11/2018 
Billy Grahami kahe ja poole kuu pikkune krusaad Londonis, 1954.
Olime planeerinud teisipäeval, 25. mail lahkuda lühikeseks puhkuseks Šotimaale. Tol hommikul sain ootamatu kõne peaminister Winston Churchilli sekretär Jock Colville'ilt.
Ta küsis: „Kas teil on võimalik tulla homme Mr Churchilliga lõunatama?“
„Mulle oleks see au,“ vastasin, „aga see pole võimalik. Lahkume täna õhtul Šotimaale.“ Lükata tagasi Winston Churchilli kutse – see näitas, kui kurnatud ma olin!
Pool tundi hiljem helises taas telefon. „Kas teil oleks võimalik tulla täna Mr Churchilliga kohtuma? Tal on planeeritud lõuna poole üheks Windsori hertsogiga, aga ta kohtuks teiega enne seda.“
Mul polnud aega närveerimiseks. Aastaid hiljem sain Colville'i kirjutistest teada, et Churchill ise oli olnud närvis minuga kohtumise pärast. Ta olla kiirustanud ruumi, küsides: „Noh, mida evangelist ütleb?“
Saabunud majja Downing Street 10, tuletas Colville diskreetselt meelde, et peaministril on minu jaoks aega täpselt 20 minutit. Kui mind oli esitletud, nägin enda ees suurt hämaralt valgustatud kabinetti. Mr Churchill tõusis toolilt ja surus mu kätt. Ma ei olnud varem märganudki, kui lühikest kasvu mees ta oli; kõrgusin nagu torn tema kohal. Ta viipas käes olnud kustunud sigariga, et istuksin tema kõrvale. Ilmselt olime ainult kahekesi. Panin tähele, et kõrvallaual lebasid kolm Londoni pealelõunast ajalehte.
„Kõigepealt,” alustas ta vestlust imelise häälega, mida olin nii palju kordi kuulnud raadiost, „tahaksin teid õnnitleda selle tohutu rahvahulga puhul, keda te kokku tõmbasite.“
„See on Jumala töö, uskuge mind,“ vastasin mina.
„Võib-olla,“ vastas ta, „aga julgen väita, et kui ma tooksin Marilyn Monroe siia ja me koos astuksime Wembleys üles, ei suudaks me seda täis tuua.“ (Lõpujumalateenistus oli 100 000 inimest mahutaval Wembley staadionil.)
Ma naersin, püüdes seda vaatepilti ette kujutada.
„Öelge mulle, pastor Graham, mis see oli, mis täitis Harringay areeni õhtu õhtu järel?“
„Ma arvan, et see oli Kristuse evangeelium,“ vastasin kõhkluseta. „Inimesed janunevad kuulata sõnumit otse Piiblist. Peaaegu kogu selle maa vaimulikkond on harjunud ustavalt jutlustama, aga ma usun, et nad on Piiblist eemaldunud.“ (Ma olin kuulnud, et kui Churchill oli Lõuna-Aafrikas reporter, oli ta kirjutanud raamatu, kus märkis, et ta usub, et Piibel on Jumalast inspireeritud.)
„Jah,“ ütles ta ohates, „olukord on tohutult muutunud. Vaadake neid ajalehti – need on täis mõrva, sõja- ja kommunismiohu teemasid.“
Olin temaga nõus, aga ma ei tundnud, et minu osa oleks poliitikas kaasa rääkida. Ma lihtsalt noogutasin ja ta jätkas: „Ma ütlen teile, et mul pole lootust. Ma ei näe lootust maailmale.“
„Asjad näivad halvad,“ nõustusin mina. Ma kõhklesin, et mitte korrata prohmakat, mis mul juhtus president Trumaniga mõne aasta eest, kui olin meie vestluses usu osas liiga otsekohene. Me rääkisime pikalt maailma olukorrast ja siis tõstis peaminister pilgu ning vaatas mulle silma. „Ma olen mees ilma lootuseta,” ütles ta karmilt, „kas teil on tõelist lootust?“
Ta oleks võinud rääkida üldistavalt, aga see kõlas isikliku väitena. Peale kohtumist tehtud märkmetesse olin kirjutanud, et ta nimetas lootusetust vähemalt üheksal korral.
„Kas teil pole lootust oma hinge pääsemisse?“
„Frankly, ma pean seda väga tähtsaks,“ vastas tema. Mul oli Uus Testament kaasas. Teades, et meil on aega ainult mõned minutid, hakkasin kohe päästmise teed selgitama. Jälgisin hoolega, kas mu jutt toob esile ärritatust või pahameelt. Aga ta näis vastuvõtlik, isegi entusiastlik. Ma rääkisin ka Jumala tulevikuplaanist, sealhulgas Kristuse tagasitulekust. Tundus, et ta silmis süttis tuleviku valgus.
Täpselt kell 12.30 koputas Colville. „Sir Winston, Windsori hertsog on valmis teiega lõunatama.“
„Las ta ootab!“ urahtas Churchill ja pöördus minu poole. „Jätkake.“
Ma rääkisin veel pea veerand tundi ja siis küsisin, kas ma võiksin palvetada.
„Kohe kindlasti,“ ütles ta püsti tõustes. „Ma hindan seda väga.“
Ma palvetasin nende raskete olukordade pärast, millega peaminister peab silmitsi seisma iga päev ja et Jumal on ainuke lootus maailma ja meie igaühe jaoks.
Mr Churchill tänas ja juhatas mind välja. Kui me kätt surusime, kummardus ta minu poole:„Meie jutuajamine oli isiklik, oli ju?“
„Jah, sir,“ vastasin mina. Pärast Trumani fiaskot tegin otsuse, et ma mitte kunagi enam ei tsiteeri inimese sõnu tema eluajal.
Tõlgitud Franklin Grahami raamatust „Just as I am“ (Nii nagu ma olen).
