03/2016 
Õnne Ints, Tartu Kolgata kogudus
Olen olnud õpetaja tegelikult juba alates 13. eluaastast, kui alustasin tööd pühapäevakoolis. Tagantjärele mõeldes oli see väga hea algus õpetajakutsele, kuna keskpunkt PPKs oli loomulikult hingeharidusel ja ilmselt pole ma just seetõttu õpetamist kunagi ka vaid teadmiste edastamisena võtnud. Me ei saa eraldada pead südamest, sest tulemuseks oleks mõistus, mis ei tea, kuidas tunda, ja südamed, mis ei tea, kuidas mõelda (mõte eelmise aasta väärtuskasvatuse konverentsilt).
Olen sageli mõelnud, et tegelikult on õpetajatöös palju paralleele igapäevase usueluga.
Õpetamises peab olema kindel eesmärk ja siht, milleni soovid jõuda. Ka kristlastena peaks meil kindel siht silme ees olema.
Õpetajana pean aitama õppida ka oma õpilastel oma tööd eesmärgistama ja selgelt sõnastama. Et üldse midagi õppida, peab olema õpilasel selle vastu huvi, ta peab olema motiveeritud. Innustumiseks ongi vaja aga seada konkreetseid eesmärke, mille poole püüelda, vähemalt vastust küsimusele, miks mul õpitavat vaja läheb.
Jah, mõnikord peab ka lihtsalt usaldama õpetajat, et tema näeb suuremat plaani ja teab, kuhu õpitav mahub. Nii pean ka mina usaldama oma Taevast Isa – pean oskama seada eesmärke, aga usaldama teda ka siis, kui kõik tundub segane ja minu ellu justkui sobimatu.
Kõik õpilased on erilised, ainulaadsed ja mõistmist ning armastust väärt. Just iga õpilase väärtustamine ja temast tingimusteta hoolimine on kõige raskem osa õpetajatöös. Kui hea on siis kristlasena teada, kui tähtsad me igaüks oleme Jumalale, vaadata oma koolilapsi läbi tema silmade.
Ma ei saa eraldada oma elukutset muust elust, nagu ma ka kristlasena ei saa uskuda ja palvetada vaid pühapäeviti kirikus. Õpetajana ei saa ma oma tööd lõpetada töölt ära tulles, vaid mõtlen laste probleemidele ning võimalikele lahendustele ja järgmise päeva tundidele nii poes käies kui kodus süüa tehes, lastevanematega telefoni teel suheldes.
Palve on mu elukutses, vähemalt kristlasest õpetajana, väga oluline – kuhu ma muidu oma muretsemised ja palvevastused asetaksin? Tartu Luterlikus Peetri Koolis on luksus ja võimalus palvetada ka oma õpilaste, nende vanemate ning kolleegidega. On oluline palvetada oma koolipäeva, laste ja nende perede eest. Kui lihtne on öelda vaid üks lause või käituda viisil, mis puudutab last (ja sa ei pruugi seda märgatagi) ning see mõjutab teda terve elu. Me kõik teame näiteid, kus just õpetaja öeldud hea või hoopis halb sõna on mõjutanud otsuseid, enesehinnangut ja palju muud. Õpetaja töötab inimestega, nendega, kes alles kujunevad ja on väga mõjutatavad, ning võimaluseta selle eest palvetada – oleks see lihtsalt väga hirmutav, kas pole?
Iga lapsega on õpetajal kaasas ka tegelikult terve selle lapse pere, sealsed väärtushinnangud ja põhimõtted ning õpetaja peab olema sageli lausa hingehoidja rollis ning kuulama ja nõustama vanemaid nende muredes ja probleemides.
Ma pean olema teadlik selles, mida ma teen. Ma loen ja käin koolitustel, mul on vaja uusi mõtteid, inspiratsiooni ja indu. Kristlastena on meil pidevaks kasvamiseks ja arenguks vaja sedasama.
Ma pean olema oma päevaks hästi ette valmistanud, õpetajaks olemise juures on hea ettevalmistus sama tähtis kui lastega tunnisolemise osa. Ka kristlastena peaksime olema päevaks vaimselt hästi ette valmistanud, et päeva lõpul endaga rahule jääda. Nii õpetajana kui kristasena on oluline harjumus ennast analüüsida, oma päevale tagasi vaadata, oma eksimusi tunnistada ning andeks paluda ja endale ka andeks anda.
Kristlasena ma tean, et pean andma vastust oma elu ja otsuste eest.
Ka õpetajana pean olema väga teadlik – vanema ja lapsega arenguvestlusel pean teadma täpselt, milles ja kuidas on laps arenenud, millised oskused saavutanud, mis on tema nõrgad kohad, aga lisaks ka näiteks, milline on tema õpimotivatsioon ja huvid, mil viisil ta õpib kõige paremini ja millised õpistiilid talle ei sobi, kuidas ta suhtleb sõprade ja teiste õpilastega koolis, mis teda väsitab, mis rõõmustab.
Ka vanematega tuleb otsida lahendusi probleemidele, kuid soovituste ja nõuannete puhul vastutan mina. Jumalaga lahendusi otsides on aga hea ja turvaline tunne, et kõik laheneb parimal viisil, tema kannab hoolt.
