09/2015 
Raul Rosenvaldi tunnistus Kolgata koguduse tänujumalateenistusel
Olen metsandus- – või laiemalt – loodusteadlane. Mõtlesin selle üle, kuidas mina olen Jumalat kogenud oma erialal ja elus, ning räägiksin kahest asjast.
Esiteks ei saa muidugi mööda sellest, et ma olen looduses Jumalat kogenud ja ma arvan, et seda on kogenud ühel või teisel kujul kõik inimesed.
Looduses olemine puudutab inimesi – kui jääda seal vaikseks ja kuulata.
Looduses olemine puudutab inimesi – kui jääda seal vaikseks ja kuulata, on lihtsam kohtuda Jumalaga – kui me teda ikka otsime. Samas teadlasena on mul ka vastutuse aspekt – ma olen käinud Eesti põlismetsades tegemas uurimusi ja näinud, kui suur on seal liigirikkus. Puutumata metsades on mitmeid spetsiifilisi liike, mida ei ole sellistes metsades, kus inimkäsi on sekkunud. Seega on meil ka vastutus selle eest, et me loodust niimoodi hoiaksime, et seal säiliks elurikkus, mis praegu on olemas.
Nüüd teisest asjast. Kuna ma olen teadlane, siis väga suur osa mu tööst toimub tegelikult kabinetis arvuti taga. Ma mõtisklesin palju, mis on see, mida ma olen teadlasena õppinud Jumala või kristlaseks olemise kohta. Kui mul on mingid uurimisküsimused või valdkonnad, pean ma aktiivselt mõtlema ja looma asjades mingi korra. Sageli on niimoodi, et kui ma loen kirjandust, selgub, et on ilmunud väga palju vastukäivaid uurimusi, ja ma pean oma uurimistulemused nende konteksti sobitama – on tarvis leida suurem pilt. See ei ole vahel üldse lihtne. Vahel ei olegi päris õigeid vastuseid. Aga see nõuab süvenemist, mõtisklemist, et asjad saaksid kokku.
Usuelus, näiteks ka Piibli lugemises, olen kogenud sama asja. Kui ma võtan ja loen mingit kirjakohta, ei saa ma alguses võib-olla sellest aru, aga kui ma sellesse süvenen, võib-olla otsin selle kohta kirjandust veel juurde, lähevad lõpuks need asjad kokku ja ma mõistan: „Ahaa, et niimoodi siis käivadki need asjad!"
Need kaks asja, uurimustöö ja Piibli uurimine, on üsna sarnased. Lisaks on Piibli puhul olemas Jumala ilmutus. Jumal ilmutab, mida selles konkreetses Piibli kirjakohas on mõeldud. Näiteks ka jutlust ette valmistades on samamoodi mingid küsimused, mille kohta ma tagantjärele võin öelda, et Jumal ilmutas. Muidugi, kristlasena ka teadustöös, kui ma olen palunud tarkust mingite küsimuste pärast, millest ma aru ei ole saanud, isegi seal võib Jumal anda mulle tarkust.
Kui ma mõtlesin nende asjade üle, tuli mulle meelde Piibli kõige pikem peatükk, Psalm 119, mis räägib Jumala Seaduse kiitusest. See ei ole lihtsalt laul, kus on pandud erinevad tunded Jumala Seaduse kohta kirja, vaid väga kindla struktuuriga. Seal on Seaduse kohta kindlas järjekorras erinevad sünonüümid, mis iga kaheksa salmi kaupa korduvad. Algkeelses tekstis on see veel heebrea tähestiku järjekorras, seega väga kindla struktuuriga laul. Näiteks: „Ava mu silmad nägema su Seaduse imesid! ... Mu hing nõrkeb igatsusest su seaduste järele igal ajal ... Oma korralduse teedest lase mind aru saada, ja ma tahan meelt mõlgutada su imeasjade üle" (salmid 18, 20, 27).
Need on asjad, mida me võiksime kõik teha. See ei ole ainult loodusteadlasele kuidagi iseloomulik, vaid meie kõigi võimalus süveneda Piiblisse, et me sellest tegelikult aru saaksime ega jääks pealiskaudseks. Siis saab Jumal meid kõnetada.
