Jaanuar 2021 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus
Mulle näib, et üks keerulisemaid asju elus on tulla toime purunenud unistustega. Pole väga vahet, mis valdkonnas täpselt kuristik ideaali ja reaalsuse vahel tekib. Kuidas tulla toime pettumuse, kurbuse ja vihaga? Kuidas maandada stressi? Kuidas käituda vestlustes, kus inimesed võtavad üles Sulle väga valusaid teemasid? Ja kui kerge on nendes väljakutsetes läbi kukkuda: kibestuda, endasse sulguda või muresid uputades kujuneda märkamatult mõne sõltuvuse orjaks.
Olin 24, kui arst ütles mulle: „Peate arvestama sellega, et te ei pruugi kunagi lapsi saada.“ Tundsin, kuidas mu pea kohale kogunesid justkui tumedad pilved. Kõndisin klaasistunud pilguga tagasi autosse ja nutsin haigla parklas peatäie. Miks just mina? Ma olen nii suur lastefänn, alates seitsmendast eluaastast pidevalt lapsi hoidnud, nii sugulasi kui võõraid. Emaks saamine on alati olnud mu unistuste roll.
Võitlus „oma elu hiiglastega“ algab mõttetasandilt. Olles koos Jumalaga ennegi raskustest läbi tulnud, teadsin, et ma pole üksi. Teadsin, et Jumal ise tuli Jeesuses meie keskele me pattude eest surema ja on minuga ka minu kannatustes (Js 53:4; Mt 28:19j). Teadsin sedagi, et Jumal on hea ja kõik hea tuleb tema käest (Jk 1:17). Muidugi tekitab see teadmine seesmise konflikti – kui Jumal on hea, miks ta siis mulle kannatusi saadab? Kuid selleski saab toetuda tõotusele, et Jumal laseb kõik heaks tulla neile, kes teda armastavad ja on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28).
Esimene ime, mida sel teekonnal tunnistasin, oli kohtumine ennastohverdava armastusega.
Esimene ime, mida sel teekonnal tunnistasin, oli kohtumine ennastohverdava armastusega. Olime Randoga mõned kuud olnud suhtes ning paljude ja väga sügavate vestluste põhjal oli meil selge visioon abielluda ja elu lõpuni koos Jumalat teenida. Rando rääkis tihti, kuidas abielu juurde käivad lapsed, ja visioneeris lennukalt lapsevanemluse etappi. Ta oli parasjagu autot ostmas ja kui küsisin, milleks sellist püsikulu veel vaja on, põhjendas ta, et ta pole ju varsti enam vallaline mees, vaid pereisa. See oli üks neist hetkedest, kui mul kuum jutt seest läbi käis. Kui Sa vaid teaks. Mõistagi oli mul plaanis oma tervisemure talle teatavaks teha ja esimesel kohasel võimalusel seda ka tegin. Rääkisin oma särasilmsele peigmehele, et on midagi, mida ta peaks mu tervise kohta teadma. See oli mulle ülimalt ebamugav ja haavatav vestlus, aga teadsin, et seda on vaja. Tahtsin, et enne kui ta ennast minuga seob, ta teaks, et nii ei pruugi ta kunagi isaks saada.
Minu hämmastuseks kinnitas Rando väga vapralt ja kindlameelselt, et mina olen tema elu armastus, olenemata kõigest. Ja kuigi tema silmis käivad abielu juurde lapsed, on meil sellest suuremgi kutse, kuulutada evangeeliumi Jeesusest ja teha jüngreid.
Teine ime oli minu südame pehmenemine. Kuna see, mis on inimesele võimatu, on Jumalal võimalik, proovisime abiellununa siiski lapsi saada. Poole aastaga tekkis mul selle teema suhtes apaatia. Mu keha justkui narris mind eri sümptomitega ja tundsin end lõpuks kohutavalt rumalana, kui hoidsin käes järjekordset negatiivset rasedustesti. Püüdsin tundeid alla suruda, olla tugev ja ükskõikne. Mul oli palju, mille eest tänulik olla, kuid valu eest põgenemine ei kandnud küll head vilja. Ükskord palvetasime koos Maali-Liinaga, et Jumal aitaks mu südant pehmena hoida. Pärast seda nutsin palju rohkem, nägin tänavapildis jälle pidevalt beebisid ja kurvastasin. Kuid midagi oli põhimõtteliselt teisiti – nüüd ma enam ei põgenenud kannatuse eest, vaid olin valmis sellest läbi minema. Seda Jeesuse eeskujul, kes läks meie eest lausa ristile.
Protsessid, mis nõuavad kõvasti aega ja kannatust, pigistavad inimest tihtipeale lootusest tühjaks. Mõnel hetkel jaksad uskuda ja loota, et küllap läheb kõik hästi. Mõnel teisel päeval mõtled, milleks üldse see kõik, ainult narrid ennast. Kui usud ja loodad midagi väga innukalt, aga reaalsuses jooksed kogu aeg peaga vastu seina, tekib paratamatult palju kahtlusi. 
Kord pärast järjekordset negatiivset rasedustesti kirjutasin pisarsilmil ühele sõbrannale, et mul on tunne, et ma ei saa kunagi lapsi. Ta vastas:
„Kallikene! Jumal, me tuleme Su ette Jeesuse nimel ja me täname Sind, et Sa oled oma Poja Jeesuse andnud, et meil võiks olla tervis ja võiksime olla vabad selle maailma needusest. Me seisame koos ühel nõul, et Hele-Mariale kuulub see võit, mis Jeesus on toonud, ja ta võib vastu võtta tervise Jeesuse vere läbi. Igasugune valu ja haigus, mis seda põhjustab, lahkugu Hele ihust just nüüd, sul ei ole kohta ega meelevalda Jumala laste üle. Kuulutame täielikku tervist Hele-Mariale Jeesuse Kristuse nimel! Aamen!“
Koguduse puhul on imeline, et inimesed ei ütle lihtsalt: „Oi, kurb lugu küll,“ vaid nad saavad ka päriselt midagi ette võtta – nimelt palvetada! Tänan Jumalat, et mu elus on inimesi, keda olen saanud usaldada oma valus ja kurbuses ning kes palvetavad mu eest. Mitmed sõbrannad on mind üllatanud oma võitlusvaimuga, olles vapraks palvesõduriks ning kinnitades, et nad on valmis ära kuulama, uskuma ja palvetama igapäevaselt (!), kuni Jumal kingib läbimurde.
„Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks. Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda“ (Jk 5:15j).
Kuigi Eestis on kristlasi vähe, on neid piisavalt, et leida mistahes mures kedagi, kes on midagi sarnast läbi teinud, ja julgustada selle julgustusega, mille Jumal talle kinkis (2Kr 1:4 stiilis). Kuna kristlaste identiteet on Kristuses, mitte iseenda võimekuses, ollakse alandlikult valmis ka lugusid jagama ja teisi julgustama.
Raamatute ja videote abil võib kuulda tunnistusi ka mujalt maailmast. Minu lemmikuks kujunes raamat „Aly’s Fight: Beating Cancer, Battling Infertility and Believing in Miracles“ (tõlkes: Aly võitlus: võit vähi ja viljatuse üle ning usk imedesse), mille on kirjutanud abikaasad Aly ja Josh Taylor. Nad jutustavad kordamööda oma katsumuste jadast, mis algas sellega, kui Alyl avastati väga agressiivne kolmanda staadiumi rinnavähk. Lugesin ja imestasin, kuidas sattus ühe noore abielupaari teele lühikese ajaga nii palju üliraskeid olukordi ja kuidas nad Jeesust usaldades neist läbi läksid. Eriti julgustasid mind mitmed piiblilood ja üle kõige Jeesuse eeskuju, surra oma soovidele ja elada Jumala auks. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja“ (Jh 12:24).
Koguduses ei ütle inimesed lihtsalt: „Oi, kurb lugu küll,“ vaid nad saavad ka päriselt midagi ette võtta – nimelt palvetada!
Minu, Rando ja meie sõprade palved said vastatud kolmanda imega – ma jäin lapseootele! Miks ma seda loetlesin alles kolmandaks imeks, on seetõttu, et olen näinud, kuidas Jumal teeb imesid ka purunenud unistuste kõrval ja keskel. Jumala armulisust ja imelisi tegusid panin tähele kogu protsessi sees. Nii sain näiteks kevadel südamesse kutsuda sõbrad kokku, et tähistada palvevastuseid. Koroona tõttu ei saanud seda kohe ellu viia, kuid jagasin Randole ja mõnele sõbrannale ideed – korraldada suvel palvevastuste piknik. Kõigi asjaosaliste jaoks oli see algusest peale väga vaimustav mõte, mis jällegi kinnitas, et inspiratsioon tuli otse ülalt.
Olin aasta jooksul palvevastuseid pidevalt üles märkinud, kirjutades igaühe kohta kompaktselt 3–4 lauset. Hoian neid ülestähendusi oma nutitelefonis, siis on väga mugav neid üle vaadata enne, kui kohtun mõne mittekristlasega. Nii olen alati valmis kasutama võimalust tunnistada, kui minult küsitakse „Kuidas läheb?“ või „Mis uudist?“. Enne palvevastuste piknikku koondasin need ülestähendused kokku ja printisin välja nelja lehekülje jagu palvevastuseid! Oma palvevastuseid jagasid sel kogunemisel muidugi teisedki ja sellest kujunes väga ülesehitav kogunemine. Tahame Randoga sellest kindlasti peretraditsiooni teha: igal suvel sõpradega kokku saada ja tähistada, mida Jumal on teinud!
„Ole ainult valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja, ja kuuluta oma lastele ja lastelastele...“ (5Ms 4:9).
