Detsember 2022 
Jõulujutt
Oli kord väga tegus mees, kes elas suures kortermajas. Kõik tema tööpäevad möödusid täpselt ühe skeemi järgi. Hommikul, kui mobiiltelefon oli ta unest üles äratanud, vaatas ta veel voodis olles oma e-kirjad üle. Seejärel tõmbas ta selga valge särgi ja hüppas ülikonda. Liftiga laskus ta oma korterist keldrigaraaži, kus ta oma kallist luksusautot parkis. Hommik oli tema jaoks korda läinud siis, kui ta seejuures kedagi ei kohanud, sest iga sõna nõudis temalt eneseületamist. Panga tähtsas osakonnas oli tal juhipositsioon.
Lähenes oodatud advendiaeg. Temal oli oma kolleegide pühademeeleolu väljendamisele vastu seada vaid osavõtmatu pilk. Ühel õhtul töölt koju jõudes kohtas ta all garaažis noort perekonda. Lapsed jooksid kohe tema juurde kallist autot imetlema. „Mitte puutuda,“ kamandas ta neile. Sõnagi lisamata astus ta laste ja nende vanemate juurde lifti. „Kas see mees on kuri?“ küsis väike tüdruk ebalevalt. „Ei, arvatavasti vaid tööpäevast väsinud,“ vastas ema mehele pilku heites.
„Ma tulen meeleldi,“ ütles mees. Ja mõtles ka nii ‒ nagu jõuluimes.
Algas advendiaja kolmas nädal. Ja siis muutus mehe elu ühe hetkega. Nagu alati, oli tal büroost koju sõiduga kiire. Kuigi terve päev oli sadanud lund, ei hoolinud ta oma agressiivse sõidumaneeriga muutunud teeoludest. Oli ta ju oma autole kulutanud tuhandeid
eurosid – ABS, ESP, Airbag, naelkummid ja kõik turvalisad. Mis siin ikka juhtuda saab? Kuid tuli see, mis tulema pidi: auto kaotas kurvis juhitavuse ja põrkas vastu puud. Mees kaotas teadvuse ja toibus alles siis, kui kuulis häält: „Kõik saab korda.“ ‒ „Kas ma olen taevas?“ vilksas küsimus läbi mehe pea. Kui ta aeglaselt silmad avas, tundis ta ära mõne nädala eest temaga samasse kortermajja kolinud uute naabrite auto. Nemad kutsusidki päästeteenistuse ‒ ja mees viidi haiglasse.
Kui talle öeldi, et nüüd peab ta mõnda aega haiglas veetma, kukkus ta maailm kokku. Miks just tema, kelle panus aasta lõpus nii tähtis on, peab mitu nädalat töölt puuduma? Kuna ta oli oma okkalise hoiakuga kõik endised sõbrad eemale peletanud ja perekonda tal ka polnud, olid esimesed päevad väga üksildased. Jõulukaunistustega haiglapalatis häälestasid teised patsiendid endid juba suurteks pühadeks. Esimest korda paljude aastate järel tundis mees end väga üksi. Tema mobiil oli avarii käigus katki läinud ja nüüd polnud tal kedagi, kes oleks uue muretsenud. Lõputud tunnid möödusid lage vahtides, samal ajal kui kõrvalvoodis lamaval vanal onul käis külalisi koguni mitu korda päevas.
Kuid siis – päev enne Püha õhtut – avanes haiglatoa uks. „Me tahtsime näha, kuidas teil läheb,“ ütles naabrinaine ja astus tema voodi juurde. Tänulikult naeratades hakkas mees talle aeglaselt, katkendlike sõnadega oma valudest jutustama. Naine kuulas teda kannatlikult ja kaastundlikult. Mõne aja pärast avas ta oma käekoti ja ütles: „Teate, lapsed joonistasid teile midagi.“ Ja võttis sealt välja pildi jõuluinglist. Üle mehe näo veeres tundetulv. Kui naine veel koos lastega küpsetatud koogid välja võttis, võis mehe kogu hoiakust meeleliigutust märgata. Tänupisarad veeresid üle ta põskede. „Kui te koju tulete, kutsume teid külla meie laste jõulupuud vaatama,“ lisas naabrinaine. „Ma tulen meeleldi,“ ütles mees. Ja mõtles ka nii ‒ nagu jõuluimes.
