04/2017 
Merle Sööt-Morales Arredondo, Oleviste kogudus
Me saame tervendada haigeid Jeesuse nimel. Jumala tervendav vägi on see, mis toob imelised tervenemised esile. Meie poolt on oluline usk, et Jeesuse nimes on vägi ja julgus avada oma suu ning astuda usus välja. Ei ole alati kerge teha sellega algust. Raskustest hoolimata olen peatanud võõraid inimesi, kui Jumal on selleks märku andnud, ning ka palvetanud sõprade, tuttavate ja lähedaste eest. Mõnikord on tekkinud ikka veel häbelikkus ja sisemine võitlus, ent kui see võita, siis näha Jumalat tegutsemas on nii imeline. Eriti, kui hiljem kuulda, et inimene sai abi.
Valutav selg ja hääletu neiu
Sõitsin kord kodu lähedal autoga mööda ühest vanemast naisterahvast, kui nägin, et tal oli selg valus. Parkisin kodus auto, mõtlesin hetke, siis võtsin jalgratta ning läksin teda otsima, et pakkuda palvet ja rääkida Jumala headusest. Leidsin vanaproua kilomeetri kauguselt. Ta oli väga puudutatud. Ta hakkas kaaluma, kas tunneme teineteist varem? Selgitasin, et lihtsalt tundsin südames, et tahan teda õnnistada ja julgustada.
Veel meenub lugu, kui istusin McDonaldsis Iraanist pärit naiste kõrvale, kuna tundsin, et Jumal tahtis tervendada ühte neiut, kellel oli hääl täiesti ära. Seal oli üks vaba tool, mis justkui oli minu jaoks mõeldud. Lõpuks palvetasin nii selle neiu eest kui ka kogu grupi eest. Kui lahkusin lauast, ütlesid nad: „Aga palveta meie eest ka!” Nii hoidsime kätest kinni ja palvetasime koos. See oli vägev! Lendlesin pärast nagu liblikas sealt edasi.
Jeesus vabastas valudest
Viisin kord tädi ja tema sõbranna bussi peale ja just natuke enne bussi tulekut ta rääkis, et tal on peavalu. Ta oli kunagi autoõnnetuses pea ära löönud ja aeg-ajalt andis see tunda. Küsisin, kas võin ta eest palvetada. Sain nõusoleku ja palvetasingi ning siis tuli peagi buss. Mitmeid nädalaid hiljem ütles tädi, et palve mõjus – sõbrannal on valud kadunud.
Kord palvetasin kaubanduskeskuses ühe müüja eest, kellega olin alati peatunud juttu ajama. Tal oli kaelavalu. Hiljem ta tõdeski, et kael enam ei valutanud.
Umbes viis aastat tagasi palvetasin oma poja kunstiõpetaja eest, kellel oli tervisemure. Isegi ei mäleta enam, mis see oli, ent kui poeg lõpetas üheksanda klassi, tuli õpetaja peale aktust mulle ütlema, et palvest oli olnud abi.
Kord jälle olime abikaasaga kohvikus. Sinna tuli üks keskealine meesterahvas. Märkasin, et et ta ei saanud end sirgu ajada – midagi oli seljaga lahti. Ta istus meie lähedale. Järsku mu seest kerkis esile mõte, et peaksin temaga rääkima. Võitlesin selle mõttega enda sees. Tihti on olnud nii, et koos läkitusega võin tunda ka häbelikkust, et kuidas ma ikka võõra juurde lähen. Hingevaenlane ei maga, talle ei meeldi, kui inimesed saavad vabaks ja terveks. Hüppasin üle selle tõkke, tõusin püsti ja läksin temaga rääkima. Meil oli avatud vestlus Jumala, pääste ja tervenemise teemal. Ta võttis vastu Jeesuse kui Issanda ning lubas palvetada ka oma selja eest. See oli maikuus. Viis kuud hiljem kirjutas ta mulle, et palve aitas ja et juba mõned päevad peale palvet oli ta selg korras. Ma ei tundnud mingeid üleloomulikke võnkeid või tundeid palvetamise hetkel, vaid astusin lihtsalt välja usus, Jeesuse nimel.
Iga kord, kui olen kuuletunud Jumalale, on see täitnud mind suure rõõmuga. Mõni endagi mure või probleem on leidnud samuti lahenduse ja ka usk ning tegutsemistahe on tõusnud palju kõrgemale. Me saame olla Jumala suu ning käed ja jalad – see on nii eriline võimalus. Kui keegi saab selle tulemusel päästetud, terveks ja vabaks, ei ole see võrreldav ühegi maailma varandusega. See on alles tõelise elu maitsmine!
Tunnistuse pani kirja Maria Lepmaa.
