11/2018 
Küsimusi esitas Einike Pilli, KUSi rektor
Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) kolm juhti – Jenni, Tony ja Helle – said novembri alguses kokku Bristoli külje all. Tony Peck (peasekretär) ja Helle Liht (asepeasekretär) on töötanud koos juba pikemat aega – Tony alustas 2004. aasta sügisel ja Helle liitus tiimiga 2006. aasta kevadel. Presidendid ja asepresidendid vahetuvad iga kahe aasta järel ning nende töökohad ei ole palgalised. 2017. aasta sügisel valiti presidendiks Briti Baptistiliidu endine president Jenni Entrican (president), tema kõrval on asepresidendiks meie oma Meego Remmel. Meego kahjuks sel hilissügisesel päeval Bristolisse ei jõudnud.
Teised kolm istusid teetassidega aga kamina ääres. See oli hea aeg küsida neilt mõned isiklikumat laadi küsimused. Mida ikkagi tähendab juhtida EBFi?
Mis muutus Su elus, kui hakkasid EBFis tööle?
Tony: Pidin palju reisima ja kodunt ära olema. Õppisin, mida tähendab rahvusvaheline töö.
Helle: Minule tähendas see pikaajalist Prahas elamist. Selle tulemusena hakkasin hindama oma kodumaad, kogudust, sõpru ja perekonda uuel viisil.
Jenni: Ma päriselt ei tööta EBFile. See on vabatahtlik amet. Tegelikult oli minu tööletulemine kõigepealt muutus EBFile. EBFi ligi 70 aasta jooksul olen ma teine naispresident. Aga mu enda kogu arusaamine eri kultuurides elavatest baptistidest on siin töötades laienenud ja rikkamaks muutunud.
Milline on Su kõige erilisem tööreisi kogemus?
Helle: Üks oli suurepärane õhtusöök Liibanonis, mille oli Süüria pagulastele katnud islami imaam. Oli see alles osadus! Ja teine oli, kui ristisin Iraani pagulase Türgis.
Jenni: Egiptus. Kairo on linn, mida peab kogema. Pidev müra, tolm ja meeletu rahvahulk. Ja samas on inimesed imelised! Kohtusin riigi president Khalil as-Sisiga ja kõnelesin sealsete naiste viiele erinevale grupile.
Tony: Mu esimene reis Tadžikistani – sealsed mäed ja baptistide poolt rajatud koguduste inimeste eriline külalislahkus.
Kuidas Sa taastud nõudlikust juhitööst?
Tony: Elurütmi on vaja – minu puhul tasakaalu kodus ja kodust äraolemise, andmise ja saamise vahel. Ja oma usukogukond peab olema. Väärtustan väga Bristoli baptistikogudust ja meeste väikegruppi, kuhu ma kuulun. Veel aitab mind palvetamisel ja refleksioonil igapäevaselt üks äpp – „Pray as you go“.
Helle: Hea tähendusrikas aeg sõpradega, vaikne aeg kodus, kui ma midagi ei tee, ja jalutuskäigud mere ääres. Need on järelemõtlemise ja palveajad – üksi või üheskoos.
Jenni: Peab olema ruumi puhkuseks ja järelemõtlemiseks. Aega, et olla väljas ja koos perega. Lisaks on hea teistega erinevaid kogemusi analüüsida.
Mis on Su kõige suurem tugevus, mis Sind Su töös aitab?
Helle: Põikpäisus.
Tony kommenteerib: See on tõsi.
Helle: Üldiselt on see mu nõrkus, aga Ukraina hotelliga tegeledes (sellesügisene EBFi aastakoosolek oli Lvivis) aitas see mul seista EBFi inimeste ja rahaliste ressursside eest. Ja ma olen hea diplomaat.
Tony: Huumorimeel, seal kus vaja. Ja et teen lepitamisest oma prioriteedi – olen tavaliselt rahutegija ja suhete tasakaalustaja. Mõnikord on see ka nõrkus.
Jenni: Usun, et Jumal on mind kutsunud seda rolli täitma. Mul on ka teiste palved ja toetus.
EBFis on 61 liikmesliitu Euroopast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast. See tähendab, et erinevate liitude kultuuriline variatiivsus on üsna suur. Milles nad kõige kergemini kokku lepivad ja mis küsimused tekitavad kõige enam erimeelsusi?
Tony kirjeldab ja Helle nõustub temaga: EBFi juures on oluline teada, et koos ollakse lepingu põhjal. See tähendab, et on otsustatud teha teatud asju koos – seista kõigi inimeste ja religioonide usuvabaduse eest, julgustada koguduste rajamist, edendada teoloogilist haridust, vahendada ja jagada humanitaarabi. Me ei tee kõike koos ja seetõttu pole ka vaja kõiges kokku leppida.
Meid eristavad mõned teoloogilised teemad, nagu näiteks naiste vaimulik teenimine. Mõne eetilise küsimuse osas läheneme samuti erinevalt. Aga meie ühtsus, mis meid koos hoiab, toetub Jumala Vaimu tööle meie keskel.
Jenni lisab: See, mis meid ühendab, on suurem kui meie erinevused. Püüame toetada üksteist, vaatamata erinevustele, eriti rasketel aegadel. Aga kõike rohkem eristab meid vist eklesioloogia – see, kuidas mõistame kogudust. Samas on erisustest alati võimalus midagi õppida – teiste või enda kohta. 
Mis on Sinu unistus EBFiga?
Tony alustab: Et me oleksime veidi vähem konservatiivsed. Pigem võiksime olla julgemad ja armulisemad, et minna teele uute kohtade suunas, kuhu Jumal meid kutsub. Nendeks on kas uued viisid olla kogudus või teha misjonit – et luua tähendusrikkamaid kohtumisi kaasaegse elu reaalsetes olukordades. Rohkem peaksime evangeeliumi sõnumit usaldama.
Helle lisab: Minu unistus on, et me hindaksime üksteist sellisena nagu oleme. Teame küll üksteise erinevusi, aga ikkagi teenime Jumalat üheskoos ja töötame meie ümber olevate kogukondade heaks. Praktiline näide sellest on, kuidas me läbi EBFi toetame Ukraina kohalikke kogudusi, kes seal, oma kontekstis, kodu kaotanud inimesi aitavad.
Jenni lõpetab: Ma unistan EBFist kui kogukonnast, kus igast vanusest ja mõlemast soost inimesed teevad oma parima osa, kasutades oma ande. Aga ma ei taha, et see jääks ainult unistuseks. Oluline on unistuse nimel ka töötada.
