Ma polnud tolleks ajaks oma taevanägemusest mitte kellelegi rääkinud."
Peale seda sündmust hakkas Erna uuesti koguduses käima. Aastakümneid tagasi oli ta vastuolulistel põhjustel sellest eemale jäänud. Ta leidis elava osaduse Jeesusega ja teenib tänaseni kaasa Kärdla koguduses, olles 87-aastane.
